Aleksandr Kerenski

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2016) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Aleksandr Kerenski
Sünniaeg	22. aprill 1881 (Juliuse kalendris) Uljanovsk
Surmaaeg	11. juuni 1970 (89-aastaselt) New York
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Aleksandr Fjodorovitš Kerenski (vene keeles Александр Фёдорович Керенский; 4. mai (vkj 22. aprill) 1881 Simbirsk, Venemaa Keisririik – 11. juuni 1970 New York, Ameerika Ühendriigid) oli Venemaa riigitegelane ja poliitik.

Aleksandr Kerenski sündis Simbirskis. Samast linnast pärines ka bolševike juht Vladimir Uljanov. Aleksandri isa Fjodor Kerenski oli Simbirski poeglaste gümnaasiumi ja tütarlaste kooli direktor ning hea tuttav Vladimir Uljanovi isa Ilja Nikolajevitš Uljanoviga, kes oli koolide inspektor Simbiskis. Fjodor Kerenski toetuse tulemusel anti Vladimir Uljanovile kooli lõpetamisel kuldmedal heade tulemuste eest^[1].

Pärast gümnaasiumi lõpetamist asus Aleksandr Kerenski õppima Peterburi Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1904. aastal. 1905. aastal astus ta Sotsialistide-Revolutsionääride Parteisse (esseerid) ning andis välja ajalehte Burevestnik. Esitas ka taotluse, et astuda Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Võitlusorganisatsiooni, kuid teda ei võetud vastu. Pärast arreteerimist Võitlusorganisatsiooni kuulumise kahtluse tõttu ja viit kuud vahi all viibimist naasis Peterburi 1906. aastal ja töötas advokaadina, pälvides tunnustust poliitilistel protsessidel kohtualuste kaitsmisega. Ta kaitses 1905. aasta rahutustes osalenud ja Tallinna ümbruses mõisu rüüstanud eesti talupoegi^[2][3], armeenia rahvusliku partei Dašnaktshuthjuni liikmeid, Lõuna-Uraali bolševike partei liikmeid, kes 1909. aastal röövisid partei rahastamiseks postirongi, ja IV Riigiduuma bolševike fraktsiooni liikmeid, keda süüdistati Esimese maailmasõja ajal riigireetmises^[1].

Oma tegevusega kogus ta suure poliitilise kõlapinna, mida ta suurendas veelgi 1912. aastal Leena kullamaardlas toimunud tööliste rahutuste mahasurumise asjaolusid uurinud komisjoni koosseisus. Kerenski astus Vene Tööparteisse ja valiti 1912. aastal Riigiduumasse. Sotsialistina pööras ta suurt tähelepanu töölisklassile. Samuti mängis Kerenski olulist rolli Roman Malinovski paljastamisel, kes oli üks bolševike liidreid ning salajane Ohranka agent.

1917. aasta veebruaris astus Kerenski taas Sotsialistliku Revolutsiooni Parteisse (esseeridega), nõudes keiser Nikolai II tagasiastumist. Kerenski valiti Petrogradi Nõukogu aseesimeheks.

13. märtsil moodustati Ajutine Valitsus eesotsas vürst Georgi Lvoviga. Kerenski määrati valitsusse kohtuministriks. Ta töötas välja hulga seadusandlikke reforme, muu hulgas surmanuhtluse tühistamise, ajakirjanduse vabaduse, etnilise ja religioosse diskrimineerimise keelustamise jne.

1917. aasta mais määrati Kerenski sõjaministriks. Ta nimetas Vene armee ülemjuhatajaks kindral Aleksei Brussilovi, kelle juhtimisel oli toimunud 1916. aasta suvel suur Vene armee rünnak Saksa armee vastu. Edu oli siiski lühiajaline ning sõda muutus rahva hulgas ebapopulaarsemaks.

21. juulil (8. juulil vkj) 1917 astus vürst Lvov peaministri kohalt tagasi ning Kerenski sai uueks peaministriks.

