Bonaventura

Püha Bonaventura (1221 Bagnoregio – 15. juuli 1274 Lyon) oli frantsisklaste ordu kaheksas juht, keskaegne filosoof ja skolastiline teoloog, Aquino Thomase kaasaegne.

Katoliku kirik kuulutas ta 1482. aastal pühakuks.

Legendi järgi sai Toscana arsti poeg Giovanni di Fidanza juba noorena Assisi Franciscuselt nime Bonaventura.

1243. aastal astus ta frantsisklaste ordusse ning saadeti edasi õppima Pariisi ülikooli. 1253. aastal asus ta õppima sealses koolis. Koos Aquino Thomasega sai temast 1257. aastal teoloogiadoktor.^[1] Suuresti tänu Bonaventura traktaadile "Kristuse vaesusest" saavutasid kerjusmunkade ordud 1256. aastal paavst Aleksander IV tunnustuse ja kaitse.

36-aastaselt sai Bonaventura frantsisklaste ordu peavaimulikuks. Ta pidas kinni ordu vaesuse, lihtsuse ja maailmast eraldatuse põhimõtetest, kuid ei pidanud patuks omada raamatuid ning rõhutas õppimise tähtsust.^[1]

Bonaventura keeldus vastu võtmast paavst Clement IV pakkumist Yorgi peapiiskopi kohale, kuid sunniti kuuletuma Gregorius X käsule hakata Albano piiskop-kardinaliks. Sellel ametikohal oli Bonaventural oluline osa Rooma ja Kreeka katoliku kiriku ühendamisel.

Bonaventura tuntuimad teosed on "Püha Franciscuse elu", "Breviloquium" ja "Itinerarium mentis ad deum".

1482. aastal kanoniseeris Sixtus IV Bonaventura^[1].

Kunstis kujutatakse teda frantsisklase rüüs kardinalina kas lugemas või kirjutamas.