Autoriõigus

Autoriõigus on autorile kuuluvate isiklike ja varaliste õiguste kogum.^[1] Autoriõiguseks nimetatakse ka juriidiliste normide kogumit, mis autorite õigusi käsitlevad. Eestis käsitleb autorite õigusi ja nende kaitset autoriõiguse seadus.^[2]

Autoriõigus kaitseb teoseid. Autoriõiguse seaduse kohaselt loetakse teoseks "mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus" (AutÕS § 4 (2)).

Autoriõigus kui juriidiline valdkond sai Euroopas alguse 17. sajandil, kui Inglise parlament kehtestas 1662. aastal trükikodade litsentsimise seadusega (Licensing of the Press Act 1662) litsentsitud raamatute registri. Briti ja Ameerika autoriõigus ("copyright") keskendub peamiselt teoste kirjastajate õiguste kaitsele, Mandri-Euroopa (kuhu kuulub ka Eesti) autoriõigus ("droit d'auteur") käsitleb õigusi ennekõike teose autori seisukohast.

Algselt oli autori eksklusiivsete varaliste õiguste kehtivus lühike, Ameerika Ühendriikides näiteks 14 aastat, mida sai pikendada veel kord 14 aastaks. Tänapäeval on autoriõigus laienenud üha suuremale hulgale kultuurivaldkondadest ning oluliselt pikenenud – Euroopa Liidus kehtivad eksklusiivsed varalised õigused üldjuhul 70 aastat pärast autori surma.

Kaitstud õigustega teoste kõrval määratleb autoriõigus ka vaba kasutuse tingimused, mis on eri riikides üpriski erinevad. Vabalt (tasuta ja autori loata) on kasutatavad näiteks teosed, mille õiguste tähtaeg on möödunud või mis on autori poolt avaldatud vabakasutuslitsentsi all (nt Creative Commons). Teatud tingimustel võivad olla vabalt kasutatavad orbteosed ehk teosed, mille autorit pole võimalik leida. Anglosaksi maade õigustraditsioonis on erandiks ka fair use (USAs) ja fair dealing (Suurbritannias), mis annavad võimaluse kasutada kaitstud õigustega teoseid eesmärkidel, mille puhul ühiskonna huvid kaaluvad üles autori võimaliku kahju.

Autori isiklikud ehk moraalsed õigused on autorist lahutamatud ja need tagavad autorile suure kontrolli oma teoste üle.^[3] Autori isiklikke õigusi ei ole võimalik müüa ega muul viisil võõrandada. Autori isiklikud õigused on järgmised:

• õigus üldsuse ees esineda teose loojana ning nõuda teose kasutajatelt tema avalikku tunnistamist teose autoriks (õigus teose autorsusele);
• õigus valida viis autorinime kasutamiseks, kas kodanikunimena, varjunimena vms (õigus autorinimele);
• õigus teha ise või lubada või keelata teistel isikutel teha teoses, teose pealkirjas või autorinime tähistuses mis tahes muudatusi (õigus teose puutumatusele);
• õigus lubada või keelata lisada oma teosele teiste autorite teoseid (õigus teose lisadele);
• õigus vaidlustada mis tahes moonutusi või ebatäpsusi teoses, selle pealkirjas või autorinime tähistamises ja õigus vaidlustada teosele antud hinnanguid, mis kahjustavad autori au ja väärikust (õigus autori aule ja väärikusele);
• õigus ise otsustada, millal on teos üldsusele valmis esitamiseks (õigus teose avalikustamiseks);
• õigus oma avalikustatud teost täiendada ja parandada (õigus teose täiendamisele);
• õigus nõuda teose kasutamise lõpetamist (õigus teos tagasi võtta);
• õigus nõuda oma autorinime kõrvaldamist kasutatavalt teoselt.

Autori varaline õigus võimaldab teose autorile loodud teose eest saada sissetulekut. Varaline õigus on äriobjekt ehk varalise õiguse rahalisel loovutamisel ehk litsentsi andmisel on õigus saada autoritasu. Varalised õigused jagunevad:

• õigus teose reprodutseerimisele ehk kopeerimisele (hõlmab kõiki kopeerimisviise);
• õigus teose levitamisele;
• õigus teost avalikult esitada;
• õigus teost tõlkida;
• õigus teha teosest kohandusi;
• õigus koostada ja välja anda teoste kogumikke;
• õigus teost üldsusele näidata või edastada;
• õigus teha teos üldsusele kättesaadavaks.

Advokaadibüroo Borenius hinnangul näitab Riigikohtu lahend 3-2-1-155-11, et autoriõiguse mõistes saab autor olla vaid füüsiline isik, kes on teose loonud. Küll võivad juriidilisele isikule kuuluda varalised õigused, näiteks lähevad need autoriõiguse seaduse § 32 alusel tööandjale üle juhul, kui autor on teose loonud oma otseste töökohustuste täitmise käigus. Isiklikud ehk moraalsed õigused jäävad aga autorile. Kollektiivse teose autoriõigused kuuluvad füüsilisele või juriidilisele isikule, kelle algatusel ja juhtimisel konkreetne on teos loodud ning kes on selle välja andnud.^[4]

Eestis kehtis 1940. aastani Venemaa 1911. aasta autoriõiguse seadus^[5].

Aastatel 1927–1940 kuulus Eesti Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni liikmete hulka^[5].

Aastal 1932 loodi Eestis Autorikaitse Ühing^[5].

Eesti NSV ajal eksisteeris NSV Liidu Riikliku Autoriõiguste Agentuuri (VAAP) Eesti Vabariiklik Osakond^[5].

Aastal 1991 loodi Eesti Autorite Ühing^[5].

 Pikemalt artiklis Autoriõiguse seadus

• copyleft
• Autorikaitseühing
• autoriõigusega kaasnevad õigused
• autoriõiguse seadus
• Euroopa Liidu direktiiv 2001/29/EC ehk autoriõiguse direktiiv või infoühiskonna direktiiv
• direktiiv autoriõiguste kohta digitaalsel ühtsel turul
• makaagi selfi autoriõiguste vaidlus

• Lawrence Lessig, Vaba kultuur, ehk, Loovuse loomus ja tulevik (tõlkinud Jaagup Irve ja Raul Veede; toimetanud Raul Veede ja Eva Lepik; kaanepilt: Rein Tikk) Tartu: MTÜ Wikimedia Eesti: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017. ISBN 978-9949-775-34-7 Eestikeelne trükifail

Tsitaadid Vikitsitaatides: Autoriõigus

• Autoriõigus Eesti Fonogrammitootjate Ühingu kodulehel
• Plaadifirmade autoriõigusi pikendatakse 20 aasta võrra? Delfi, 25. aprill 2009
• Intellektuaalse omandi kaasuste kogumik. Tallinn, 2008. ISBN 978-9985-75-267-8 (PDF)
• Eva Lepik, Raul Veede. "Euroopa autoriõiguse reformist internetikasutaja pilguga" Sirp, 12. mai 2017
• Märt Väljataga: "Ahistav ja utoopiline autoriõigus" Sirp, 6. august 2021