Anjou dünastia

Anjou dünastia oli keskaegne kuningadünastia mitmes riigis.

Plantageneti dünastia

Anjou dünastiast, Edela-Prantsusmaa Anjou krahv Geoffroy V abiellus 1128. aastal, Inglismaa-Mathilde'iga (William Vallutaja lapselapse ja Henry I tütrega), millest sai aluse Inglismaa kuninglik Plantageneti dünastia. 1144. aastast sai Geoffroy V-st ka Normandia hertsog. Plantageneti impeeriumist sai suurim kuningriik, suurem kui Prantsusmaa kuningriik kuni 1189. aastani, mil Prantsuse kuningas Philippe Auguste alustas rünnakut Inglismaa vastu.

Aastatel 1154–1485 valitses Inglismaad viisteist Plantagenetide monarhi. Dünastia vanem haru valitses Henry II-st kuni Richard II kukutamiseni 1399. aastal.

Vanem Anjou dünastialiin

Anjou, Maine ja Touraine ühendati Prantsusmaa kuningriiki, kuningas (1180–1223) Philippe II võidu tulemusena Plantagenetite dünastiasse kuuluva, Inglismaa kuninga, Iirimaa lordi, Normandia ja Akvitaania hertsogi ning Anjou krahvi John Maata üle. Nimetatud provintsid jagati kuningapere nooremate poegade vahel.

Pikemalt artiklis Anjou krahv, Maine'i krahv, Touraine`i krahv

Noorem Anjou dünastialiin

Prantsusmaa kuningas (1226–1270) Louis IX (Püha) andis Anjou ja Maine'i oma nooremale vennale Charlesile (1226/1227–1285), kellest sai Anjou krahv. Anjou krahv Charles abiellus aastal 1246 Provence'i pärijanna Béatrice'iga. Provence'i sai seotud Anjou dünastia ja Napoli kuningriigiga. Charles oli (1266–1282) ka Sitsiilia kuningas.

1266. aastal viis konflikt Hohenstaufenite ja paavsti vahel Sitsiilia vallutamiseni Anjou hertsogi Charles I poolt. Vastuseis Prantsuse ametnikele ja maksustamisele koos mässuõhutamisega Aragoni krooni ja Bütsantsi käsilaste poolt viis Sitsiilia Vespri ülestõusuni ja Aragoni kuninga Pedro III eduka sissetungini aastal 1282. Järgnenud Sitsiilia Vespri sõda kestis kuni Caltabellotta rahuni aastal 1302, jagades vana Sitsiilia kuningriigi kaheks. Sitsiilia saar, "Sitsiilia kuningriik teisel pool majakat" või Trinacria kuningriik, läks Aragoni Federico III-le, kes hakkas seda valitsema. Poolsaare territooriumid (Mezzogiorno), mida kutsuti ka Sitsiilia kuningriigiks, kuid moodsas teaduses kutsutakse Napoli kuningriigiks, läks Charles II-le, kes hakkas seda valitsema.

Charles d'Anjou, Sitsiilia kuningana Carlo I, pani aluse dünastiale, mis järgneva kahe sajandi jooksul laiendas oma valdusi Lõuna-Itaaliast (Napolist kuni Kesk-Euroopani (Ungari ja Poola kuningriik).

Noorema Anjou dünastia Ungari liin

Ungari kuninga (1272–1290) László IV surma järel nõudis Ungari kuningriigi trooni Anjou dünastiast Napoli kuningriigi kuninga Carlo II ja Ungari Maria (kuningas István V tütre) poeg Charles Martel Anjou dünastiast. Kuid András III kindlustas endale võimu ja valitses pärast Charles Marteli surma 1295. aastal ilma ebamugavusteta. Kui András III aastal 1301 suri, nõudis kuninganna Maria Ungarist, kes kasvatas Charles Marteli lapsi, Ungari trooni oma pojapojale Carlo Robertole, kes krooniti kuningaks (1308–1342) Károly I nime all. Károly I poeg Lajos I lisas valdustele ka Poola kuningriigi. Siiski ei jäänud dünastia püsima, sest tal polnud meessoost järeltulijaid. Aastal 1382 Lajos suri, Poola ja Ungari troonid pärisid ta tütred Maria ja Jadwiga.

Vaata ka