Aula regia
Aula regia (ladina keeles 'kuninglik saal') oli keskaegse kuninga residentsi (pfaltsi või kindluse) keskne suur ruum, troonisaal. Peamiselt seostub karolingide ja ottode arhitektuuriga.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Aula regia oli suur täisnurkne ühelööviline saal, millel oli mitu sissekäiku ja peasissekäigu ees oli eeskoda. Peasissekäigu vastasseinas oli apsiiditaoline tõstetud põrandaga nišš trooni jaoks. Seinad võisid olla kaunistatud maalingutega, põrand värvilise kivilaotisega. Ingelheimi saalis on säilinud kunagise apsiidi raaminud triumfikaare lähtekivi, mille järgi on rekonstrueeritud ruumi eri osade kõrguseks 13–19 meetrit[1].
Säilinud eksemplarid
[muuda | muuda lähteteksti]Aula regia'id on algsel kujul keskajast säilinud vähe. Märkimisväärseim neist asub Astuuria kuninga Ramiro I jaoks 850. aasta paiku ehitatud suvepalees Oviedo lähedal, mille teisel korrusel on pea terve korruse suurune saal ja kus tänapäeval asub Santa María del Naranco kirik[2]. Kinnitust on saanud aula regia olemasolu Paderborni[3], Aacheni[4], Goslari pfaltsides[5] ja Zürichis Lindenhofis[6], Ingelheimis on see selgesti lokaliseeritav kuningapalee varemetes ja on digitaalselt rekonstrueeritud [1].
Kõikide osaliselt säilinud aula regia'te arhitektuuriliseks eeskujuks peetakse Trieri Aula Palatinat.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. november 2019. Vaadatud 16. novembril 2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.santamariadelnaranco.es/
- ↑ H. Schutz. The Carolingians in Central Europe, Their History, Arts, and Architecture: A Cultural History of Central Europe, 750-900. 2004
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. november 2019. Vaadatud 16. novembril 2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.goslar.de/tourismus/geschichte-erleben/kaiserliche-baukunst
- ↑ E. Vogt. Die Ausgrabungen auf dem Lindenhof in Zürich : vorläufiger Bericht. Jahresbericht / Schweizerisches Landesmuseum Zürich. 1937