Ambrotüüp

Ambrotüüp (kreeka keeles ambrotos – surematu, hävimatu) on märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis klaasil, mis mustale taustale (must lakitud taust, kangas, paber, kartong vms) paigutatuna näib positiivkujutisena. Ambrotüüpia oli levinud fotomenetlus 1850. aastate keskpaigast kuni 1870. aastateni, pakkudes konkurentsi esimesele laiemalt levinud fotomenetlusele – 1839. aastal avalikustatud dagerrotüüpiale.

Ambrotüüpia põhineb märgkolloodiummenetlusel, mille täiustatud versiooni patenteeris inglane Frederick Scott Archer 1851. aastal. Fenomeni, mis võimaldaks tumedal põhimikul kolloodiumnegatiivi eksponeerida positiivkujutisena, mainis juba 1850. aastal Louis Désiré Blanquart-Evrard (1802–1872), 1851. aastal tutvustas kolloodiumpositiivi klaasil Frederick Scott Archer koostöös Peter Wickens Fry’ga (1795–1860)^[1], kuid nimetuse „ambrotüüp“ patenteeris James Ambrose Cutting (1814–1867) alles 1854. aastal.^[2] Tema meetod kujutas endast märgkolloodium-klaasnegatiivi emulsioonikihi liimimist katteklaasi alla kanada palsami abil ja selle vormistamist mustale taustale. Et selline vormistus sulges kujutise õhutihedalt, olles kaitseks emulsioonile, sai menetluse nimetuseks "ambrotüüp" (kr k ambrotos – surematu, hävimatu).^[3]

Ambrotüüpe valmistati peamiselt 1850. aastate keskpaigast kuni 1870. aastateni. Samaaegselt oli levinud ka ferrotüüpia, mis erineb ambrotüübist põhimiku (metall) poolest, kuid mille kasutusaeg oli tunduvalt pikem, ulatudes 20. sajandi algusesse. Alates 1870.–1880. aastatest tõrjusid esimesed tööstuslikult toodetud negatiivid – hõbeželatiin-klaasnegatiivid ehk nn kuivplaadid – märgkolloodiummenetluse, sh ambrotüüpia kõrvale.^[2] Nii jäigi peamiselt vaid portreevõteteks kasutatud ambrotüüpide leviku kõrgaeg 1850.–1870. aastatesse.

Nii märgkolloodium-klaasnegatiivide kui ka ambro- ja ferrotüüpide valmistamine oli üldjoontes sarnane, erinedes peamiselt selle poolest, milline materjal valiti põhimikuks ning kas sooviti lõpptulemusena saada positiiv- või negatiivkujutist. Esmalt valati haliidi sisaldav kolloodiumemulsioon käsitsi klaasplaadile ning muudeti seejärel valgustundlikuks hõbenitraadi vesilahuses. Säritamise järel ilmutati plaat pürogallushappe või raudsulfaadi lahuses ja kinnitati naatriumtiosulfaadi või kaaliumtsüaniidi lahuses ning pesti ja kuivatati. Nii valgustundlikuks tegemine kui ka ilmutamine pidi toimuma pimedas või punases valguses. Saadud kujutise toon sõltus mitmetest aspektidest (ilmutist, kinnitist, järeltöötlusest), kuid oli üldiselt läbivas valguses tumedatel aladel tumepruun, heledatel aladel kollakas. Ambrotüüpide valmistamiseks tuli kujutis nõrgalt alasäritada. Samas, kui näiteks märgkolloodium-klaasnegatiivide puhul võis viimase etapina lisanduda veel järeltöötlus negatiivi kontrastsuse suurendamiseks, et kontaktkopeerimisel parem tulemus saavutada.^[4]

Et ambrotüüp mõjub positiivkujutisena vaid mustal taustal, siis on selle lahutamatuks osaks vormistus: alasäritatud märgkolloodium-klaasnegatiiv asetati, tavaliselt emulsioonikiht allpool (harvem ka eraldi katteklaasi all, kujutis pealpool), mustale taustale ning suleti sarnaselt dagerrotüübile ilukarpi või -raami. Alternatiivina oli levinud ka negatiivi katmine tagumiselt küljelt musta tuši või tumeda lakiga või põhimikuna tumedavärvilise klaasi kasutamine. Olles olemuselt negatiivkujutised, on ambrotüübid ainukordsed, ning vormistuse eripärast (kas emulsioonikiht on all- või pealpool) sõltuvalt võib kujutis olla peegelpildis. Tänu oma vormistusele on ambrotüübi kujutis harilikult kahjustumise eest hästi kaitstud. Vaadeldavust võivad häirida tumeda tagapõhja kahjustused – näiteks musta värvi irdumine või kraklee.^[5] Kuna kolloodiumemulsioon oli väga tundlik õhuniiskuse kõikumise ja mehaaniliste kahjustuste suhtes, siis kanti emulsioonile alati lakk (harilikult sandarakk või šellak), mis kaitses kriimustuste ja klaasilt irdumise eest ning lakikihi peale oli ka mugav kanda pliiatsiretušši. Suuremate pildi piirkondade (nt taust, rõivad vms) ning detailide (nt silmad, põsesarnad, ehted jne) ilmestamiseks, rõhutamiseks, koloreerimiseks ja kunstiliste efektide lisamiseks kasutati retušši.^[6]

