Bodhitšarjāvatāra
Bodhitšarjāvatāra (sanskriti keeles bodhicaryāvatāra ‘virgumisteele asumine’; tiibeti keeles byang chub sems dpa’i spyod pa la ’jug pa) on Indias 8. sajandil elanud mahajaana õpetlase Šāntideva teos.
Bodhitšarjāvatāra kirjeldab madhjamaka ehk šuunjavaada seisukohalt mahajaana astmelist teed kuue ületava toimingu kaudu, milles eriline rõhk on pandud viimase, ületava mõistmise käsitlemisele.
Esile tõstetakse mahajaana kaht olulist aspekti: kaastunnet ja mõistmist. Kaastunde arendamiseks kasutatakse teiste ja enese vahetamise meetodit (para-ātma-parivartana), mis viib isetuse mõistmise ja kogemiseni. Mõistmine tähendab tühjuse mõistmist ning selleni jõudmiseks kasutab Šāntideva kõikide väidete absurdini viimise teed, näidates nii nende olemuslikku tühjust.
10 peatükist koosnev tekst on säilinud nii sanskritis kui ka tiibeti-, hiina- ja mongolikeelses tõlkes. Eriti oluline on Bodhitšarjāvatāra tiibeti budismi geluki koolkonnas kui üks bodhisattva astmelise tee alustekste.
Eesti keeles Linnart Mälli tõlkes (1982, 2008).
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Šāntideva. Bodhitšarjāvatāra Linnart Mälli tõlge.
Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.