Cannaregio

Cannaregio peamine tuiksoon Cannaregio kanal Suurelt kanalilt vaadatuna
Cannaregio asukoht Veneetsias
Cannaregio kanal vaadatuna Tre Archi sillalt

Cannaregio on kuuest Veneetsia ajaloolisest linnaosast (sestiere) põhjapoolseim. Tegemist on pindalalt suuruselt teise ja elanike arvult suurima sestiere'iga – 2007. aastal elas seal 13 169 inimest.

Linnaosaga on seotud ka ajalooline kalmistusaar Isola di San Michele.

Cannaregio kanal, mis oli peamine tee linna enne raudteeühenduse ehitamist mandriga, andis linnaosale ka oma nime (Canal Regio tähendab itaalia keeles "Kuninglik kanal"). Piirkonna areng algas 11. sajandil, mil ala kuivendati ja süvendati paralleelsed kanalid. Ent uhked paleed ehitati siiski Veneetsia Suure kanali äärde ning Cannaregio piirkond arenes peamiselt töölisklassi elamispindade ja tööstuse arvelt.

Alates aastast 1516 oli juutidel keelatud linnas elada mujal kui selleks ette nähtud Veneetsia getos. Geto oli ümbritsetud vahipostidega väravatega ja keegi ei tohtinud sealt lahkuda päikeseloojangust kuni -tõusuni. Siiski olid juutide käes linnas edukad ametikohad kaupmeeste, arstide, liigkasuvõtjate ja muude ametite esindajatena. Piirangud juutide igapäevaelule kestsid rohkem kui 270 aastat, kuni Napoleon Bonaparte Veneetsia vabariigi 1797. aastal vallutas. Ta lasi kõrvaldada väravad ja andis kõigile elanikele vabaduse elada seal, kus nad ise soovivad.

Santa Maria di Nazareth, tuntud ka nimega Chiesa degli Scalzi

19. sajandil rajasid ehitusinsenerid nii läbi Cannaregio linnaosa kulgeva tänava Strada Nuova kui ka maanteesilla, et ühendada Veneetsia otse mandril asuva Mestrega. Tänapäeval on linnaosa Suure kanali ääres olevad alad, mis jäävad Suure kanali ja rongijaama vahele, turiste täis. Muu Cannaregio on suhteliselt rahulik elamurajoon, kust leiab hommikused turud, väikesed poed ja kohvikud.

Peamised vaatamisväärsused

[muuda | muuda lähteteksti]
Cannaregio kirikud

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]