Ajateenistus

See artikkel räägib sõjanduse mõistest; astronoomia mõiste kohta vaata artiklit ajateenistus (astronoomia).

Mitte segi ajada mõistega "sõjaväeteenistus".

Ajateenistus (ajateenistuskohustus, kohustuslik riigikaitseteenistus, varem ka sundaeg) on piiratud kestusega riigikaitseline või sisekaitseline tegevteenistus kindlaks määratud ja nõuetele vastavale inimrühmale kindlas vanusegrupis. Ajateenistus on reeglina kohustuslik ja hõlmab antud riigi kodanikke.

Üldist teenistuskohustust asuti riikides kodanikele kehtestama peamiselt 19. sajandil. Toonane taristu ja tehnika (sh raudtee, laevandus, side, raskerelvastus; hiljem juba ka autod ja lennundus) kiire areng võimaldas koondada sõja pidamiseks suuri sõjaväelaste ja vahendite hulki ning paisata neid kiirelt ja ootamatult pikkade vahemaade taha. Elukutseliste sõjaväelaste piiratud arvukus osutus taolisteks operatsioonideks või nendele vastamiseks ebapiisavaks ja tuli leida lisa üldise sunniviisilise teenistuskohustuse kehtestamisega. Lisaks osutus nii võimalikuks anda kodanikele sõjalist ettevalmistust, et neid oleks vajadusel sõja korral võimalik reservväelasina mobiliseerida ja kiirelt rakendada.

Ajateenistuskohustuse aktiivseimaks perioodiks võib lugeda 20. sajandit, kui seda rakendati lähtuvalt sõjalis-poliitilistest oludest praktiliselt kõigis arenenud riikides. 21. sajandiks on paljud riigid, kes tunnevad end sõjaliselt vähem ohustatuna või omavad küllaldasi ressursse piisava suurusega kutselise armee ülalpidamiseks, hakanud ajateenistusest loobuma. Paljud riigid on ajateenistust siiski säilitanud, kuid on võimalusel rohkemal või vähemal määral lühendanud teenistuse pikkust või (ja) vähendanud igal aastal teenistusse kutsutavate arvu. Näiteks Taanis, kus sõjalise julgeoleku riske on hinnatud väga madalaks, on ajateenistuse kestuseks jäetud vaid 4 kuud ning aastakäigust loositakse teenistusse võtuks välja vaid tühine protsent.

Paljudes riikides, kus ajateenistusest on loobutud, on valitsusele jäetud õigus see taastada näiteks sõja või kriisi ajal. Kogemus näitab, et demokraatlikes riikides ei kasutata ajateenistust nii palju kui autokraatlikes riikides, ning et tihemini sõdades olevates riikides kasutatakse ajateenistust tihedamini.

Ameerika Ühendriikides oli ajateenistus nelja sõja ajal: Ameerika Ühendriikide kodusõda (1862–1865), esimene maailmasõda (1917–1918), teine maailmasõda ja külm sõda (Korea sõja ja Vietnami sõja päevil) (1940–1973).

16. septembril 1940 kongressi poolt vastu võetud ("Selective Training and Service Act of 1940") seadus oli esimene rahuajal vastuvõetus ajateenistus, mille kohaselt pidid kõik 21–35-aastased mehed end värbamiskomisjonis registreerima ja neid võidi saata aastaks ajateenistusse. USA astumisel teise maailmasõtta laiendati seda 18.–45. eluaastateni (lisaks kuni 65-aastased olid kohustatud end registreerima). 24. juunil 1948 vastu võetud "Selective Service Act of 1948" alusel olid kõik vähemalt 18-aastased mehed kohustatud end värbamiskomisjonis registreerima, ning 19–26-aastased pidid läbima 21-kuuse ajateenistuse, millele järgnes kas aastane aktiivteenistus või kolmeaastane reservteenistus. Korea sõja ajal pikendati teenistust 2 aastani.

27. jaanuaril 1973 lõpetati kaitseminister Melvin R. Lairdi otsusel ajateenistus ning mindi üle tänapäevani kehtivale süsteemile – kõik 18–25-aastased mehed on kohustatud end registreerima. Lisaks peavad seda tegema ka rohelise kaardi omanikud, pagulased, varjupaigataotlejad ja illegaalsed immigrandid.

