Baieri Nõukogude Vabariik

	Baieri Nõukogude Vabariik; Bayerische Räterepublik 6. aprill 1919 – 3. mai 1919
	Lipp
Valitsusvorm	sotsialistlik vabariik
Pealinn	München
Peamised keeled	saksa keel
Baieri kuningriik	Baieri Vaba Riik

Baieri Nõukogude Vabariik (saksa keeles Bayerische Räterepublik) või Müncheni Nõukogude Vabariik (selle pealinna Müncheni järgi) oli Novembrirevolutsiooni ajal lühiealine katse luua sotsialistlik riik Baieri Vabas Riigis. See võttis tööliste nõukogude vabariigi vormi. See püüdis sõltumatust saavutada ka hiljuti väljakuulutatud Weimari vabariigist.

Kurt Eisneri veretu revolutsioon

7. novembri pärastlõunal 1918, Oktoobrirevolutsiooni esimesel aastapäeval kõneles Saksamaa Iseseisva Sotsiaaldemokraatliku Partei (USPD) poliitik Kurt Eisner Theresienwiesel (praegune Oktoberfesti paik) rahvahulgale, keda arvatakse olevat olnud umbes 60 000. Ta nõudis kohest rahu, 8-tunnist tööpäeva, töötuse leevendamist, Baieri kuninga Ludwig III ja keiser Wilhelm II troonilt tõukamist ning pani ette moodustada tööliste ja soldatite nõukogu. Rahvahulk marssis kasarmutesse ja võitis enamuse sõduritest revolutsiooni poolele. Samal ööl läks kuningas maapakku. Järgmisel päeval kuulutas Eisner Baieri "Baieri Rahvariigiks" – sellega kukutati Wittelsbachi dünastia, kes oli valitsenud üle 700 aasta, ja Eisnerist sai Baieri ministerpresident. Kuigi ta pooldas "sotsialistlikku vabariiki", distantseerus ta Venemaa bolševikest, kuulutades, et tema valitsus kaitseb omandiõigust. Mõneks päevaks sai Müncheni ökonomist Lujo Brentano kaubanduse rahvakomissariks (Volkskommissar für Handel).

Eisneri iseseisvad sotsiaaldemokraadid said 1919. aasta jaanuarivalimistel kaotuse, tulles kuuendaks. 21. veebruaril 1919, kui ta oli teel parlamenti teatama oma tagasiastumisest, tulistati ta surnuks parempoolse rahvuslase krahv Anton von Arco auf Valley poolt, keda ei võetud Thule seltsi liikmeks, kuna ta oli ema poolt juudi päritolu. See mõrv põhjustas Baieris rahutusi ja seadusetust ning uudised vasakpoolsest revolutsioonist Ungaris julgustasid kommuniste ja anarhiste võimu haarama.

Hoffmanni valitsus

7. märtsil 1919 moodustas enamuses Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) juht Johannes Hoffmann koalitsioonivalitsuse, kuid ei suutnud koguda poliitilist toetust.

Ernst Tolleri valitsus

6. aprillil 1919 kuulutati ametlikult välja nõukogude vabariik. Esialgu valitsesid seda USPD liikmed nagu Ernst Toller ja anarhistid nagu Gustav Landauer, Silvio Gesell ja Erich Mühsam. Näitekirjanik Toller kirjeldas revolutsiooni kui "Baieri armastuserevolutsiooni".

Tema valitsusliikmed ei olnud alati hästi valitud. Näiteks välisasjade saadik Dr. Franz Lipp (kes oli mitu korda olnud vaimuhaiglas) kuulutas sõja Šveitsile selle keeldumisel laenata vabariigile 60 vedurit. Ta väitis ka, et tunneb lähedalt paavst Benedictus XV ja ta teatas telefonitsi Vladimir Leninile, et kukutatud endine ministerpresident Hoffmann põgenes Bambergi ja võttis kaasa ministeeriumi tualeti võtme.

Eugen Leviné valitsus

Pühapäeval, 12. aprillil 1919 võttis võimu kommunistlik partei ja selle juht Eugen Leviné. Leviné hakkas kehtestama kommunistlikke reforme, sealhulgas "Punaarmee" moodustamine, raha- ja toiduvarude arestimine, luksuskorterite sundvõõrandamine ja nende andmine kodututele ning tehaste panemine nende tööliste omandusse ja kontrolli alla. Leviné kavandas ka kaotada paberraha ja reformida haridussüsteemi, kuid selle elluviimiseks ei jäänud tal kunagi aega.

30. aprillil 1919 süüdistati kaheksat meest, sealhulgas mõjukat printsi Gustav Franz Maria von Thurn und Taxist, kui parempoolseid spioone ja hukati. Thule seltsi sekretär, krahvinna Hella von Westarp hukati samuti.

Surm

Varsti pärast seda, 3. mail 1919 sisenesid Münchenisse Saksa armee allesjäänud ustavad elemendid (kommunistide sõnul "kapitalismi valgekaart") 9000 mehega ja vabakorpused (nagu Epp ja Marinebrigade Ehrhardt) umbes 30 000 mehega ning võitsid kommuniste pärast kibedaid tänavalahinguid, milles tapeti üle 1000 Müncheni nõukogude valitsuse toetaja. Umbes 700 inimest vangistati ja hukati võidukate vabakorpuse vägede poolt. Leviné mõisteti riigireetmise eest surma ja hukati mahalaskmise teel Stadelheimi vanglas. Gustav Landauerit peksti ja tulistati sõduriterühma poolt.

Üks märkimisväärne liikumise toetaja oli noor kunstnik Georg Schrimpf, siis 20-aastane, kes vahistati, kui liikumine oli purustatud. Teised tuntud osalejad olid Paul Klee ja Hans Richter.