Kuiv seadus

Kuiv seadus on alkohoolsete jookide tarbimist, müüki ning tootmist täielikult või osaliselt keelustav seadus.

Vene keisririigi sõjaväevõimud keelasid alkoholi müügi 23. augustil/ukj 5. septembril 1914. Formaalselt jäi kuiv seadus kehtima kogu sõja ajaks, kuid kontroll selle üle kadus juba 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni ajal.

Saksa okupatsiooni ajal kuiv seadus lõppes, saksa sõdurid olid heameelega nõus vahetama alkoholi toidukaupade vastu.

Vabadussõja ajal andis sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 30. detsembril 1918 käsu "kõik kohvimajad kinni panna" ja ruumid anda sõjavägede varustamise valitsusele. Sellele järgnes 4. jaanuaril 1919 restoranides, võõrastemajades, teemajades jm viinamüügi keelamise sundmäärus, kusjuures olemasolevad tagavarad üle viie pudeli õlle, kolme pudeli veini ja ühe pudeli viina tuli registreerida kolme päeva jooksul. Määruse vastu eksijaid ähvardas kuni aastane vangistus või kuni 50 000 margane rahatrahv. 16. jaanuari määrusega laiendati keeldu õlleajajate ja salaviinapõletajate peale ning maakondades loodi erilised komisjonid puskariajajate jälitamiseks ja karistamiseks. Kuna Saksa okupatsiooni ajast oli ladudesse jäänud palju alkoholi, siis lubati 1919. aasta kevadel kergete veinide vabamüük kuni sama aasta lõpuni, aga viina ja piiritust väljastati jätkuvalt vaid arstitähega.

Põhiline võitlus alkoholipoliitika asjus toimus 1920. aasta algul. Asutava Kogu komisjon töötas välja keeluseaduse eelnõu, valitsus sai valmis alkoholi müügi seaduseelnõuga. Rahandusminister Juhan Kuke plaani kohaselt tuli toota aastas neli miljonit liitrit piiritust, millest pool müüa välisriikidesse riigikassa tulude suurendamiseks ja 1.5 miljonit liitrit müüa siseturul tšekkide alusel, mille saavad mehed alates 20. eluaastast. Napsi pidi saama osta veel I järgu restoranides ja teemajades, aga 100 protsenti tšekiviina hinnast kallimalt. Villem Ernits võitles visalt alkoholi vastu, seevastu Karl Ast arvas, et tšekisüsteem õpetab veelgi enam jooma ning viin peaks – küll teatud piirangutega – olema hoopis vabamüügis. Ägedad vaidlused toimusid aprillis, keeluseaduse pooldajad algatasid allkirjade kogumise, et taotleda rahvahääletust. Ettenähtud 3000 allkirja saadi küll kokku, kuid eksiti reeglite vastu ja suur osa hääli tühistati.

20. aprillil 1920 jätkus eelnõu arutamine, ülekaalus olid tšekisüsteemi pooldajad. Minni Kurs-Olesk nõudis igakuist viinanormi ka naistele, mispeale imestas Leopold Johanson, et miks küll tahavad naised pahedes olla meestega võrdsed. Pikkade arutluste järel lükati enamik parandusettepanekuid, sealhulgas ka Kurs-Oleski oma tagasi. Kolmandal lugemisel 27. aprillil esitas Kurs-Olesk uuesti parandusettepaneku naiste viinanormi asjas. Ta leidis toetavaid hääli, sealhulgas tema abikaasa Lui Olesk arvas, et pool toopi piiritust kuus võib «üks haritud ja kultuuriinimene» ka kosmeetika peale tarvitada. Naiste viinanorm lükati aga napilt tagasi häältega 36-33. Samal päeval võeti 62-24 vastu seadus piirituse ja alkohoolsete jookide tootmise ja müügi kohta. Viina tootmine ja müük tunnistati riigi monopoliks. Üle 20-aastased mehed said nimelise ja ka tasulise tšeki eest osta iga kuu pool toopi (0,6 liitrit) piiritust või ühe toobi (1,2 liitrit) tavalist, 40-kraadist viina. Tšekisüsteem rakendus alates 1. juulist 1920. Sama seadus andis alkoholi müügi korralduse omavalitsustele ja Tallinna linnavalitsus lubas kohe viinamüügi 25 paremas restoranis. 1921. aastal suurendati tšekiviina normi: kas toop piiritust või 2,5 toopi viina. Tšekisüsteem kaotati 1. jaanuarist 1926. aastast, mil Eestis viin ja muud alkohoolsed joogid läksid vabamüügile.^[1]

Põhjamaades peale Taani oli alates 19. sajandi lõpust tugev karskusliikumine. Näiteks 1910. aastal oli Rootsis umbes 330 000 karskusseltside liiget,^[2] moodustades ligi 6 protsenti umbes 5,5 miljonisest elanike arvust.^[3] Kuiv seadus mõjutas vägagi Põhjamaade poliitikat 20. sajandi alguses.

