Alan Watts

Alan Wilson Watts (6. jaanuar 1915 Chislehurst, Kent – 16. november 1973 Mount Tamalpais) oli inglise päritolu filosoof, õpetlane ja idamaiste mõtteviiside vahendaja, kes tegutses peamiselt Ameerika Ühendriikides, kus ta oli algul episkopaalkiriku preester, hiljem vabakutseline õppejõud ja literaat.

Alan Watts on eelkõige tuntud selle poolest, et ta oli Teise maailmasõja järgses maailmas üks esimesi, kes hakkas tegelema suurte Ida filosoofiate – eelkõige budismi (eriti zen-budismi) ja taoismi – läänemaailmale tutvustamise, interpreteerimise ja populariseerimisega.

Andres Herkeli andmetel oli ta eesti orientalisti ja ajaloolase Linnart Mälli üks lemmikfilosoofe.^[1]

Ameerika Ühendriikidesse Californiasse esimese zen-budistliku kloostri väljaspool Jaapanit rajanud Sōtō zen-budistliku koolkonna munk Shunryū Suzuki on Alan Wattsi kohta tema eluajal tunnustavalt öelnud: "Ta on suur bodhisattva!".

Watts saavutas suure kuulajaskonna San Francisco Bay piirkonnas vabatahtliku raadioesinejana KPFA raadiojaamas Berkeleys. Watts kirjutas üle 25 raamatu ja artikli teemadel, mis on ida ja lääne religioonides tähtsad. Tema kirjutatud on üks esimesi bestsellereid budismi teemal "The Way of Zen" (1957). Raamatus "Psychotherapy East and West" (1961) pakkus Watts välja, et budismist võib mõelda kui psühhoteraapia vormist, mitte kui religioonist. Ta pidas raamatut "Nature, Man and Woman" (1958) kirjanduslikust vaatepunktist oma parimaks kirjutiseks.^[2] Watts uuris inimteadvust raamatus "The Joyous Cosmology" (1962) ning essees "The New Alchemy" (1958).

Oma elu lõpupoole jagas ta oma aega Sausalito paadimaja ja Mount Tamalpais' mägimajakese vahel. Paljud tema raamatud on nüüdseks saadaval digitaalselt ning mitmed tema loengud ja lindistatud vestlused on kättesaadavad internetis. Kriitik Erik Davise sõnul "sädelevad Wattsi kirjutised ja lindistused siiani sügavmõttelisusest ja galvaniseerivast selgusest."^[3]

Watts sündis 1915. aastal keskklassi peres Chislehursti külas Kentis (praegune Kagu-London). Ta elas aadressil Holbrook Lane 3 (praegu 5). Wattsi isa Laurence Wilson Watts oli Michelini rehvifirma Londoni kontori esindaja. Ema Emily Mary Watts (neiupõlves Buchan) oli koduperenaine, kelle isa oli misjonär. Tagasihoidlike majanduslike võimalustega valisid nad elupaiga pastoraalses ümbruskonnas ning nende ainus laps Alan kasvas üles, mängides oja ääres ning õppides liblikate ja metsikute lillede nimetusi.^[4] Tõenäoliselt Alani ema religioosse perekonna^[5] tausta tõttu immitses Alanisse huvi "kõrgemate asjade" vastu ning segunes tema enda huvidega salapärase Kaug-Ida romantilistest lugudest ja muinasjuttudest.^[6]

Watts kirjutab hiljem müstilisest unenäost, mida nägi lapsena kõrges palavikus olles.^[7] Sel ajal oli ta mõjutatud Kaug-Ida maastikumaalidest ja tikanditest, mille olid kinkinud ta emale misjonärid, kes naasid Hiinast. Üksikud Hiina maalingud, mida Watts sai Inglismaal näha, kinnistusid temas ning ta kirjutas: "Olin esteetiliselt lummatud teatavast selgusest, läbipaistvusest ja avarusest, mida Hiina ja Jaapani kunst sisaldavad. See näis justkui hõljuvat."^[8] Need kunstiteosed rõhutavad inimese osaluslikku suhet loodusega. See oli teema, mis püsis Alaniga kogu elu ning millest ta tihti ka kirjutab, näiteks viimases peatükis raamatus "The Way of Zen".^[9]

Enda hinnangul oli Watts hea kujutlusvõimega, põikpäine ja jutukas. Ta saadeti varakult internaatkooli, mis sisaldas nii akadeemilist kui ka religioosset Muscular Christianity tüüpi kasvatust. Hiljem märkis ta, et kogu kooliaja jooksul oli tema religioosne õpetus läbivalt sünge ja liialt sentimentaalne.^[10]

Teismeeas veetis Watts mitmed koolivaheajad Prantsusmaal koos Francis Croshaw’ga, jõuka epikuurlasega, kes huvitus nii budismist kui ka vähetuntud eksootilistest Euroopa kultuuri aspektidest. Natuke aega hiljem tundis Watts, et on sunnitud valima anglikaanluse ja budismi vahel. Ta valis budismi ja taotles enese vastuvõtmist Londoni Budistide Ühingusse (London Buddhist Lodge), mille olid asutanud teosoofid ning mida sel ajal juhtis vandeadvokaat Christmas Humphreys. 16-aastaselt (1931) sai Wattsist organisatsiooni sekretär. Neil aastatel uuris noor Watts mitmeid meditatsioonistiile.

