Arthur Sullivan

Sir Arthur Seymour Sullivan (13. mai 1842 Lambeth – 22. november 1900 London) oli inglise helilooja ja dirigent.

Arthur Sullivan kirjutas aastatel 1871–1896 koos Sir William Schwenck Gilbertiga 14 koomilist ooperit. Gilbert kirjutas libretod, Sullivan komponeeris muusika. 1881. aastal sai nende koduteatriks äsja valminud Savoy teater (Savoy Theatre). Etenduste mängukohast lähtudes on Sullivani ja Gilberti koostööna valminud koomiliste ooperite koondnimetusena kasutatud "Savoy ooperit". Need nn Savoy ooperid on väga tugevalt mõjutanud Ameerika ja Briti muusikaliteatri arengut. Samuti on see jätnud oma jälje ingliskeelse maailma popkultuuri.

Arthur Sullivan oli iirlasest isa Thomas Sullivani ja itaallannast ema Mary Clementina (snd Coghlan) noorem poeg. Thomas Sullivan oli sõjaväeorkestri juht, klarnetist ja muusikaõpetaja. Aastatel 1845–1857 juhatas ta Sandhurstis asunud kuningliku sõjaväekolledži (The Royal Military College) orkestrit.

Noort Arthur Sullivani huvitas muusika väga, ta alustas neljasena klaveri õppimist ning õppis mängima ka kõiki isa orkestri pille. Kaheksa-aastaselt komponeeris ta esimese muusikapala "By the waters of Babylon".^[1] Kuigi isa püüdis suunata Sullivani mõnd teist elukutset püüdlema, liitus Arthur 12-aastaselt omal soovil Chapel Royali kooriga. Koormeister Thomas Helmore toetas tema annet: ta õhutas Sullivani kirjutama pidulikke ülistuslaule ja leidis võimalusi, et need ära trükkida või ette kanda.

1856. aastal andis kuninglik muusikaakadeemia (The Royal Academy of Music) 14-aastasele Sullivanile Mendelssohni stipendiumi, mis oli mõeldud ühe õppeaasta kulude katmiseks. Kuninglikus muusikaakadeemias oli üks tema õpetajatest John Goss, klaverit õpetasid talle William Sterndale Bennett ja Arthur O'Leary.

Sullivanile antud stipendiumit pikendati esialgu veel aasta võrra ja 1858. aastal kolmandat korda, et ta saaks minna Leipzigi konservatooriumisse. Selles koolis õppis Sullivan Carl Reinecke ja Julius Rietzi juures kompositsiooni, Moritz Hauptmanni ja Ernst Richteri juures kontrapunkti ning Louis Plaidy ja Ignaz Moshelesi juures klaverit.

Leipzigis komponeeris Sullivan konservatooriumi lõputööna saatemuusika Shakespeare'i näidendile "The Tempest" ("Torm"). "Tormi" saatemuusika kanti 1862. aastal ette Kristallpalees ja klassikalise muusika ajakiri The Musical Times kirjutas sellest teosest ülivõrdes. Sullivan hakkas tasapisi tõusma Inglismaa kõige paljutõotavama noore helilooja positsioonile.

Aastatel 1861–1872 töötas Sullivan peamiselt organisti ja õpetajana ning hakkas selle kõrvalt tegelema ka komponeerimisega. Esialgu kirjutas ta vaheldumisi koorimuusikat, salongilaule ja klaveripalu. 1864. aastal valmisid kantaat "The Masque at Kenilworth" ("Maskeraad Kenilworthis") ja ballett "L'Île Enchantée" ("Nõiduslik saar"). Aastatel 1863–1867 kirjutas Sullivan koos Henry F. Chorleyga ooperi "The Sapphire Necklace" ("Safiirist kaelakee"), mida pole aga lavastatud ning millest on säilinud üksnes avamäng ja kaks laulu. Koos 1891. aastal etendunud ooperiga "Ivanhoe" ja 1898. aastal loodud romantilise muusikalise draamaga "The Beauty Stone" ("Ilukivi") jäid need tema ainsateks tõsisemat laadi teosteks.

