Börsil kaubeldav fond

Börsil kaubeldav fond (ingl exchange-traded fund ehk ETF) sarnaneb investeerimisfondiga, olles väärtpaberite või mõne muu alusvara kogum. Erinevalt tavafondidest saab börsil kaubeldavaid fonde börsil osta ja müüa nagu üksikaktsiaid.[1] Tüüpiline ETF on börsil kaubeldav avatud indeksifond, erinedes sellest börsil noteeritavuse poolest. Samuti saab ETFide puhul investor oma investeeringust väljumiseks müüa aktsiaid börsil ja fonditasandil puudub vajadus tehingute tegemiseks.[2]

ETFid on kulutõhusad, sest annavad investorile võimaluse ühe tehinguga osta hajutatud aktsiaportfelli, mis investeerib konkreetse regiooni või sektori aktsiatesse või hoopis mõnda toorainesse (nt kuld, nafta). ETFid on kaubeldavad reaalajas ainult börsi lahtioleku ajal, neil puuduvad nii sisenemis- kui ka väljumistasud ja kauplemisel kehtivad aktsiatehingute teenustasud.[3] ETFidel on küll aktsiatega sarnaseid riske, kuid siiski väiksemas ulatuses, sest nad on hajutatud investeeringud. ETFid võivad olla atraktiivsed investeeringutena nende madalate kulude ja kaubeldavuse tõttu.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

ETFide loomise tingis finantskriis: aktsiahindade kiire langus 19. oktoobril 1987 tõi kaasa vajaduse uuendada fondide struktureerimist. Sellise kiire languse põhjustasid tavainvestorid, kes jätsid suure hulga müügitehinguid tegemata, sest nende põhieesmärk oli oma portfelli kindlustamine. Kriisi lõppedes nägid investorid, et suure hulga aktsiatega on vaja kaubelda kiirelt ja tõhusalt iga päev.[4]

1990. aastal loodi investeerimisfond SuperTrust. Selle loojaks oli investeerimisfirma Leland, O’Brien & Rubinstein (LOR). Fond koondas aktsiad ühte portfelli ja paiskas börsile, kus osakutega kaubeldi ühe kindla ühikuna. Kuigi fondi algus oli edukas, tuli investeerimisfirmal SuperTrust juba mõne aasta pärast sulgeda, sest rangete investeerimise miinimumnõuete tõttu oli investorite huvi fondi vastu väike.[5]

Saades innustust LORi ideest, hakati pärast SuperTrusti fondi loomist Kanadas Toronto aktsiaturul kauplema Toronto Index Participation Share’iga, mis järgis Toronto Stock Exchange 35 indeksit (TSE 35). Indeksit järgiv instrument osutus aga nii edukaks, et ETFid võeti kasutusele ka USAs. ETFi alguseks loetakse 1. jaanuarit 1993, kui börsile jõudis esimene tänapäevane ja suurim ETF Standard & Poor’s Depositary Receipts (SPDRs), mida pakkus turul State Street Global Advisors ning mis järgis S&P 500 indeksit. S&P 500 indeks võimaldas pidevalt järgida fondi osaku puhasväärtust. Investoreid köitis ka fondi madal hind.[4][5]

1995. aasta kevadel tõi State Street Global Advisors börsile juba teise ETFi, MidCap SPDR, mis järgis S&P MidCap 400 indeksit. See fond on tänini väga populaarne. Fondi varade väärtus ulatub umbes 15 miljardi dollarini.[4]

Järgnevatel aastatel lisandusid ETFi tooteportfelli erinevad tooted, nt iShare (1996), mis järgib võlakirja- ja aktsiaturu indeksit. iShare oli uuenduslik, sest lihtsustas investorite ligipääsu välismaa turgudele. 1998. aastal toodi iShare’ile lisaks turule sektoreid järgivad ETFid ning 2000. aastal võlakirja ETFid. USA turul oli 2014. aastal ligi 1500 ETFi varade koguväärtusega üle 1,7 kvintiljoni dollari.[6] 

Börsil kaubeldavate fondide olemus ja tüübid

[muuda | muuda lähteteksti]

Börsil kaubeldavad fondid jagunevad kinnisteks fondideks ja indeksifondideks.

Kinnised fondid (ingl closed-end ETF) lähtuvad investeerimisel fondijuhi otsustest. Fonde emiteeritakse kindlas mahus. Kuigi strateegiad võivad erineda, on need siiski peamiselt regioonipõhised fondid. Kinnistes ETFides võib suurte summade puhul tekkida likviidsusprobleem, kuid nende eelis teiste fondide ees on piirangute puudumine, dividendide maksmine igas kvartalis ning osaku hinna kujunemine nõudluse ja pakkumise alusel.

