Albert Marquet

Albert Marquet
Albert Marquet' autoportree (1904, Bordeaux' kunstimuuseum)
Sünninimi	Pierre-Léopold-Albert Marquet
Sündinud	26. märts 1875 Bordeaux, Prantsusmaa
Surnud	14. juuni 1947 La Frette-sur-Seine, Prantsusmaa
Rahvus	prantslane
Haridus	École des Arts Décoratifs École des Beaux-Arts
Tegevusala	maalikunst, graafika
Kunstivool	fovism, impressionism
Mõjutatud	Henri Matisse, Gustave Moreau
Abikaasa	Marcelle Martinet (1923–1947)
Autogramm

Albert Marquet (26. märts 1875 Bordeaux, Prantsusmaa – 14. juuni 1947 La Frette-sur-Seine, Prantsusmaa) oli prantsuse maalikunstnik ja graafik. Ta kuulus foovide tuumikusse koos oma eluaegse sõbra Henri Matisse'iga. Hilisemas loomingus ta loobus fovismist ja jätkas naturalistlikuma stiiliga.

Marquet' looming hõlmab peamiselt maastikumaale, kuid aastatest 1910–1014 ka rohkelt naisakte. Maastikumotiividest meeldisid talle kõige rohkem Pariisi sadamad ja sillad.^[1]

Pierre-Léopold-Albert Marquet sündis 1875. aastal Prantsusmaal Bordeaux's raudteetöölise Joseph Marquet' ja Marguerite Marquet' peres.^[2] Joonistamisest hakkas ta huvituma juba noores eas. Talle meeldis kujutada kodulinna sadama laevu ja kaisid, aga ka tunnelitesse kaduvaid rööpaid ja nendel liikuvaid ronge.^[3]

Marquet omandas põhihariduse sünnilinnas. Ta polnud eriti hea õpilane, sest tal oli raske keskenduda muudele ainetele kui joonistamine ja kunst. Peale selle kiusati teda koolis õblukese kehaehituse, lampjalgsuse ja lühinägelikkuse pärast.^[4] Suved veetis ta ema sünnipaigas, Bordeaux'st edelas asuvas rannikulinnas Le Teichis. Seal võlusid teda vastandlikud motiivid: rahulikud vaated kõrvalasuvale Arcachoni lahele, mändidele, nisu- ja maisipõldudele ning kirevad linnavaated koos sadamate, laevade ja elust kihavate tänavatega.^[3]

1890. aastal, vaid 15-aastaselt, suundus Marquet Pariisi, et omandada maalimise vallas akadeemiline haridus. Ta ema, kellel oli temasse palju usku, müüs maha oma kinnisvara, et poega toetada. Mõni aeg hiljem kolis ka tema oma abikaasa vastuolekust hoolimata Pariisi ning avas seal tikandipoe, mille sissetulekust ta pojaga esialgu elas.

Pärast Pariisi saabumist pani Marquet end kirja kunstikooli École des Arts Décoratifs. Seal kohtus ta perspektiiviõpetuse tunnis Henri Matisse'iga. Marquet'le meeldis Matisse'ile samuti omane kangekaelsus. Neist said eluaegsed sõbrad. Õpingute ajal tutvus Marquet ka Jaapani kunsti ja selle dekoratiivsusega. Ta külastas Louvre'i, kus talle meeldis teoseid kopeerida. Üks sellistest teostest oli näiteks Jean Siméon Chardini "Kaardimaja". Samuti jätkas ta tänavatel joonistamist nagu Bordeaux's.^[3]

1895. aastal võeti Marquet vastu kunstikooli École des Beaux-Arts, kus ta hakkas õppima sümbolist Gustave Moreau käe all,^[5] keda Matisse oli talle tutvustanud. Tol ajal portreteeris Marquet peamiselt oma ema ja lõi vaikelusid. Pärast Paul Cézanne'i näituse külastamist 1895. aastal hakkas ta maalima ka maastikumaale. 1896. aastal avastas ta impressionistid, kes inspireerisid teda kogu hilisema elu. Teda köitis impressionistide huvi atmosfääri ja looduse olemuse vastu. Moreau soovitusel käis ta Louvre'is kopeerimas ka Paolo Veroneset, Peter Paul Rubensit, Nicolas Poussini, Chardini jt. Moreau nimetas Marquet'd oma "lähedaseks vaenlaseks", sest too hoidis tagaplaanile ning viibis kooliruumides harva.