Ajateenistusse võtmise vanus on tavaliselt olnud 17–25 eluaastat ja ajateenistuse kestus on olnud 4 kuust 25 aastani sõltuvalt ajajärgust ja ajateenistuse eesmärgist riigikaitse korralduses. Ajateenistuse pikkus võib olla erinev sõltuvalt väeliigist, relvaliigist või ametikohast. Ajateenijatega võidakse komplekteerida madalamaid ametikohti (sõdurid, allohvitserid) väeosades ja muudes sõjaväeasutustes või õpetada neid ja valmistada ette reservväelasteks, keda saaks organiseeritult kasutada armee märgataval suurendamisel mobilisatsiooniga. Ajateenijaid koheldakse ja kasvatatakse armees tavaliselt madalama omaette teenistusliigina või staatusena. Selle juurde võivad kuuluda näiteks loata väeosa territooriumilt lahkumise keeld, ranged distsiplinaarmeetmed ja muud siseteenistuse alased piirangud.

Ajateenistusse mittesobivatele kodanikele on tänapäeval hakatud rakendama asendusteenistust või tööteenistust.

Ajateenistuskohuslast nimetatakse kuni ajateenistusse võtmiseni kutsealuseks. Ajateenistuskohustust täitvat isikut nimetatakse ajateenijaks. Ajateenistuskohustuse läbinud ja tegevteenistusse mitte jäänud isikut nimetatakse reservväelaseks.

Eesti kaitsestruktuurides on ajateenistuse pikkus varieerunud eri aegadel 8 ja 24 kuu vahel.

Enne teist maailmasõda kasutati ajateenijaid katteüksuste lahinguvalmiduses pidamiseks ja samal ajal arvuka reservväe ettevalmistamiseks. Ajateenistuse kestus varieerus eri aastatel ja eri relvaliikides, kuid oli enamasti keskmiselt 12 kuud. Lühemat ajateenistuse kestust oldi sageli sunnitud kasutama rasketel majanduslikel aegadel, mistõttu vähenes kaitseväe komplekteeritus ja valmidus.

1991. aastal kehtestati kaitseväes ajateenistus esmalt sõjaeelse korralduse eeskujul 18 kuu pikkusena. Esines juhtumeid, kus Nõukogude armees ajateenistust alustanud, kuid sealt seoses Eesti taasiseseisvumisega välja arvatud mehed teenisid oma aega edasi Eesti kaitseväes.

Peagi lühendati kaitseväes teenistuse aega 12 kuuni. Teenistusse võtmine toimus 4 või 3 korda aastas ja ajateenijatega komplekteeriti ka siseministeeriumi haldusalas olevaid teenistusi.

2001. aastal ajateenistust lühendati ja diferentseeriti nii, et sõduritele kestis see 8 ja allohvitseridele 11 kuud ehk 3 kuud kauem. Nii taheti saavutada, et uute teenistusse võetavate noorsõduritega aitaksid baasõppe käigus tegeleda vanemad ajateenijad-allohvitserid, kelle enda alluvad olid juba reservi arvatud. Seoses sellega lühenes aga liialt allohvitseride ettevalmistuse ning koostööväljaõppe aeg. Samuti oli mõnel korral raske allohvitseridele piisavalt ülesandeid leida, kui sõdurid olid reservi arvatud, kuid uut ajateenijate lendu polnud näiteks väeossa võetud. Lisaks vähenes heade ajateenijate motivatsioon allohvitseriks saada, sest ei soovitud sõduritest kauem aega teenida.

2003. aastast mindi üle üksusepõhisele ajateenijate koolitusele ja hakati ajateenijad kutsuma teenistusse 2 osana: eel- ja põhikutsena.

• Eelkutse ajateenijatele kestab teenistus üldjuhul 11 kuud.^[1]
• Põhikutse ajateenijatele kestab ajateenistus 8 kuud.

Ajateenistuse kestuse määrab sageli see, millise kutsumisega kutsealune teenistusse võetakse. Jaanuaris ja juulis eelkutsega teenistusse saabunud teenivad üldjuhul 11 kuud, põhikutsega oktoobris saabunud 8 kuud. Teenistuse lõpliku pikkuse piiritleb ametikoht, millele sõdur määratakse. Ametikohale määratakse kaitseväelane pärast sõduri või madruse baaskursuse läbimist. Eelkutsumisega võetakse teenistusse kutsealused, kelle ametikoht eeldab 11-kuulist ajateenistust (autojuhid, erialaspetsialistid, allohvitserid ja reservrühmaülemad).^[2]

Jaanuaris alustanud ajateenijatest koolitatakse enamasti drillseersandid ja autojuhid. Nende ülesanneteks saab nii juuli eelkutse kui ka põhikutse SBK koolituse läbiviimine tegevväelasest rühmaülema alluvuses. Juulis alustab teenistust põhiosa eelkutse ajateenijaid. Neist koolitatakse autojuhid, erialaspetsialistid, allohvitserid ja reservrühmaülemad. Põhikutse ajateenijatest saavad sõdurid reakoosseisu ametikohtadel. Eel- ja põhikutsumistega teenistusse asunud sõdurid moodustavad ajateenistuse lõpuks ühtse reservi arvatava üksuse (v.a jaanuari eelkutse).

