Deep Purple

Deep Purple
Deep Purple'i klassikaline koosseis 1971. aastal. Vasakult paremale: Jon Lord, Roger Glover, Ian Gillan, Ritchie Blackmore, Ian Paice.
Päritolu	Suurbritannia
Stiilid	hard rock, heavy metal
Tegev	1968–1976; 1984–
Plaadifirma	Tetragrammaton · Warner Bros. · Polydor · BMG · EMI · Edel
Seotud esitajad	Rainbow · Blackmore's Night · Paice Ashton Lord · Whitesnake
Veebileht	deep-purple.com
Koosseis
Ian Gillan Simon McBride Roger Glover Don Airey Ian Paice
Endised liikmed
Ritchie Blackmore Tommy Bolin David Coverdale Rod Evans Glenn Hughes Jon Lord Joe Satriani Nick Simper Joe Lynn Turner Steve Morse

Deep Purple on Inglise heavy metal- ja hard rock'i ansambel, mis alustas tegevust 1968. aastal. Ansamblit peetakse üheks heavy metal '​i ja hard rock '​i pioneeriks, kuigi ansambli muusikaline lähenemine on aastate jooksul muutunud.

Deep Purple'it on koos Led Zeppelini ja Black Sabbathiga nimetatud Briti hard rock '​i ja heavy metal '​i 1970. aastate esimese poole pühitsemata kolmainsuseks. 1975. aastal nimetati Deep Purple tänu 1972. aastal Londonis Rainbow Theatre'is antud kontserdile Guinnessi rekordite raamatus maailma kõige valjemaks ansambliks. Kokku on Deep Purple'i plaate maailmas müüdud üle 100 miljoni. 2016. aastal võeti ansambel Rock'n'rolli Kuulsuste Halli liikmeks.^[1]

Ansambel sai alguse 1968. aastal Inglismaal Hertfordis, kui sooviti luua ansambel The Searchersi endise trummar Chris Curtise ümber. Ühel prooviesinemisel said kokku The Artwoodsi endine klahvpillimängija Jon Lord ja ansambli Johnny Kidd & the Piratesi endine bassimängija Nick Simper ning kitarrist Ritchie Blackmore. Muusikute omavaheline kokkumäng sobis ja loodavale ansamblile anti nimeks Roundabout. Curtis astus sellest vaid mõni päev hiljem kõrvale ning kui ka bassimängija Dave Curtis ja trummar Bobby Woodman osutusid sobimatuteks, asusid nende kohtadele ansambli The Maze'i kaks endist liiget, vastavalt Rod Evans ja Ian Paice. Pärast lühikest turneed Skandinaavias võttis vastloodud ansambel endale nime Deep Purple ja alustas debüütalbumi salvestamist. Esimesel stuudioalbumil püüti jäljendada USA rokkansamblit Vanilla Fudge'i, mida mitmed Deep Purple'i liikmed kõrgelt hindasid. Debüütalbum "Shades of Deep Purple" sisaldas mitme tuntud laulu, sh laulud "Hey Joe" ja "Hush", dramaatilisi ümberseadeid. "Hush" anti välja singlina ja see jõudis USA-s singlite edetabelis neljandale kohale. Ansambli järgmistel stuudioalbumitel "The Book of Taliesyn" (1968) ja "Deep Purple" (1969) olid samuti mitmed silmapaistvad kaverid, näiteks "Kentucky Woman" (originaalesitaja Neil Diamond) ja "River Deep – Mountain High" (originaalesitaja Ike & Tina Turner), kuid ansambel sai tähelepanu ka oma originaalloomingu ning Lordi ja Blackmore'i vahelise dramaatilise mängu poolest.^[2]

