Aggio Bachmann

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Aggio Bachmann (õieti August Bachmann; 3. aprill 1897 Aaduhansu talu, Sooaluste küla, Järvakandi vald (praegu Kehtna vald), Harjumaa – 19. juuni 1923 Tartu) oli eesti lavastaja, näitleja ja teatrilooja.

Bachmann oli aastatel 1921–1924. aastatel tegutsenud Hommikteatri asutaja. Lisaks lavastas ta näidendeid Raplas, Järvakandis ja Kalbus. ^[1]

Noorelt surnud näitejuht on maetud Rapla kalmistule. ^[2]

• 1907–1913 Järvakandi ministeeriumikool
• 1913–1916 Tallinna Poeglaste Kaubanduskool, raamatupidaja eriala
• 1918. aastal osales Elise Kevendi teatrikursustel

August Bachmann sündis lasterikkas peres ning sai kodust kaasa huvi muusika ja näitekunsti vastu ^[1]. Bachmanni isa võttis osa koduümbruse kultuuriüritustest ning ka Bachmanni õde ja vend tegelesid muusika ja näitemänguga. Esinemine meeldis talle juba kooliajal. ^[3]

Samal sügisel, kui Bachmann kaubanduskooli astus, avati Estonia uus teatrimaja. Bachmann külastas teatrit tihedalt ja kirjutas oma elamustest päevikusse. Talle avaldas suurt muljet „Hamlet“, milles näitlesid Theodor Altermann ja Erna Villmer. Samal ajal alustas ta näitekirjanduse tundmaõppimist. Ta töötas näidenditega ning lõi kujutluses lavastusi. Tundis hästi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi draamakirjandust: Ibsenit, Björnsoni, Hauptmanni, Maeterlincki ja Verhaerenit. Eesti näitekirjandusest olid tuttavad Vilde, Kitzberg ja Rutoff. ^[3]

1915. aastal toimus Bachmanni lavadebüüt Tallinnas, ta esitas Valvaja karskus- ja vabaharidusseltsis kaupmehe osa näidendis „Anna-Liisa“ ^[3]. Pärast raamatupidaja kutse saamist 1916. aastal töötas Bachmann kontoriametnikuna, aga pühendas ülejäänud vaba aja teatrile ^[1].

1918. aastal asutas Peterburi teatrikursustel õppinud Elise Kevend oma teatrikursuse, kus õppisid koos Bachmannile ka paljud teised hilisema Hommikteatri tegijad ^[4].

1917. a. anti Bachmannile Estonias Gorki „Põhjas“ väike osa. 1920. aastal lavastas ta Draamateatris „Pisuhänna“, kus mängis ise Piibelehte. ^[1]

Hommikteater kasvas välja Elise Kevendi teatrikursustel osalenutest ^[5].

Juhiks sai 23-aastane Bachmann ja dramaturg oli 21-aastane Nigol Andresen. Näitlejad olid ametnikud, töölised ja kõrvalosades tegid kaasa ka gümnaasiumiõpilased. ^[6]

Proove tehti Bachmanni enda tööruumides kolm korda nädalas. Alustati saksa kirjaniku Alfred Brusti näidendiga „Igavene inimene“. Otsustati ka, et esinetakse pühapäeva hommikuti, sest vaid siis saab teatrihooneid kasutada, sellest ka nimi Hommikteater. ^[3]

Bachmann nägi Hommikteatrit eelkõige katseteatrina, mis otsis teatri jaoks uusi väljendusvahendeid. Hommikteatri esimene avalik etendus, Brusti „Igavene inimene“, leidis aset Tallinna Saksa teatris 1921. aasta 13. märtsi hommikul kell 11. Lavastuse kujunduse moodustasid abstraktsed mustvalged dekoratsioonid ja kostüümid. ^[5] Publik sai näha pantomiimilist liikumist, massistseene ja muusikaliselt mõjunud kõnet ^[6]. Saal oli peaaegu täis, aga publik erines tavapärasest, etendust olid vaatama tulnud teatraalid, kunstnikud, õpilased ja töölised ^[5].

Algusest peale oli tähelepanu suur, paistis, et lavastusi on näinud kogu Tallinna vaimueliit ^[7]. Ka arvustajad olid üksmeelselt kiitvad ^[8]. Hommikteater vastandus toonaste kutseliste teatrite stiilile ning kasutas peamiste stilistiliste elementidena pantomiimi, rütmilist kõnet, geomeetrilise täpsuse ja muusikalise rütmiga lavastatud massi­stseene ning väljapeetult abstraktset lavakujundust ^[9].

Teisena toodi 1922. aastal lavale Ernst Tolleri „Mass-inimene“, mis käsitles revolutsiooni ja vägivalla suhteid ^[5]. Kolmas lavastus oli Walter Hasencleveri tekstivaene „Inimesed“. Kõik kolm Bachmanni lavastust tuginesid saksa ekspressionistide tekstidele. Peale esietenduste anti vaid üksikuid lisaeetendusi. ^[8]

Bachmanni tervis oli terve elu nõrk. 1923. aastal süvenesid sünnipärasest südamerikkest põhjustatud tervisehäired ning 19. juunil August Bachmann suri. ^[1]

Bachmann teenis alates 1921. aasta lõpust Vene kaubandusasutuse "Dobroflot" (teistel andmetel "Tsentrosojuz") Tallinna kontoris, kus tema palk oli vähemalt kolm korda suurem tolleaegsetest Eesti raamatupidajate palkadest. Pärast Bachmanni surma ja välise toetuse lõppemist hajus ka Hommikteater.^[10]

Pärast Bachmanni surma tõi Hilda Gleser 1924. aastal lavale viimase Hommikteatri lavastuse, Valeri Brjussovi „Maa“. Sellest sai alguse ka Gleseri pedagoogi- ja lavastajategevus ^[11]. Hommikteatri viimaseks lavale astumiseks jäi 1924. aasta 7. juunil Vanemuise saalis antud „Mass-inimese“ etendus ^[9] . Hommikteatri sulgemiseni viis majanduslik kitsikus ja juhi puudumine ^[5].

Anneli Saro kirjutab raamatus „101 Eesti teatrisündmust“, et Hommikteatri mõju Eesti teatri edasisele arengule oli üsna suur, sest selles teatris jõuti kõige kaugemale ekspressionistlike katsetustega. „Need lavastused jäid kuni 1969. aastani modernistliku teatri verstapostiks.“ ^[5]

• 1921 – Alfred Brust „Igavene inimene“
• 1922 – Ernst Toller „Mass-inimene“
• 1923 – Walter Hasenclever „Inimesed“

Hommikteatrit on seostatud vasakpoolse liikumisega. Trupi tuumiku moodustanud inimesed olid Eestimaa Kommunistliku Partei poolt initsieeritud Üle-eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu liikmed ja kuulusid ka ühingu juhtide hulka ^[12]. Lisaks oli ka Elise Kevend, kelle teatrikursustel paljud Hommikteatri liikmed osalesid, 1905. aasta revolutsionäär, vähemlane ning Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei liige ^[4].

Katri-Aaslav Tepandi ja Tõnu Tepandi kirjutasid 2012. aastal, et Kevendi mõttelaad pidi noori mõjutama ja kujundama teatud mõtteviisi ja suhtumist ühiskonda. „Hommikteater oli õigluse võrdsuse ja inimsuse sõnumiga teatrirühmitus. Võiks arvata, et oma osa teatritrupi maailmavaatelisel kujunemisel oli ka Elise Kevendil.“ ^[4]

• Aggio Bachmann Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/bachmann_aggio2