Antanas Sniečkus

Antanas Sniečkus (7. jaanuar 1903 Būbleliai Šakiai lähedal – 22. jaanuar 1974 Druskininkai) oli Leedu kommunist ja poliitik, Leedu Kommunistliku Partei I sekretär.

Ta sündis Šakiai lähedal Būbleliai külas (praeguse haldusjaotuse järgi Marijampolė maakonnas Šakiai rajoonis). Esimese maailmasõja ajal põgenesid tema vanemad Venemaale; ta õppis Voronežis gümnaasiumis. Aastal 1919 pöördus pere tagasi Leetu.

1920. aastaks oli Sniečkus juba bolševistliku partei liige ja mõisteti vangi valitsusvastase tegevuse eest. Ta vabastati kautsjoni vastu, mispeale ta põgenes Moskvasse, kus temast sai Kominterni agent. Moskvas, teeninud endale leedu kommunistide Zigmas Angarietise ja Vincas Mickevičius-Kapsukase usalduse, võeti ta vastu LKP keskkomiteesse. Peale 17. detsembri 1926 riigipööret Leedus hukati 27. detsembril illegaalselt tegutseva LKP peasekretär Karolis Požėla, mispeale saadeti Sniečkus Moskvast Leetu teda asendama, 6. jaanuaril 1927 ületas ta illegaalselt Leedu piiri.

1927-1930 teostas Sniečkus Leedus riigivastast tegevust, mispeale ta uuesti vangistati ja saadeti 15 aastaks Kaunase vanglasse, kuni 1933. aastal vabastati ja vahetati NSV Liidus hoitud leedulastest poliitvangide vastu. 1936 tuli ta Leetu tagasi, 1939 vahistati uuesti ja mõisteti 8 aastaks vanglasse. Peale juunipööret vabastati ta 18. juunil 1940 vanglast ja nimetati riikliku julgeoleku osakonna esimeheks. Mõni päev varem oli Leetu saabunud NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vladimir Dekanozov, et korraldada Leedu okupeerimist. Parteisekretärina andis Sniečkus välja Dekazonovi käske partei nimel. Sniečkus aitas kaasa enne hirmuõhkkonna tekitamisele enne 14. juuliks kavandatud Rahvaseimi valimisi. Ainult LKP tohtis nimetada kandidaate, inimesi ähvardati valimistel osalema, kuid lõpuks valimistulemusi ikkagi võltsiti. 21. juulil teatas Rahvaseim, et Leedu "rahvas" soovis ühineda Nõukogude Liiduga, ja 3. augustil inkorporeeritigi Leedu NSV Liidu koosseisu. 15. augustil sai Sniečkus LKP peasekretäriks, omades seega Leedu NSVs kõige suurimat mõjuvõimu.

Sniečkus oli Leedu NSVs juuniküüditamise algataja, ta laskis isegi oma venna koos perega Siberisse küüditada, kus ta vend suri. Nikita Hruštšovi ajal vabastati küüditatud vanglatest ja töölaagreist, kuid Sniečkus ei lubanud neil LNSV-sse tagasi pöörduda. Lisaks juuniküüditamisele ja märtsiküüditamisele (Operatsioon "Priboi") toimusid Leedus võrreldes Eesti ja Lätiga veel kaks suurt küüditamislainet - 22.-27. mail 1948 operatsioon "Kevad", mille käigus saadeti välja 40 000-50 000 inimest ning 20.-21 septembril ja 2.-3. oktoobril 1951 operatsioon "Sügis", kui saadeti välja ligi 20 000 inimest.

Päevad hiljem, peale Saksamaa invasiooni 22. juunil 1941 taganes Sniečkus koos kommunistide juhtidega Moskvasse, kus tema juhtimise all moodustati 26. novembril 1942 Leedu partisaniüksus, mis pidi näitama, et Nõukogude partisanid Leedus olid leedukad, kuid tegelikult ei allunud Leetu saadetud sabotöörid Leedu partisaniüksusele, vaid otse partisaniliikumise keskkomiteele. On arvatud, et sõja ajal tegutses Leedus ligi 5-10 tuhat põrandaalust Nõukogude partisani.

1944. aastal, kui Punaarmee taas Leedule lähenes, ütles Sniečkuse ema oma pojast lahti ja põgenes Läände, sama tegid ka Sniečkuse kaks venda ja kolm õde. Sniečkus ise tuli Moskvast Leetu tagasi 1944. aastal.

Sniečkuse poliittegevuses oli ilmne rahvuslik joon - 1949.-1950. aastatel kaitses ta oma vanu kommunistidest sõpru tagakiusamise eest, Leedu oli ainus NSVL liiduvabariik, kus vanade kommunistide tagakiusamist ei toimunud ja mitte ühtegi Nõukogude aja-eelset kommunisti ei arreteeritud. Tihti ta ka saboteeris mõningaid Moskva käske või nõudis Leedule mõningaid privileege.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.