1969. aastal asusid Evansi ja Simperi kohtadele popansambli Episode Six endised liikmed, laulja Ian Gillan ja basskitarrist Roger Glover. Sellega oli kokku saanud Deep Purple'i klassikaline koosseis. 1969. aasta septembris salvestas ansambel koos Royal Philharmonic Orchestraga Londonis Royal Albert Hallis kontsertalbumi "Concerto for Group and Orchestra", mis oli üks esimesi katseid ühendada rokkmuusikat klassikalisega. Neljandal stuudioalbumil "Deep Purple in Rock" (1970) avaldusid heavy metal '​ile iseloomulikud jooned. Albumilt pärinevad ansambli ühed tuntumad lood: "Child in Time" ja "Speed King". Lisaks saavutas seni peamiselt Põhja-Ameerikas edu nautinud ansambel neljanda stuudioalbumiga silmapaistva populaarsuse ka kodumaal, kui albumiga koos ilmunud singel "Black Night" jõudis Briti singlite edetabelis teisele kohale. Järgmiseks hittsingliks sai Suurbritannias kaheksandale kohale jõudnud "Strange Kind of Woman" (1971), lisaks jõudis Briti plaadimüügiedetabelis esikohale ansambli mõlemad järgmised stuudioalbumid "Fireball" (1971) ja "Machine Head" (1972). Kuuendalt stuudioalbumilt pärinev "Smoke on the Water" on eriti kuulus oma kitarririfi poolest ja seda laulu peetakse üheks paremaks hard rock '​i näiteks. USA-s oli "Smoke on the Water" "Hushi" kõrval ansambli teine kõige edukam singel, kui jõudis singlite edetabelis samuti neljandale kohale. "Machine Head" oli ansambli esimene album, mille andis välja ansambli enda plaadifirma Purple Records. Kuigi plaatinaplaadi staatuse saanud kontsertalbum "Made in Japan" (1972) tabas Deep Purple'i kontsertesinemiste meisterlikkuse, pingestusid aina enam ansamblisisesed suhted. 1973. aasta jaanuaris ilmunud seitsmes stuudioalbum "Who Do We Think We Are" oli viimane üllitis ansambli väga edukalt koosseisult. Samal aastal lahkusid ansamblist Gillan ja Glover, kelle asemele tulid vastavalt David Coverdale ja Glenn Hughes. Albumid "Burn" ja "Stormbringer" (mõlemad 1974) jõudsid Suurbritannias esikümnesse, kuid Blackmore oli ansambli suunaga üha enam rahuolematu ja 1975. aasta mais lahkus ta Deep Purple'ist, et asutada ansambel Rainbow. Blackmore'i asemele saabus rokknsambli James Gang kitarrist Tommy Bolin. 1975. aastal salvestati "Come Taste the Band", kuid Bolini funkrock '​ilik stiil ei sobinud kokku ansambli heavy metal '​i kõlaga. 1976. aastal läks Deep Purple pärast Suurbritannias antud hüvastijätuturneed laiali.^[2]

Coverdale liitus ansambliga Whitesnake ning Paice ja Lord moodustasid koos Tony Ashtoniga ansambli Paice Ashton Lord, samas kui Bolin suri heroiini üledoosi tõttu paar kuud pärast Deep Purple'i laialiminekut. 1984. aastal tuli Deep Purple'i klassikaline koosseis taas kokku ning salvestati stuudioalbum "Perfect Strangers". Sellele järgnes "The House of Blue Light" (1987), kuid Gillani ja Blackmore'i vahel puhkesid taas lahkhelid, mistõttu Gillan pärast kontsertalbumi "Nobody's Perfect" (1988) salvestamist ansamblist lahkus. Tema koha võttis üle Rainbow' endine solist Joe Lynn Turner. 1990. aastal salvestatud "Slaves and Masters" jäi Deep Purple'i ainsaks stuudioalbumiks, millel Turner kaasa tegi. Gillan naasis ansamblisse 1993. aastal, kuid lahkus varsti uuesti. 1993. aastal lahkus ansamblist lõplikult ka Blackmore. Aastatel 1993–1994 toimunud Jaapani kontserditurnee ajal täitis Blackmore'i kohta Joe Satriani. 1994. aastal sai Deep Purple'i põhikitarristiks Steve Morse. 2002. aastal lahkus ansamblist Lord, kelle asemele tuli Don Airey. 2003. aastal ilmunud 17. stuudioalbum "Bananas" oli Deep Purple'i esimene album, millel Airey mängis.^[2] Deep Purple'i seni viimane, 22. stuudioalbum "Turning to Crime" ilmus 2021. aasta novembris. 2022. aastal lahkus ansamblist isiklikel põhjustel Morse. Tema koha võttis üle Simon McBride, kes oli mitmel samal aastal toimunud kontserdil Morse'i juba asendanud.^[3]

• Ian Paice – trummid (1968–1976, 1984–)
• Roger Glover – basskitarr (1969–1973, 1984–)
• Ian Gillan – laul, suupill, löökpillid (1969–1973, 1984–1989, 1992–)
• Don Airey – klahvpillid (2002–)
• Simon McBride – kitarr (2022–)

Endised liikmed

• Jon Lord – klahvpillid, taustalaul (1968–1976, 1984–2002)
• Ritchie Blackmore – kitarr (1968–1975, 1984–1993)
• Nick Simper – bass, taustalaul (1968–1969)
• Rod Evans – laul (1968–1969)
• Glenn Hughes – basskitarr, laul (1973–1976)
• David Coverdale – laul (1973–1976)
• Tommy Bolin – kitarr, taustalaul (1975–1976)
• Joe Lynn Turner – laul (1989–1992)
• Joe Satriani – kitarr (ainult turneedel 1993–1994)
• Steve Morse – kitarr (1994–2022)

• Deep Purple'i koduleht
• http://www.deeppurple.com/
• Classic Deep Purple 1970-1974