Watts käis Canterburys The King’s Schoolis, mis asus Canterbury katedraali kõrval. Kuigi ta oli tihti teadmistelt klassi parim ning talle usaldati koolis vastutusrikkaid ülesandeid, jäi ta ilma Oxfordi stipendiumivõimalusest, kui kirjutas kriitilise essee, mida peeti jultunuks ja kapriisseks.^[11]

Pärast keskkooli töötas Watts trükikojas ja hiljem pangas. Ta veetis vaba aega budistide ühingus ja õppis "häbematu guru" Dimitrije Mitrinovići juures. Mitrinović oli ise mõjutatud Pjotr Demjanovitš Uspenskist, G. I. Gurdžijevist ja sellistest psühhoanalüütikutest nagu Freud, Jung ja Adler. Watts luges palju kirjandust filosoofiast, ajaloost, psühholoogiast, psühhiaatriast ja idamaade tarkustest. Iseenda ja ka oma biograafi Monica Furlongi arvates oli Watts peamiselt iseõppija. Tema tegevus budistide ühingus Londonis võimaldas Wattsile arvukalt võimalusi enesearenguks. Humphreysi kaudu kontakteerus ta väljapaistvate vaimsete kirjanikega, näiteks kunstniku, teadlase ja müstiku Nikolai Roerichiga, Sarvapalli Radhakrishnaniga ja teosoof Alice Baileyga.

1936. aastal, olles 21-aastane, osales ta Maailma Religioonide Kongressil (World Congress of Faiths) Londoni ülikoolis, kus kuulis lugemas D. T. Suzukit ja hiljem sai võimaluse kohtuda selle lugupeetud zen-budismi õpetajaga.^[12] Lisaks aruteludele ja isiklikele kohtumistele omandas Watts ka saadaolevast teaduslikust kirjandusest India ja Ida-Aasia peamiste filosoofiate fundamentaalseid mõisteid ja terminoloogiat.

Wattsi hakkas zen-traditsioon lummama 1930. aastatel. Seda põhjusel, et zen-traditsioon sisaldas vaimset, põimituna praktilisega. Seda on näha tema teose "The Spirit of Zen" alapealkirjast "A Way of Life, Work, and Art in the Far East". Sõnu work, life ja art pole alandatud vaimse fookuse pärast. Oma kirjutises viitas ta sellele kui taoismi, konfutsianismi ja budismi suurele ch'an (ehk zen) sünteesile pärast 700. aastat pKr.^[13] Watts avaldas oma esimese raamatu "The Spirit of Zen" 1936. aastal. Kaks aastakümmet hiljem halvustas ta raamatus "The Way of Zen"^[14] esimest raamatut kui Suzuki varasemate tööde populariseeringut ning nentis, et see on mitmes mõttes ajast ja arust ning eksitav.

Watts abiellus Eleanor Everetiga, kelle ema Ruth Fuller Everett oli seotud traditsioonilise zen-budismi ringkonnaga New Yorgis. Ruth Fuller Everett abiellus hiljem zen-meistri Sokei-an Sasakiga, kellest sai eeskuju ja mentor Wattsile, kuigi Watts otsustas mitte läbi teha Sasakiga ametlikku zen-treeningut. Nende aastate jooksul, nagu selgub tema hilisemates kirjutistes, koges Watts oma abikaasaga jalutades taas kord midagi müstilist. 1938. aastal asusid Watts ja tema abikaasa Inglismaalt Ameerika Ühendriikidesse. Wattsist sai Ühendriikide kodanik aastal 1943.^[15]

Watts lahkus ametlikult zen-treeningult New Yorgis, sest talle ei sobinud õpetaja meetod. Teda ei ordineeritud zen-mungaks, kuid ta tundis vajadust leida ametialane väljund oma filosoofilistele huvidele. Ta astus Seabury-Lääne Teoloogia Seminari Evanstonis Illinois' osariigis, kus õppis kristlikku pühakirja, teoloogiat ning kiriku ajalugu. Watts proovis välja töötada segu kaasaegsest kristlikust jumalateenistusest, müstilisest kristlusest ning Aasia filosoofiast. Selle teesi eest, mille ta avaldas pealkirja "Behold the Spirit: A Study in the Necessity of Mystical Religion" all, sai Watts magistrikraadi teoloogias. Hiljem avaldas ta eisegeesi "Myth & Ritual in Christianity" (1953) traditsioonilisest Rooma katoliku doktriinist ja rituaalidest, kasutades budistlikke termineid. Watts ei varjanud oma sallimatust usuliste vaadete vastu, mis olid sünged, süütunnet sisendavad ja sõjakalt proselütistlikud, vaatamata sellele, kas seda leidus judaismis, kristluses, islamis, hinduismis või budismis.

