Arvutikorpus

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Arvutikorpus (inglise keeles computer case) mahutab peamisi arvuti tööks vajalikke riistvarakomponente, näiteks protsessorit, emaplaati, kõvaketast, mälukomponente jne. Veel peab korpus kaitsma elektroonikakomponente ja hoidma arvuti sisetemperatuuri.

Peamised kriteeriumid arvutikorpuse valimisel on suurus, toiteploki võimsus, jahutussüsteem ja välimus. Poest ostetud arvutitel on need üldjuhul optimeeritud. Kui paigaldada võimsam graafikakaart või lisada mälusid, tuleb jälgida, et uus konfiguratsioon ei viiks tööjaama tasakaalust välja. Nii võib juhtuda, kui toiteploki võimsus osutub uute elektroonikakomponentide jaoks ebapiisavaks.

Lisades laienduskaarte või sättides kaablite paiknemist korpuses, võib takistada jaheda õhuvoolu jõudmist suurt kuumust eraldava graafikakaardi ja protsessorini. Seetõttu ei soovitata osta eraldi tehasekorpuseid, millel oleks töökorras jahutussüsteem, aga teisi riistvarakomponente paigaldatud veel ei ole.

1970. aastate teisel poolel toodeti väga erinevaid koduarvuteid^[1]. Enamikul oli korpuse küljes kas klaviatuur, kuvar või mõlemad. Arvuti koostamisel polnud standardit. Esimene arvuti, mis hakkas koduarvutite maailma ühtlustama, oli IBM PC. See tulenes põhiliselt suurest müügiedust, mis sundis teisi ettevõtteid tootma IBM PC-ga ühilduvaid seadmeid ja tarkvara.

1990. aastatel olid arvutite korpused suhteliselt sarnased. Üldjuhul mõeldi arvuti all valget kasti, millele sai lisada sisend- ja väljundseadmeid. Sajandivahetuse paiku hakkasid levima tuunitavad kastid. Siis mõistsid tootjad, et kasti välimus võib müüa rohkem kui sisu. 2000. aastatel kujunes tendents, et odavad ja väikse arvutusvõimega arvutid ehitatakse valgetesse kastidesse ning võimsamad tööjaamad on ümbritsetud uhkete detailirikaste korpustega.^[2][3]

Lisaks suurtele ettevõtetele, kes müüvad komplekteeritud arvuteid, müüvad paljud ettevõtted arvutikorpusi. Sellised ettevõtted on näiteks Antec, Lian Li, Cooler Master, Thermaltake, IXIUM, Rosewill, Corsair, Phanteks, Kolink,

Personaalarvuti korpus on üldjuhul kastikujuline. Korpuse suuruse määrab tüüpilise arvuti elektroonikaseadmete hulk ja emaplaatide suurus. Aina rohkem on hakanud korpuse suurust mõjutama graafikakaardi pikkus (pikemad graafikakaardid on üle 30 cm pikad)^[4].

Seega ei ole korpusel kindlat suurust. Levinumad on tornkorpusesse ehitatavad arvutid, aga leidub ka madalaid ja laiu niinimetatud pitsakarbi tüüpi arvutikorpusi.^[5]

Tornkorpused on mõeldud seisma põrandal, tavaliselt laua all. Toodetud on ka 1–1½ dm kõrgusi ja 4–5 dm laiusi korpusi, mis on mõeldud seisma laua peal kuvari all. Viimastel aastatel on hakatud tootma ka n-ö pitsakarbi tüüpi arvutikorpusi, mille kõrgus on alla 5 cm. Niisugused on näiteks sülearvutitel.

• Suur torn (60–70 cm kõrge, Full Tower)
• Keskmine torn (40–50 cm kõrge, Medium Tower)
• Väike torn (35–40 cm kõrge, Mini-Tower)

Klassikalise korpuse esipaneelil on lüliti, optilise ketta lugemisseade ja mitu märgutuld. Uuematel korpustel võib seal asuda ka kaartide lugemisseadmeid (ID-kaart, mälukaart), heli väljundpesa ning heli ja USB-sisendpesa.

Enamik nendest seadmetest tuleb siiski eraldi osta ja arvutit ehitades lisada. Esipaneeli seadmete paigaldamiseks on arvuti korpuses standardiseeritud sahtlilaiuse ja -kõrgusega riiulid (CD, DVD ja Blu-ray lugemis- ja kirjutusseadme sahtli mõõtmed on 41,3×146 mm). Suurtel tornidel on taolisi sahtleid üldjuhul üle viie.

Esipaneeli taha jääb riiul, kuhu saab paigaldada kõvakettad. Sisemise riiuli sahtlite arv oleneb nende sahtlite hulgast, mis on eraldatud välimisele riiulile. Mida rohkem saab arvutisse lisada optilisi seadmeid, seda vähem on arvutikorpuses sahtleid kõvaketastele ja vastupidi.

