Antioksüdant
Antioksüdant (kreeka keeles 'anti' vastu ja 'oxys' hapu) on keemiline ühend, mille molekul on võimeline aeglustama või takistama teiste molekulide ja prooksüdantide oksüdatsiooni. Antioksüdant on redutseerija.
Oksüdatsioon on üks pool redoksreaktsioonist, milles redutseerija (ise oksüdeerudes) loovutab elektrone oksüdeerijale, mis redutseerub.
Normaalse füsioloogiaga biokeemilistel indiviididel valitseb tasakaal antioksüdantsete molekulide ja ROSi ehk rakuvälise oksüdatiivse stressi perekonna molekulide vahel.[1][2]
Oksüdatsioonireaktsioonid on rakuprotsessides olulised, kuid siiski võivad need elavas rakus anda (ülemääraseid) vabu radikaale, mis initsieerivad ahelreaktsioone ja kahjustavad rakku. Antioksüdantide oluline omadus on siduda biokeemiliste protsesside tulemusena tekkivaid vabu radikaale, ning seega inhibeerida nimetatud ahelreaktsioone ja teisi oksüdatsioonireaktsioone. Seejuures antioksüdant ise oksüdeerub.
Looduslikud antioksüdandid
[muuda | muuda lähteteksti]Taimedes ja loomades on välja kujunenud komplekssed antioksüdantide süsteemid, milleks on glutatioon, askorbiinhape (C-vitamiin), tokoferoolid (E-vitamiin), peroksüdaasid, (bio)polüfenoolid jt.
Looduslikud antioksüdandid liigitatakse
- ensümaatilisteks antioksüdantideks (Mn/Cu/SOD, katalaas, GPX jpt) ja
- mitteensümaatilisteks antioksüdantideks (C-vitamiin, tokoferoolid, glutatioon jpt).
Veel jagatakse antioksüdandid lihtsustatult järgmiselt:
- endogeensed antioksüdandid, mida aeroobid (aeroobsed organismid) sünteesivad ja edastavad rakusiseselt väliskeskkonna mõjutusel;
- eksogeensed antioksüdandid, mida aeroobid rakusiseselt välissignaalita ei sünteesi ja saadakse eksongeensetest allikatest, näiteks toit, jook, õhk, vitamiinipreparaadid jne;
Antioksüdante saab liigitada ka lahustuvuse järgi. Nii jagatakse vitamiinid, millel on antioksüdantne toime, järgmiselt:
Raamatu "Death in Small Doses?: Antioxidant Vitamins A, C and E in the Twenty-first Century: Book One" autor Randolph M. Howes loetleb näiteks 32 rahvusvahelist teadusorganisatsiooni (FDA, AHA, NCI jpt), kes, tuginedes tõenduspõhise meditsiini uuringutele, ei soovita antioksüdantse toimega vitamiinide omal käel tarbimist, peamise ohuna on mainitud suurenenud riski haigestuda pahaloomulistesse kasvajatesse.[3]
Antioksüdante sisaldavaid preparaate kasutatakse mitmesuguste haiguste ennetamiseks või raviks, aga ka toidulisanditena tervise tugevdamiseks või toidu säilivuse parandamiseks. Ülemäärane antioksüdantide manustamine võib olla organismile kahjulik.
Sünteetilised antioksüdandid
[muuda | muuda lähteteksti]Antioksüdandid maalrivärvide lisanditena (enamasti fenoolid) aeglustavad värvi kuivamist ja nahkse kile teket. Lisatuna plastidele või kummidele aeglustavad nende oksüdatiivset lagunemist.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Gough, D.R, Cotter T.G.,"Hydrogen peroxide: a Jekyll and Hyde signalling molecule.", Cell Death and Disease (2011) 2, e213;doi:10.1038/cddis.2011.96,Veebiversioon (vaadatud 30.04.2013)
- ↑ Narchonai Elango, Shila Samuel, Panneerselvam Chinnakkannu. "Enzymatic and non-enzymatic antioxidant status in stage (III) human oral squamous cell carcinoma and treated with radical radio therapy: Influence of selenium supplementation.", 2006, Clinica Chimica Acta, Vol 373, Issues 1-2, pages 92-98, dx.doi.org/10.1016/j.cca.2006.05.021,Osaline veebiversioon (vaadatud 30.04.2013)
- ↑ Howes, R.M.. "Death in Small Doses?: Antioxidant Vitamins A, C and E in the Twenty-first Century: Book One", Trafford Publishing, USA, 3 ed, 2010; chapter = TWO: "The Facts.... Just The Facts...", chapter THREE: "An Epic Chronology Of Antioxidant Vitamin Studies", ISBN 978-1-4260-3798-9. Veebiversioon (vaadatud 22.04.2013)]