Märgkolloodiummenetluse peamine eelis sellele eelnenud pabernegatiivide ja albumiin-klaasnegatiividega võrreldes oli suurem valgustundlikkus, tänu millele oli võimalik kasutada oluliselt lühemaid säriaegu. Kui vahatatud pabernegatiiv nõudis veel 3–7 minuti pikkust säriaega, siis kolloodiummenetlus ainult 5–20 sekundit – võimaldades lisaks vaadetele jäädvustada ka portreid ja sündmusi.^[7] Kuna ambrotüüp oli odavam kui dagerrotüüp (tehti ju ainult klaasnegatiiv), võitis see 1850. aastatel populaarsust ning leidis kasutust ka keskklassi hulgas.^[8]

Märgkolloodiummenetluse suurimaks puuduseks oli asjaolu, et kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks – seega oli plaadi ettevalmistamine, piltide säritamine ja ilmutamine võimalik seni, kuni kolloodium klaasi pinnal niiskena püsis. See eeldas aga terve fotolabori (klaasplaatide, kemikaalide, pimikutelgi jms) kaasas kandmist.^[7]

Kuna dagerro- ja ambrotüüpide kasutusaeg osaliselt ühtib ning nende vormistus ja pildistusstiil on küllalt sarnased, siis võib nende tuvastamine olla keeruline. Kõige kergemini tulevad menetluste erinevused esile pilte erineva nurga alt vaadeldes^[1]:

• Dagerrotüübi põhimikuks on hõbedatud vaskplaat, ambrotüübil aga klaas.
• Kui dagerrotüübil torkab esile poleeritud hõbedane peegelpind ning see näib teatud nurga alt negatiivina, siis ambrotüüp on positiivina vaadeldav iga nurga alt.
• Kui dagerrotüübi ette paigutada valge paber, nii et see foto pinnalt peegeldub, on kujutis negatiivis, ambrotüüp jääb sama võtte korral positiivi.

Tänaseks ei ole Eesti muuseumide ja arhiivide fotokogudes säilinud ferrotüüpide ja ambrotüüpide täpne arv teada. Ambrotüüpe on hinnanguliselt veidi alla 20. Eestis teadaolevad dateeritud ambrotüübid pärinevad aastaist 1858–1870, mis on ambrotüübi ajaloos üsna hiline periood. Seni teada olevate ambrotüüpide valmistajad Eestis on enamasti anonüümseks jäänud – 13 teadaolevast ambrotüübist kannavad vaid neli autori nime. Kolm neist asuvad Järvamaa Muuseumis ja nende autoriks on Charles Borchardt. Neljas asub Eesti Ajaloomuuseumis, pildi tagaküljel on kleebis tekstiga „Photographie von E. Christoffel in Fellin“.^[9] Eestis võib tolleaegsetest ajalehekuulutustest leida viiteid ambrotüüpidele kui „klaaspiltidele“.^[10] Eesti ambrotüüpidel on juures tuntav elitaarsuse hõng. Oma vormistuselt on nad varasematele hinnalistele dagerrotüüpidele küllaltki sarnased.^[10]

• 
  Tallinna Linnamuuseum / Fotomuuseum, TLM Ta 1319:1 (abikogu)
• 
  Tallinna Linnamuuseum / Fotomuuseum, TLM Ta 1319:1 (abikogu), tagakülg
• 
  Eesti Kirjandusmuuseum, EKM EKLA reg. 1944 22
• 
  Eesti Kirjandusmuuseum, EKM EKLA reg. 1944 22, tagakülg
• 
  Eesti Ajaloomuuseum, AM F 22397
• 
  Eesti Ajaloomuuseum, AM F 22397 tagakülg
• 
  Järvamaa Muuseum, PM F 24
• 
  Järvamaa Muuseum, PM F 24 tagakülg
• 
  Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM 2685:3 Ff
• 
  Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM 2685:3 Ff tagakülg
• 
  Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM 2685:4 Ff
• 
  Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM 2685:4 Ff tagakülg
• 
  Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM 2685:2 Ff
• 
  Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM 2685:2 Ff tagakülg
• 
  Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseum, PAL F 224:1
• 
  Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseum, PAL F 224:1 tagakülg
• 
  Fotomuuseum / Tallinna Linnamuuseum, TLM F 9506
• 
  Autor: E. Christoffel. 15 x 13 cm. Eesti Ajaloomuuseum, AM F 22381
• 
  Eesti Ajaloomuuseum, AM F 22381 tagakülg
• 
  Eesti Kirjandusmuuseum, EKM EKLA reg. 1940 28
• 
  Järvamaa Muuseum, PM F 422
• 
  Järvamaa Muuseum, PM F 422 tagakülg

• dagerrotüüp
• ferrotüüp
• märgkolloodiummenetlus

• Graphics Atlas
• Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiumenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014
• Relika Kala. Ambrotüübid Eesti muuseumides. Euroopapärases vormistuses ambrotüübi konserveerimine. Bakalaureusetöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, Muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, 2021