Tervikliku arvuti tagapaneelil on emaplaadi ja laienduskaartide pesad^[küsitav]. Tagapaneeli ühenduvad ka arvuti perifeeriaseadmed (kuvar, printer jne).

Toiteploki paigaldamiseks on korpuse tagakülje ülemises nurgas eraldi sahtel. Leidub ka arvutikorpusi, kus toiteplokk on juba tehase poolt kaasas. Euroopas on toiteploki standardpinge 220 V ja standardsagedus 50 Hz^[6]. Tavakasutajate toiteploki võimsus varieerub vahemikus 300–500 W, aga võib küündida mitme kilovatini.

Tornkorpuses on emaplaat kinnitatud kruvidega vertikaalselt korpuse ühe külje külge. Laienduskaardid on risti emaplaadiga ja paigaldatud üksteise alla. Lisakaartide arvu määrab emaplaadis olevate pesade arv.

• 6–32 kruvi (normaalkeermega) kasutatakse toiteploki, kõvaketta, laienduskaardi ja korpuse omavahelistes kinnitustes.
• 6–32 pöidlakruvi (normaalkeermega) on mõeldud eelkõige küljepaneelide kinnitamiseks. Kuna pöidlakruvisid keeratakse sõrmedega, siis on väiksem oht korpuse keeret üle keerata ja arvuti korpuse avamine on mugavam.
• M3-kruvid on tihedama keermega (peenkeermega). Nendega kinnitatakse korpuse külge optiliste ketaste lugemisseadmeid ja emaplaate.
• Kandur tõstab emaplaadi kinnituse korpuse kaanest eemale.

Kõige rohkem kasutatakse personaalarvutites õhkjahutust. Õhkjahutuse korral jahutatakse arvutit ventilaatoritega, mis on kinnitatud korpuse sisekülgedele ja elektroonikakomponentidele nii, et õhuringlus tekiks kogu arvutis ja juhiks kuuma õhu korpusest välja. Ventilaatorid võivad paikneda niihästi korpuse ees, taga, laes kui küljepaneelidel. Ventilaatori läbimõõt on 40–240 mm ja ventilaatorite arv on määratud korpuses olevate avade arvuga.

Muud jahutussüsteemid, näiteks vesijahutus ja soojustoru, on vähem levinud, aga neidki kasutatakse, kui õhkjahutus jääb tihedalt pakitud arvutis liiga nõrgaks või on liiga vali, näiteks muusikastuudios. Taolise süsteemi paigaldamine korpusesse on tunduvalt keerulisem. Vesijahutus võib ka lekkima hakata ja kahjustada korpuses olevat elektroonikat.

Alates 1990. aastatest on enamik arvutikorpusi lihtsalt risttahukakujulised ja tavaliselt värvitud valgeks või beežiks, kusjuures nende välimusele ei ole erilist tähelepanu pööratud. Selline välimus sobib väga paljudesse kohtadesse, eriti samasuguse heleda värvilahendusega kontoriruumidesse. Selliseid arvuteid kutsutakse valgeteks/hallideks või beežideks kastideks.

Arvutikorpuse raam valmistatakse alumiiniumist või terasest. Terasest korpus on odav ja vastupidav, seevastu alumiinium juhib hästi soojust ja aitab alandada arvuti sisetemperatuuri^[7]. Alumiiniumi vastu räägib kõrgem hind.

Väiksemad detailid on tihti plastist. Osal kestadel on kujunduselemendina küljed valmistatud läbipaistvast materjalist või on metallist külgedesse tehtud aknad, mille kaudu saab näha korpuses olevaid elektroonikakomponente.

Lauaarvuti korpus ei ole alati tornikujuline. Näiteks MicroATX emaplaat võib paikneda arvutikorpuses ka horisontaalselt. See tingib korpuse väiksema kõrguse, aga suurema laiuse. Taolised korpused on tänapäeval vähelevinud, kuna neid on raskem jahutada^[8]. Jahutamisprobleemid tulevad väikestest mõõtmetest ja ventilaatorite piiratud arvust. Apple on seevastu juba 2004. aastast tootnud lauaarvuteid, mille kõik komponendid paiknevad lameekraani taga. See süsteem kasutab suures osas sülearvutite tehnoloogiat ega liigitu klassikaliseks personaalarvutiks, mida saab vajadusel tuunida.

Arvutikorpuse kunstilist kujundamist nimetatakse tuunimiseks (inglise keeles case modding). Seda tehakse näiteks tähelepanu juhtimiseks ebatavalistele komponentidele. Mõnele korpusele on tehtud läbipaistvad külgpaneelid või akrüülist aknad, nii et arvuti sisse saab selle töö ajal näha. Tuunitud korpused võivad olla värvitud, neil võib olla vedelikjahutussüsteem või sisevalgustus. Huvilised on arvutikorpusi ka täiesti ise valmistanud, kasutades lisaks terasele ja alumiiniumile muuhulgas akrüüli, puitu ja isegi vahtplasti.