Watts ordineeriti 1945. aastal 30-aastaselt episkopaalse kiriku preestriks. Ta lahkus kogudusest 1950. aastal osati abieluvälise afääri tõttu, mis põhjustas abielu purunemise, kuid ka seetõttu, et ei suutnud kooskõlastada oma budistlikke uskumusi kiriku ametliku doktriiniga. Ta veetis aastavahetuse, õppides tundma Joseph Campbelli ja tema abikaasat Jean Erdmani, samuti heliloojat John Cage’i.

1951. aastal kolis Watts Californiasse, kus liitus American Academy of Asian Studies teaduskonnaga San Franciscos. Seal õpetas ta aastatel 1951–1957 Saburō Hasegawa (1906–1957), Frederic Spiegelbergi, Haridas Chaudhuri, laama Tada Tõkani (1890–1967) ning paljude külalisprofessorite kõrval. Hasegawa õpetas Wattsile Jaapani kombeid, kunsti, primitivismi ja looduse tunnetust. Sel perioodil kohtus Watts luuletaja Jean Burdeniga, kes oli ta tähtis mõjutaja. Watts andis talle tunnustuseks krüptograafi raamatusse "Nature, Man and Woman" ning viitab sellele oma autobiograafias.^[16] Peale õpetamise töötas Watts ka akadeemia administraatorina. Üks tema tähelepanuväärsemaid õpilasi oli Eugene Rose, kellest hiljem sai tuntud õigeusu munkpreester ning vastuoluline teoloog Ameerika Õigeusu Kirikus (Vene Õigeusu Kiriku Välismaal jurisdiktsioonis). Rose'i enda õpilane, kes avaldas munkpreester Damascene nime all, kirjutas raamatu "Christ the Eternal Tao", milles tõmbas paralleele Hiina filosoofia tao kontseptsiooni ning klassikalise kreeka filosoofia ja idakristliku teoloogia logos'e kontseptsiooni vahele.

Watts õppis ka hiina kirjakeelt ning harjutas Hiina pintslikalligraafiat koos Hasegawaga ning teiste Hiina õpilastega, kes olid akadeemiasse õppima asunud. Kuigi Watts oli tuntud oma zen-budismi huvi poolest, laienesid tema lugemus ja arutelud ka vedāntale, "uuele füüsikale", küberneetikale, semantikale, progressi filosoofiale, loodusteadusele ning seksuaalsuse antropoloogiale.

• An Outline of Zen Buddhism, The Golden Vista Press (32-leheküljeline brošüür) 1932
• The Spirit of Zen: A Way of Life, Work and Art in the Far East, 1936
• The Legacy of Asia and Western Man, 1937 University of Chicago Press
• The Meaning of Happiness. 1940
• Theologia Mystica: Being the Treatise of Saint Dionysius, Pseudo-Areopagite, on Mystical Theology, Together with the First and Fifth Epistles, 1944, West Park, New York: Holy Cross Press
• Behold the Spirit: A Study in the Necessity of Mystical Religion, 1947
• Easter: Its Story and Meaning, 1950
• The Supreme Identity: An Essay on Oriental Metaphysic and the Christian Religion, 1950
• The Wisdom of Insecurity: A Message for an Age of Anxiety, 1951
• Myth and Ritual in Christianity, 1953
• The Way of Zen, 1957
• Nature, Man, and Woman", 1958. Loodus, mees ja naine, 1995
• The New Alchemy, 1958.
• Beat Zen Square Zen and Zen, 1959
• This Is It and Other Essays on Zen and Spiritual Experience, 1960
• Psychotherapy East and West, 1961
• The Joyous Cosmology: Adventures in the Chemistry of Consciousness, 1962
• The Two Hands of God: The Myths of Polarity, 1963
• Beyond Theology: The Art of Godmanship, 1964
• The Book: On the Taboo Against Knowing Who You Are, 1966
• Nonsense, 1967
• Does It Matter?: Essays on Man's Relation to Materiality, 1970
• The Temple of Konarak: Erotic Spirituality, with photographs by Eliot Elisofon, 1971
• The Art of Contemplation: A Facsimile Manuscript with Doodles, 1972
• In My Own Way: An Autobiography 1915–1965, 1972, Vintage Books pocket edition 1973, New World Library edition, 2007
• Cloud-hidden, Whereabouts Unknown: A Mountain Journal, Pantheon Books, 1973

• Become What You Are, 1995, täiendatud trükk 2003. Saa selleks, mis sa oled, 2010.

• Andres Herkel. "Alan Watts ja Eesti orientalistika" (Sirp 2011)