1867. aastal valmis Sullivani ja F. C. Burnandi koostööna operett "Cox and Box", mis sai publikumenu osaliseks. See innustas impressaario Thomas German Reedi tellima neilt uut kergesisulist teost. "The Contrabandista" ("Salakaubavedaja") menu oli tagasihoidlik. 1870. aastal tutvus Sullivan näitekirjaniku ja satiiriku William Schwenck Gilbertiga. Koostöö temaga oli Sullivani jaoks edaspidi loominguliselt määrava tähtsusega. Gilberti & Sullivani esimene koostöö oli 1871. aastal valminud operetilaadne "Thespis", mille partituurist on aga suurem osa kadunud.

Sullivan töötas ka dirigendina.

1875. aastal oli impressaario Richard d’Oyly Carte'il vaja ühevaatuselist ooperit, mida saanuks mängida peagi esietenduva Jacques Offenbachi opereti "La Périchole" järelpalana. Richard d’Oyly Carte tegi Gilbertile ettepaneku, et tema koomilist laadi libretole "Trial by Jury" ("Vandemeeste kohus") võiks muusika kirjutada Sullivan. Nende koostöö sujus ja Londoni publik võttis ehtinglasliku koomilise lühiooperi vastu suure vaimustusega.

1876. aastal nõustus Sullivan hakkama äsja loodud muusikakooli National Training School for Music juhatajaks, kuid loobus sellest juba 1881. aastal, sest ta eelistas muusika loomist selle õpetamisele.

Ooperi "Trial by Jury" edust kantuna jätkasid impressaario D’Oyly Carte, libretist Gilbert ja helilooja Sullivan koostööd. Nende järgmised ühistööd "The Sorcerer" ("Maag"), "H.M.S. Pinafore" ja "The Pirates of Penzance" ("Penzance’i piraadid") võeti vastu väga menukalt. 1876. aastal asutas D’Oyly Carte nende teoste esitamise rahastamiseks koomiliste ooperite kompanii ning pidas koguni vajalikuks täiesti uue teatrimaja ehitamist. See avati 1881. aastal ja sai nimeks Savoy Theatre. Tollest nimest kujuneski Sullivani ja Gilberti lavateoste sünonüüm. Uue Savoy teatri jaoks valmis "Iolanthe". Ka teised Gilberti ja Sullivani mujal esitamisel olnud teosed viidi üle uude teatrimajja.

Tandemi praktiliselt ainus väljaspool ingliskeelset vaatajaskonda esitatud teos on olnud "The Mikado" ("Mikaado"). Londonis on see olnud kergemasisulisi tükke ette kandvate teatrite repertuaaris peaaegu katkematult. Eestis on seda operetti lavastatud Estonias 1911. ja 1990. aastal.

Aastatel 1880–1889 pidas Sullivan Leedsi festivali dirigendi ametit. Kui kultuurihuviline kuninganna Victoria tõstis Sullivani 1883. aastal aadliseisusse, soovis monarh, et maestro komponeeriks ka ühe grand opera. Ka Sullivan oli seda mõtet kaua meeles kandnud. Carte’i innustusel valmiski "Ivanhoe", mis lavastati küll pompoosselt, kuid ei saavutanud märkimisväärset publiku toetust. Kuid Leedsi festivaliga seoses komponeeris Sullivan oma kõige väljapaistvama tõsise loomuga muusikateose "The Golden Legend" ("Kuldne legend"). Selle kantaadi elemente kasutas ta hiljem operettides "Ruddigore" ja "The Yeoman of the Guard" ('valvurite jumal').