Sülearvutite korpusi ostetakse muudest riistvarakomponentidest eraldi (tühja kestana) suhteliselt harva^[9]. Lauaarvuti ehitamine on lihtsam, kuna eksimisvõimalusi on vähem. Sülearvutites varieerub elektroonikakomponentide suurus piisavalt palju, et mitte sobituda kõikidesse kestadesse. Samas ei ole ratsionaalne toota universaalset korpust, sest kaasaskantava arvuti juures on tähtsad suurus ja töökindlus. Kui teha korpus, kuhu mahuvad kõikide suuremate tootjate elektroonikaelemendid (graafikakaart, protsessor, kõvaketas), siis ei ole elektroonikakomponentide paigutus optimaalne. See tingiks arvuti suured mõõtmed ja jahutusprobleemid.

Kasutaja saab lasta sülearvuti kokku panna ka mõnel suurel ettevõttel, näiteks Dell seda teenust pakub. Siiski kipuvad tehasest ostetud sülearvutid pärast paarinädalast kasutamist üle kuumenema. Selle probleemi pikaajalisel eiramisel võib arvuti muutuda kasutamiskõlbmatuks ja vajada parandamist või komponentide vahetust.^[viide?]

Mõnel arvutikorpusel on nupplüliti, mis on ühendatud emaplaadiga. Kui korpus avatakse, siis lüliti asend muutub ja süsteem salvestab selle muutuse. Süsteemi püsivara või BIOS võib olla seatud sellest sündmusest teatama järgmisel korral, kui ta sisse lülitatakse. Niisugune füüsilise sissetungi avastamise süsteem on ette nähtud selleks, et aidata arvuti omanikul kindlaks teha, kas keegi on arvuti korpust avanud.

Enamik niisugustest süsteemidest on üsna lihtsa ehitusega. Kompetentne sissetungija suudab avada arvutikorpuse ja selle sisu muuta, ilma et lüliti olek muutuks. Võimalikud on olukorrad, kus lüliti olek küll muutub, kuid sissetungija seab sellegi esialgsesse seisu tagasi või väldib muul viisil lüliti oleku muutuse teatamist kasutajale.

Minevikus oli paljudel tornkorpustel, milles asusid failiserverid, lukus uks, mis kaitses juurdepääsu draividele. See turvameede oli mõeldud laserketaste varastamise vältimiseks. Üksvahe oli laserketaste mälumaht suurem kui kõvaketastel ja paljusid andmebaase ei hoitud kõvaketastel, vaid laserketastel. Need andmebaasid olid sageli väga kallid ja sisaldasid väärtuslikke andmeid ning sellepärast oli nende varguse vältimine oluline.

Alates 2000. aastate lõpust on sülearvutite müük olnud suurem kui lauaarvutitel. Prognooside põhjal see trend jätkub^[10]. Lisaks süle- ja lauaarvutitele on konkurentsi lisandunud nutitelefonid ja tahvelarvutid, mis võtavad klassikalistelt tööjaamadelt üle üha rohkem funktsioone. Seega ei pea enam kvaliteetse graafika vaatamiseks või muusika kuulamiseks kasutama personaalarvutit. Piisab, kui võtta taskust tahvelarvuti või nutitelefon, ning meelelahutus on kiiresti ja kasutajasõbralikult kättesaadav.

Pikkamööda asenduvad praegused suured korpused väikeste plastist, alumiiniumist või mõnest muust kergest materjalist kestadega. Lähitulevikus ilmselt lauaarvutid ja sülearvutid ei kao. Suure töömahu juures ja ressursinõudlike programmide käitamiseks on väiksemad multimeediaseadmed veel ebapraktilised. Kindlasti on lauaarvutite plussiks see, et neid saab alati uuendada ja ümber ehitada vastavalt kasutaja vajadustele. Kui tahvelarvuti omanikul tekib tahtmine kasutada võimsamat graafikaliidest või vaadata pilti suuremalt ekraanilt, tuleb osta tervenisti uus seade.

• Korpuse tuunimine

v r Personaalarvuti
Põhikomponendid	Emaplaat  • Graafikaprotsessor  • Helikaart  • Korpus  • Kõvaketas/Pooljuhtketas  • Muutmälu  • Protsessor  • Toiteplokk  • Võrguadapter
Sisendseadmed	Hiir  • Juhtkuul  • Klaviatuur  • Mikrofon  • Näpuhiir  • Puuteplaat  • Puuteekraan  • Skanner
Väljundseadmed	Kuvar  • Kõlar  • Kõrvaklapid  • Printer
Andmekandjad	Blu-ray  • CD  • DVD  • Diskett  • Magnetoptiline ketas  • Välkmälu (Mälupulk)
Siinid	Ethernet  • FireWire  • Järjestikport  • Rööpport  • Thunderbolt  • USB
Lisaseadmed	Digitaallaud  • Jahutus  • Mängukontroller  • UPS  • Vöötkoodiluger