Börsil kaubeldavad indeksifondid (ingl index ETF) on fondid, mille portfelli koosseis vastab mõne indeksi koosseisule ja hind järgib indeksi liikumist ega sõltu fondijuhi otsustest. Indeksifondide peamine eelis on suurem hajutatus, väiksemad halduskulud ja tootluse etteaimatavus, mille tõttu on fondil väiksem risk võrreldes mõne teise investeerimisfondiga.[7]

Börsil kaubeldavate fondide tüübid.

  • Börsil kaubeldav indeksifond – enamik ETFe on indeksifondid ja selle fondi hinnad järgivad kindlat indeksit. Indeksid võivad põhineda aktsiate, võlakirjade, kaupade või valuutade väärtustel. Indeksfond püüab jälgida indeksi tootlust, hoides oma portfellis kas indeksi sisu või representatiivset valimit indeksis sisalduvatest väärtpaberitest. Mõned indeks-ETFid investeerivad 100% oma varadest proportsionaalselt indeksi aluseks olevatesse väärtpaberitesse, seda investeerimisviisi nimetatakse replikatsiooniks.[8] Teised indeks-ETFid, kasutavad representatiivset valimit (representative või optimized sampling), investeerides 80% kuni 95% oma varadest alusindeksi väärtpaberitesse ja investeerides ülejäänud 5% kuni 20% oma varadest muudesse osalustesse, näiteks futuuridesse, optsiooni- ja vahetuslepingutesse ning alusindeksisse mittekuuluvatesse väärtpaberitesse.
  • Börsil kaubeldav aktsiafond – esimene ja kõige populaarsem ETF, mis järgib aktsiaid.
  • Börsil kaubeldav võlakirjafond – fond, mis investeerib võlakirjadesse.
  • Börsil kaubeldav kaubafond – fond, mis investeerib erinevatesse kaupadesse, näiteks väärismetallidesse, põllumajandustoodetesse, naftasse.
  • Börsil kaubeldav valuutafond – Valuuta-ETFid võimaldavad investoritel investeerida või lühikeseks müüa mis tahes peamisi valuutasid või valuutakorvi. Investorid saavad kasu välisvaluuta hetkemuutusest, saades samal ajal kohalikke institutsionaalseid intressimäärasid ja tagatistootlust.
  • Aktiivselt juhitud börsil kaubeldav fond – mõnedel ETFidel on aktiivne juhtimine, mille puhul fondivalitseja rakendab konkreetset kauplemisstrateegiat, selle asemel et jäljendada börsiindeksi tootlust.
  • Vastassuunaline börsil kaubeldav fond – fondi väärtus liigub alusvara väärtusele vastupidises suunas.[9]
  • Võimendatud börsil kaubeldav fond – fondi eesmärk on jäljendada alusindeksi muutust mitu korda, mis võimaldab panustada konkreetse indeksi tõusule või langusele. Võimendusega fondid on mõeldud eelkõige lühiajalisteks investeeringuteks.[1][7]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Swedbank. "https://www.swedbank.ee/private/investor/stock/lyxor?language=EST". {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  2. ↑ Roos, A., Sander, P., Nurmet, M., Ivanova, N. (2012). Finantsturud ja –institutsioonid. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 246.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ SEB. "http://www.seb.ee/kogumine-ja-investeerimine/investeerimine/aktsiad-ja-etf-id". {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Mattias Karu (2015). "BÖRSIL KAUBELDAVA FONDI MÕJU ALUSVARA HINNA VOLATIILSUSELE JA KAUPLEMISMAHTUDELE KULLA NÄITEL" (PDF).
  5. ↑ 5,0 5,1 Lee Davidson (2012). "The History of Exchange-Traded Funds (ETFs)".
  6. ↑ Exchange-traded fund. "https://en.wikipedia.org/wiki/Exchange-traded_fund". {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  7. ↑ 7,0 7,1 LHV. "https://fp.lhv.ee/academy/investmentguide/351?locale=et". {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  8. ↑ Investor, Dividend (24. oktoober 2015). "ETF-i abc: odavaim ETF ei pruugi olla parim". Dividend Investor. Vaadatud 24. juunil 2023.
  9. ↑ SEB. "http://www.seb.ee/files/mifid/SEB_mifid_10_EST.pdf" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. juuni 2017. {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Börsil_kaubeldav_fond&oldid=6734851"