Pärast uue rünnaku läbikukkumist nimetas Kerenski uueks ülemjuhatajks kindral Lavr Kornilovi. Kornilovi vaated erinesid järsult Kerenski omadest. Kornilov soovis surmanuhtluse taastamist sõduritele ning tehaste militariseerimist, sõjategevuse edukaks lõpuleviimiseks ning sõja võiduks Saksamaa Keisririigi vastu.

7. septembril nõudis Kornilov Ajutise Valitsuse tagasiastumist ning kogu võimu endale. Kerenski tagandas Kornilovi. Seepeale saatis Kornilov väed kindral Krõmovi juhtimisel Petrogradi ründama. Kerenski pöördus abi saamiseks Petrogradi Nõukogu ja Punakaardi poole. Mõne päevaga õnnestus bolševikel koondada 25 000 meest Petrogradi kaitseks. Samal ajal saadeti ründavale poolele vastu sõdurite delegatsioone, et veenda neid rünnakust loobuma. Kornilovi väed keeldusidki lõpuks Petrogradi ründamisest. Kindral Krõmov sooritas enesetapu, Kornilov arreteeriti ja paigutati koduaresti. Kerenski sai Vene Armee ülemjuhatajaks.

8. oktoobril 1917 kujundas Kerenski valitsuskabineti ümber, liites sinna vasakpoolseid menševikke ja esseere.

7. novembril (26. oktoober vkj) 1917 oli Kerenski informeeritud bolševike riigipöörde kavatsusest. Ta lahkus Petrogradist ja püüdis leida vägesid ohtude tõrjumiseks. Samal ööl tungisid bolševike kontrolli all olevad väed valitsuse residentsi Talvepalees ning arreteerisid valitsuse liikmed.

Kerenskil õnnestus koguda lojaalseid vägesid Põhjarindelt, kuid Pulkovo lähedal toimunud kokkupõrkes alistusid need bolševike vägedele.

Kerenski varjas ennast algul Soomes ning 1918. aasta maist asus Suurbritannias. Hiljem elas Prantsusmaal, kust ta juhtis meediakampaaniat kommunismi vastu Venemaal ning andis välja venekeelset ajalehte Dni.

Kuigi Kerenski põgenes välismaale, jäi tema naine Olga Lvovna Kerenskaja (1886–1975) koos poegade Olegi ja Glebiga Venemaale ning proovis põgeneda Petrogradist oma sünnikohta Ust-Sõssolskisse. Kuid kolme kuu pärast (19. augustil 1918) nõudis Kotlase kindlustatud rajooni tribunal nende arreteerimist ja Kotlasesse saatmist. 23. augustil Olga Kerenskaja arreteeriti, kuulati üle tema nõukogudevastase tegevuse kohta ning saadeti Kotlasesse.

1939. aastal nõudis Kerenski lääneriikidelt sekkumist nii kommunismi vastu Nõukogude Liidus kui ka fašismi vastu Saksamaal.

II maailmasõja ajal asus Kerenski elama Ameerika Ühendriikidesse, kus töötas Stanfordi Ülikooli juures Hooveri instituudis (Hoover Institution on War, Revolution, and Peace) Californias. Ta toetas instituudi juures asuvat mahukat Vene ajaloo arhiivi ning pidas loengukursusi. 1967. aastal avaldas autobiograafia "The Kerensky Memoirs: Russia and History's Turning Point".

Aleksandr Kerenski suri 11. juunil 1970 New Yorgis. Vene õigeusu kirikud New Yorgis keeldusid teda matmast, pidades teda vabamüürlaseks ja vastutavaks Venemaa langemise eest bolševike kätte. Kerenski on maetud Londonisse.

• "The Prelude to Bolshevism" (1919)
• "The Catastrophe" (1927)
• "The Crucifixion of Liberty" (1934)
• "Russia and History's Turning Point" (1966)

• Kerenski rubla
• Venemaa riigipeade loend

• Neli küsimust A. F. Kerenskile. Võitleja, märts 1954, nr. 3, lk. 1.
• Kui Kerenski kaitses Saaremaa mässumehi. Meie Maa, 17. jaanuar 1929, nr. 7, lk. 2.