Ajateenistuse esimeste kuude jooksul omandatakse üksiksõduri põhiteadmised ja -oskused ning saavutatakse teenistuse jätkamiseks vajalik füüsiline vorm. Sõdurid õpivad tundma relvastust, orienteeruma maastikul, tegutsema väliharjutustel ja omandavad esmaabivõtteid, teadmisi kaitseväelisest käitumisest ning kaitseväeteenistust reguleerivatest õigusaktidest.

Baaskursuse õppekava on ühtne kõikidele ajateenijatele. Kursuse lõpus tuleb sooritada nii teoreetilisest kui ka praktilisest osast koosnev sõdurieksam, mille edukalt läbinutele antakse rinnamärk. Kursuse järel asub ajateenija omandama sõjaväelist eriala erialakursusel või koolitatakse temast nooremallohvitseride kursusel allüksuse juht.

Sõduri erialakursusel õpitakse Kaitseväe erialaspetsialistidele (kuulipildur, tankitõrje-granaadiheitur, autojuht, sanitar-parameedik jt) vajalikke teadmisi ja oskusi. Kursuse pikkus sõltub omandatavast erialast.

Mereväes asendab sõduri erialakursust madruse baaskursus (MBK). Selle eesmärk on anda ajateenijatele esmased merealased ja mereväelised teadmised ning algteadmised teenistusest laevadel. MBK lõpeb madruseeksamiga. Pärast MBKd jätkub ajateenija väljaõpe juba erinevates mereväe allüksustes ja konkreetsel erialal.

Kursusel on kaks osa: viie- kuni kuuenädalane baaskursus ja kuue- kuni kümnenädalane erialakursus. Baaskursusel omandavad tulevased allohvitserid jaoülema üldettevalmistuse. Samuti omandavad tulevased jaoülemad teadmisi jao juhtimisest ja taktikast, pioneeriasjandusest, meditsiinist, allüksuse relvadest ja sidest. Suurt rõhku pannakse õpitu praktilisele harjutamisele.

Erialakursusel õpitakse kindlat eriala. Näiteks jalaväe, tulejuhtimise, logistika või side eriala ning vastava eriala meeskonna juhtimist. Kursuse lõpus sooritatakse eksamid, mille alusel otsustatakse, kas anda nooremseersandi auaste. Kursuse jooksul valitakse välja sobivad kandidaadid reservohvitseri kursusele.

Mereväes on ajateenijal võimalik läbida nooremallohvitseride baaskursus vaid kaldateenistuses.

Reservohvitseri kursusel õpivad nooremallohvitseri kursuse läbinud ajateenijad peamiselt rühma taktikat ning rühma juhtimise aluseid. Kursust korraldatakse Kaitseväe Akadeemias. Kursuse lõpetanud jäävad neile antud auastmesse või ülendatakse hiljem ühe auastme võrra. Ajateenistuse läbinud arvatakse reservi ning võetakse arvele reservohvitseri kandidaatidena. Järgmistel aastatel kutsutakse kandidaadid reservõppekogunemisele, kus nende juhtimissooritusi hinnatakse. Positiivse hinnangu saanutele taotleb struktuuriüksus ohvitseri esimese auastme – lipnik.

Allüksuse kursusel õpitakse tegutsema jao, rühma, kompanii, laeva või nendega võrdsustatud allüksuste koosseisus põhilistes lahinguliikides ning tegema koostööd teiste relvaliikide ja allüksustega.^[3]

Ajateenistus on Euroopas näiteks Soomes (6–12 kuud) ja Taanis (4 kuud).

• Veebileht
• Ajateenistusest kaitseväe kodulehel
• Memuaarid ajateenistusest Kaitseväes õhutõrjes 2000. a (I. Suitso)
• Ajateenistusest Soome kaitsejõudude kodulehel (soome k)
• Mälestusi ajateenistusest Nõukogude armees 1981
• Ajateenistusest esimeses Eesti Vabariigis