1898. aasta aprillis, kui Moreau suri, sai stuudio uueks õpetajaks ekspressionistlik maastikumaalija ja hiljem tihedalt foovidega seotud kunstnik Charles Camoin. Kuna Matisse'ile ei meeldinud Camoini stiililine lähenemine, pakkus ta Marquet'le välja, et nad võiksid minna Luxembourgi aeda, et maalida seda, mida ise tahavad. Seal valmis Marquet' teos "Le Luxembourg".

1898. aastal tegid Matisse ja Marquet küll maalikunstnik Paul Signaci artiklist neoimpressionismi kohta inspiratsiooni saanuna katsetusi divisionismi vallas, kuid Marquet jäi nii postimpressionismile kui ka neoimpressionismile eelistama siiski Claude Monet' stiili. Tema järgnenud aastate maastikumaalid ilmestasid hästi ta võlutust impressionistide heleda tooni kasutusest ja Cézanne'i maalide struktuurist.

1900. aastal toimus Rahvussalongis (Salon de la Nationale) näitus, kus ka Marquet osales. Sellel oma esimesel näitusel eksponeeris ta kümmet maali. Tal ei olnud aga edu ning teda ei märgatud.^[3]

1901. aastal toimunud Vincent van Goghi tagasivaatenäitusel tutvustas Marquet' ja Matisse'i sõber, maalikunstnik ja skulptor André Derain neile oma õpingukaaslast, maalikunstnikku ja graafikut Maurice de Vlamincki. Nendest neljast kujuneski samal aastal foovide peatuumik, hiljem lisandusid Raoul Dufy ja Othon Friesz. Algas Marquet' loominguline õitseaeg.^[6]

Sajandivahetuse paiku hakkas kogu Marquet' maaliloomingusse lisanduma fovismi elemente. Selle heaks näiteks on "Matisse Manguini stuudios" (1905), kus ruumilisus on taandatud horisontaalsetele ja vertikaalsetele joontele ning figuuri eraldab taustast tume kontuurjoon.^[3] Teiste foovidega võrreldes arenes Marquet' looming siiski rahulikumalt. Kuigi koos Matisse'iga olid nad nn esimesed foovid ja sõltumatud, kes maalisid puhaste värvidega, omandas Marquet' stiil delikaatsema varjundi. Hiljem domineeris ta loomingus impressionism, mida ta aeg-ajalt jõulisemate faktuuridega elavdas.^[6]

Kuigi ta tollaste maalide taust oli tihti neoimpressionistlik ja divisionistlik, erines nendel esinevate naisaktide kujutamise stiil. Figuuride valguslaigud olid kujutatud oranžidena. Need ei sulanud taustaga kokku, tekitades omavahel kontrasti ja mõjudes kompositsioonielemendina. Marquet' maastikumaale seostati fovismiga, kuid tema aktid olid naturalistlikud ja objektiivsed, mistõttu pidasid paljud kriitikud tema maalitud akte igavateks.

Uue sajandi algusaastatel hakkas Marquet' tuntus kasvama ning ta hakkas vabanema teda varem pidevalt piiranud rahalisest kitsikusest. 1903. aastal aitas Marquet arhitekt Frantz Jourdainoö, Matisse'il ja paljudel teistel tollastel kunstnikel luua Sügissalongi (Salon d'Automne), millel erinevalt Sõltumatute Salongist (Salon des Indépendants) oli žürii. Žürii ega publik ei huvitunud näitusest eriti, mistõttu oli salongi edu väike. 1904. aastal arvati Marquet Sõltumatute Salongi komiteesse.^[3]

1905. aastal järgnes esimene Sõltumatute Salongi näitus, kus Marquet' maalid olid kõrvu Matisse'i, Vlamincki, Deraini, Frieszi, Dufy, Georges Rouault', Henri Manguini, Georges Braque'i, Louis Valtat', Georges Dufrénoy ja Jean Puy omadega.^[7] Sellel väljapanekul esinenud kunstnike loomingut hakatigi nimetama fovistlikuks.

Fovismi tippajal oli Marquet piisavalt edukas, et enamik ta maale osteti ära enne, kuid need näitusele jõudsid. 1907. aastal korraldas ta siiski oma esimese isikunäituse. Samal aastal jagas üks Sõltumatute Salongi kohtunikke Charles Morice lahkeid kommentaare Marquet' teoste kohta, kuigi ta ise foove väga ei hinnanud. Lisaks valmis samal aastal Marquet' portree kirjanikust ja karikaturistist André Rouveyre'ist.