1907. aastal keelustati Fääri saartel alkoholi müük, see seadus oli jõus kuni 1992. aastani. 1928. aastast lubati väga piiratud omatarbeks alkoholi importi Taanist.

1915. aastal kehtestati Islandil alkoholi müügi keeld. Keeld tühistati veinidele 1922. aastal ning piiritusjookidele 1935. aastal, kuid õllemüügikeeld kehtis kuni 1989. aastani.

1916. aastal keelustati Norras destilleeritud alkohoolsete jookide keeld, 1917. aastal laiendati keeldu ka kangestatud veinile ja õllele. 5.–6. oktoobril 1919 toimunud referendumil hääletas 61,61% valijatest keelu jätkamise poolt. Veini- ja õllekeeld tühistati 1923. aastal, destilleeritud jookide keeld 18. oktoobril 1926 toimunud referendumi tulemusel, kui 55,66% valijatest hääletas keelu jätkamise vastu.

1. juunil 1919 kehtestati Soomes alkoholi müügi keeld, ühe esimese seadusena peale iseseisvumist. Soomes oli varem 20. sajandi alguses proovitud neli korda kuiva seadust sisse seada, kuid Vene tsaari vastuseisu tõttu kukkus see kõikidel kordadel läbi. Kui kuiv seadus tõi kaasa USA-sarnase suure smuugeldamise ning vägivalla ja kuriteo kasvu, pöördus rahva arvamus kuiva seaduse vastu. 29.–30. detsembril 1931 korraldati referendum, kus rahvalt küsiti, kas nad pooldavad keeluseaduse jätkumist, keeluseaduse täielikku tühistamist või nõrkade jookide lubamist. 70,5% hääletas keeluseaduse lõpetamise poolt, 28% jätkamise ja 1,4% nõrkade jookide lubamise poolt. Keeld aegus lõplikult 5. aprillil 1932 kell 10 hommikul, mistõttu seda kutsuti "543210".^[4]

1919. aastal kehtestati Rootsis nn Bratti süsteem (liberaalse poliitik Ivan Bratti järgi), millega anti kõikidele kodanikele, kes tohtisid alkoholi tarbida, vihik, kuhu peale igat alkoholiostu löödi tempel ostetud alkoholi kohta. Kui vihiku omanik oli kuu jooksul normi piirini jõudnud, pidi ta alkoholi ostmiseks ootama järgmise kuuni. Samas ei kehtinud piirang veinile. 27. augustil 1922 toimunud referendumil lükkasid valijad napilt tagasi (51%-49%) alkoholi täieliku keelustamise. 31. detsembril 1948 lubas Bratti süsteem osta 1,82 liitrit piiritust kuus. Bratti süsteem kehtis kuni 1. oktoobrini 1955, kui sellest loobuti riiklike Systembolageti kasuks, kust nüüd sai osta ilma piiranguteta. Soomes kasutati sama süsteemi (Viinakortti) Alko poodides 1944.-1970. aastatel.

 Pikemalt artiklis Kuiva seadusega riikide loend

USAs kehtestati alkoholi müügi keeld (Prohibition) põhiseaduse 18. parandusega, mille Esindajatekoda kiitis heaks 17. detsembril 1917 ja Senat 18. detsembril; vajalik ratifitseerimine kolme neljandiku osariikide poolt sai teoks 16. jaanuariks 1919, keeluseadus algas 17. jaanuaril 1920. Seadus osutus vägagi ebapopulaarseks, kiirelt kasvas illegaalne alkoholimüük, lisaks Kanadast smuugeldamine. Eriti ebapopulaarseks sai kuiv seadus Suure depressiooni ajal. Lisaks sai salaviinaajamine suureks tuluallikaks organiseeritud kuritegevusele, näiteks Al Capone Chicagos ja Lucky Luciano^(en) New Yorgis. Kuiv seadus lõpetati 21. parandusega, mille Kongress võttis vastu 20. veebruaril 1933 ja kolm neljandikku osariike ratifitseeris 5. detsembriks 1933.

• Kuiva seadusega riikide loend

• Olev Remsu, "Kuiv seadus", "Aja Kirju", Petrone Print, 2016