Sullivani ja Gilberti suhted läksid alates 1889. aastast teravaks. Tandem loobus pärast opereti "The Grand Duke" ("Suurhertsog") valmimist koostööst. "The Rose of Persia" ("Pärsia roos") andis Sullivanile lootust, et on libretist Basil Hoodi näol leidnud endale uue partneri. Seda koostööd jätkus lühikeseks ajaks, sest maestro surm jättis nende järgmise koostöö operetiga "The Emerald Isle" ("Smaragdsaar") pooleli. Selle lõpetas Edward German. Esietendus toimus Savoy teatris pool aastat pärast Sullivani surma.

Sullivan ei abiellunud, kuid tal oli mitu avalikkuse tähelepanu äratanud armusuhet. Esimene neist oli insener John Scott Russelli tütre Rachel Scott Russelliga, kuid neiu vanemad polnud tütre ja noore helilooja suhtega nõus. Pealegi alustas Sullivan samal ajal armusuhet ka Racheli õe Louisega. 1869. aastal said need suhted läbi. Edasi pööras helilooja suurt tähelepanu endast kolm aastat vanemale kahe lapse emale, Ameerika seltskonnadaamile Fanny Ronaldsile. Fanny lahkus oma abikaasa juurest ja kolis Londonisse, kuid ei lahutanud abielu. Ta jäi kaks korda Sullivanist rasedaks, kuid tegi aborti. Suhted katkesid riiuga. Lõpuks soovis 54-aastane Sullivan abielluda 22-aastase Violet Beddingtoniga, kuid neiu lükkas tema ettepaneku tagasi.

Sir Arthur Sullivan on maetud Saint Pauli katedraali Londonis.

Aastatel 1866–1900 komponeeris Sullivan 24 lavateost, millest 14 valmisid koostöös Gilbertiga. Ta kirjutas ka muusika ballettidele "The Window" ("Aken"), "L'Île Enchantée" ("Nõiduslik saar") ning "Victoria and Merrie England" ("Victoria ja lõbus Inglismaa"), samuti orkestrimuusikat ("Irish symphony", "In Memoriam", "Di ballo overture" jm), marsse, saatemuusikat Shakespeare’i näidenditele, kammer- ja koorimuusikat, laule ja klaveripalu. Laululoomingust on tuntumad "Onward, Christian Soldiers" ("Edasi, kristlikud sõdurid") ja "The Lost Chord" ("Kaotatud akord").

• "The Sapphire Necklace" (ooper, 1867)
• "Cox and Box, or The Long-lost Brothers" (1866 eraesitus, 1867 avalik esitus)
• "The Contrabandista, or The Law of the Ladrones" (1867)
• "Thespis, or The Gods grown old" (libretist Gilbert, 1871)
• "Trial by Jury" (Gilbert, 1875)
• "The Zoo" (1875)
• "The Sorcerer" (Gilbert, 1877)
• "H.M.S. Pinafore, or The Lass that loved a Sailor" (Gilbert, 1878)
• "The Pirates of Penzance, or The Slave of Duty" (Gilbert, 1879)
• "Patience, or Bunthorne’s Bride" (Gilbert, 1881)
• "Iolanthe, or The Peer and the Peri" (Gilbert, 1882)
• "Princess Ida, or Castle Adamant" (Gilbert, 1884)
• "The Mikado, or The Town of Titipu" (Gilbert, 1885)
• "Ruddigore, or The Witch’s curse" (Gilbert, 1887)
• "The Yeomen of the Guard, or The Merryman and his Maid" (Gilbert, 1888)
• "The Gondoliers, or The King of Barataria" (Gilbert, 1889)
• "Ivanhoe" (ooper, 1891)
• "Haddon Hall" (1892)
• "Utopia Limited, or The Flowers of Progres" (Gilbert, 1893)
• "The Chieftain" (1894)
• "The Grand Duke, or The Statutory Duel" (Gilbert, 1896)
• "The Beauty Stone" (romantiline muusikaline draama, 1898)
• "The Rose of Persia, or The Story-Teller and the Slave" (1899)
• "The Emerald Isle, or The Caves of Carrig-Cleena" (1901)