August Hansen

August Hansen (ka Augustin Hansen; 23. aprill 1895 Kaansoo, Vastemõisa vald, Suure-Jaani kihelkond, Viljandimaa – 12. märts 1952 Moskva) oli Eesti poliitik ja Eesti NSV riigitegelane.

Ta sündis talupoja perekonnas, lõpetas 1910. aastal Vastemõisa ministeeriumikooli ja seejärel töötas Viljandis tarbijate ühisuse poes müüjaõpilasena.

1913. aastal kolis ta Tallinna, kus jätkas Viljandis alustatud poliitilist tegevust Sotsialistide-Revolutsionääride Parteiga (SRP). Ta valiti SRP liikmena Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogusse ja hiljem ka TTSN Täitevkomitee liikmeks.

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni eraldus ta koos vasakpoolsete liikmetega SRP põhiosast ning liitus VSDTP Tallinna Komitee poolt juhitud ainuvõimuhaaramisele suunatud liikumisega.

1918. aastal pärast Eesti okupeerimist Saksa keisririigi vägede poolt varjas ta end võimude eest. Pärast okupatsioonivägede lahkumist novembris 1918 ja Eesti omavalitsusorganite taastamist kutsuti ta Tallinna Linnavalitsuse asjaajajaks.

1919. aastal oli ta Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ajaleht Võitluse ning ka Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esindaja Tallinna linnavalitsuses, kus ta töötas sotsiaalhoolekande osakonna juhatajana.

1920. aastal astus ta Eesti Iseseisvasse Sotsialistlikku Tööliste Parteisse ja valiti EISTP Keskkomitee liikmeks. EISTP esindajana kuulus ta aastatel 1920–1924 Iseseisvasse Sotsialistlikku Tööliste Parteisse ja aastatel 1920–1923 I Riigikogu koosseisu.

Kommunistlike organisatsioonide tegevus Eestis keelustati Vabadussõja algusajal 1918. aasta detsembris, siis kasutas kommunistlik partei ära legaalselt tegutsevaid sotsialistliku suunitlusega parteisid ja ametiühinguid.

Pärast sõjavastaste Eestimaa ametiühingute I kongressi osade saadikute hukkamist (Irboska veretöö) aktiviseeriti 1922. aastal uuesti töötajate legaalse pahempoolse organisatsiooni Eesti Ametiühingute Keskliit tegevus ning moodustati selle kokkukutsumiseks Ajutine Üleriiklik Töölisühingute Kesknõukogu, mille juhatuse liige oli ka Hansen.

1922. aastal astus Hansen illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks. 27.–29. novembril 1922 toimunud Eestimaa ametiühingute II kongressi avas August Hansen, ametiühingute kesknõukogu esimeheks valiti kongressil Jaan Tomp ja esimehe asetäitjaks Hansen.

1923. aasta Tallinna linnavolinike valimisel valiti ta Tallinna linnavolinikuks Töörahva Ühise Väerinna nimekirjast^[1].

21. jaanuaril 1924 Hansen vahistati ja mõisteti riigivastase tegevuse eest 149 protsessil süüdi. Teda karistati eluaegse sunnitööga, kust vabanes 1938. aasta amnestiaseaduse põhjal^[2]. Pärast vabanemist töötas ta ehitustöödel ja Saaremaal Leisi maakooperatiivis müüjana. Aastatel 1939–1940 töötas ta Tallinna Ametiühingu Tarbijate Ühisuse kaupluse juhatajana.

Pärast 1940. aasta juunipööret töötas ta lühikest aega ajalehtede Rahva Hääl ja Kommunist kirjastuse direktorina. Aastatel 1940–1943 oli ta Nõukogude Liidu tagalas Eesti Riikliku Merelaevanduse ülem, aastatel 1943–1950 Eesti NSV kaubanduse rahvakomissar ja kaubandusminister ning seejärel Eesti Põllumajanduskooperatiivide Keskliidu esimees.

August Hansen arreteeriti 24.oktoobril 1950. aastal süüdistatuna "(nõukogude) kodumaa reetmises", NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusel oli ta süüdi kodanlikus natsionalismis ja kontrrevolutsioonilises tegevuses ja hukati 12. märtsil 1952. Ta rehabiliteeriti Nõukogude võimu poolt postuumselt 26.märtsil 1957.

• 2 Punalipu ordenit

• "Sulaseperest ministritoolile". Aja Pulss, 7/ 1985. Lk 25

• August Hansen Eesti biograafilises andmebaasis ISIK