Marquet' stiilis toimus neil aastail kaks muutust: toonid muutusid tuhmimaks ja maalidele ilmus impressionistlik valgusekäsitlus. Ta hakkas maalima samu motiive eri aastaaegadel ja erinevates ilmastikutingimustes ‒ ehk impressionismile omaselt.^[3]

1908. aastal Sõltumatute Salongis osalenud Marquet' maalide kohta ütles kriitik Guillaume Apollinaire: "Marquet' õpitu varjutab kõik ta teada-tuntud oskused. Ta on minu arvates andekam, kui ise arvab. Ja see tagasihoidlikkus ei tule talle üldse kasuks. See sunnib teda mingis mõttes ennast kordama kartuses õigelt teelt kõrvale kalduda."^[8]

1912. aastani tegi Marquet oma loomingus väga vähe uuendusi. Ta katsetas kubismiga, kuid naasis peagi varasema stiili juurde.^[3]

1907. aastast oma surmani reisis Marquet palju. Ta külastas inspiratsiooni otsides Euroopa lõunarannikut (sealhulgas mitmel korral Napolit ja Veneetsiat) ning Põhja-Aafrikat (eelkõige Alžeeriat ja Tuneesiat). Meelisteemadena domineerisid merevaated, paadid, valguse-vee suhe, linnavaated; inimfiguurid olid visandlikud, lihtsustatud. Ka reisidel Saksamaale ja Rootsi eelistas ta neid teemasid. Ta maalis ka mõningaid portreid ning aastail 1910–1914 naisakte.

Marquet suri 1947. aasta 14. juunil 72-aastaselt sapipõie lõhkemise ja metastaatiliseks muutunud vähi tõttu. Ta on maetud Pariisi lähedale La Frette'i kalmistule.

Huvi Albert Marquet' loomingu vastu on 20. sajandil läbi teinud tõuse ja langusi. Tema loomingulisel õitseajal nautis ta laialdast tuntust, eluõhtul omandasid ta loomingut aga eelkõige erudiitidest kollektsionäärid. Pariisi moodsa kunsti muuseumi kuraatori, 2016. aastal Marquet' tagasivaatenäituse korraldanud Sophie Krebsi sõnul ostsid kahe maailmasõja vahel ta maale need, "kellele hakkas vastu valitsev abstraktsionism, kes ei suhestunud kubismiga ning hindasid maastikumaali".^[9] 20. sajandi keskpaigas oli Marquet esindatud Bordeaux' kunstimuuseumis, Troyes' moodsa kunsti muuseumis ja Pariisis riiklikus moodsa kunsti muuseumis, aga ka Venemaal Ermitaažis ning A. Puškini nimelises kujutava kunsti muuseumis.

21. sajandi alguseni eksponeeriti tema teoseid harva. Seejärel hakati korraldama ülevaatenäitusi: Pariisis Carnavalet' muuseumis (pealkirjaga "Vues de Paris et d'Île-de-France", 2004–2005), Pariisis meremuuseumis ("Itinéraires maritimes", 2008–2009), Pariisi moodsa kunsti muuseumis ("Peintre du temps suspendu", 2016, koostöös A. Puškini nimelise kujutava kunsti muuseumiga)^[10] ja mujal. Marquet' loomingut on eksponeeritud ka Eestis, prantsuse kunsti näitusel Tallinna Kunstihoones 1939. aastal.^[11][12]

Tänapäeval leidub Marquet' teoseid kogudes üle maailma, teiste hulgas André Malraux' nimelises moodsa kunsti muuseumis Le Havre'is, Grenoble'i muuseumis, Besançoni kunsti- ja arheoloogiamuuseumis, Metropolitani Kunstimuuseumis New Yorgis ja Chicago kunstiinstituudis.

• 
  "Marcelle Marquet' portree" (1931, Bordeaux' kunstimuuseum)
• 
  "André Rouveyre'i portree" (1904, Prantsusmaa riiklik moodsa kunsti muuseum)
• 
  "Agay vaade" (1905, Orsay muuseum)
• 
  "Marseille transpordisild" (1918, kadunud)
• 
  "Naisakt diivanil" (1912, riiklik moodsa kunsti muuseum Pariisis)
• 
  "Öö Pariisis" (ka "La Samaritaine", 1937–1938)
• 
  "Olonne'i rand" (1921, Ashmoleani muuseum Oxfordis)
• 
  "Hommik Porquerolles'is" (dateerimata, Oita kunstimuuseum Jaapanis)
• 
  "Vesuuv" (1909, A. Puškini nimeline kujutava kunsti muuseum)
• 
  "Alžiiri sadam udus" (1943, Bordeaux' kunstimuuseum)

• Albert Marquet' looming riikliku moodsa kunsti muuseumi kogus Pariisis. (prantsuse keeles)