Depressioon

 See artikkel räägib psüühikahäirest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Depressioon (täpsustus).
Mitte segi ajada masendusega.
Depressioon
Sünonüümid kliiniline depressioon
Vincent van Gogh 1890. aasta õlimaal "Kurvastav vanamees" ("Igaviku väravas")
Valdkond psühhiaatria, psühholoogia
Sümptomid püsiv masendus, väärtusetuse ja lootusetuse tunne, energiapuudus, tähelepanu- ja keskendumisraskused, unehäired, huvipuudus[1]
Tüsistused enesetapp[2]
Tavapärane avaldumine 20.–30. eluaastad[3][4]
Kestus vähemalt 2 nädalat[1]
Põhjused geneetilised, keskkonnalised ja psühholoogilised tegurid[1]
Riskitegurid perekondlik haiguslugu, suured elumuutused, traumaatilised kogemused, osad ravimid, kroonilised tervisehäired, mõnuainete kuritarvitamine[1][3]
Eristusdiagnoos kurbus[3]
Ravi psühhoteraapia, antidepressantravi, elekterkrampravi[1]
Esinemissagedus 216 miljonit juhtumit (2015)[5]
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 F32
RHK-9 296
OMIM 608516
DiseasesDB 3589
MedlinePlus 003213
eMedicine med/532
MeSH 68003863

Depressioon on psüühikahäire, mille puhul on häiritud peaaju funktsioon kontrollida meeleolu. Peamiseks tunnuseks on pikka aega kestev meeleolu langus, mis piirab haige teotahet, halvendab elukvaliteeti ning segab igapäevaste toimetuste tegemist.

Depressioon on tihedalt seotud ärevushäiretega. See on tihti hiiliva alguse ja raske kuluga pikaleveniv haigus (võib kesta kahest nädalast paljude aastateni), mis mõjutab ühest küljest haige tundeid, mõtteid ja kehalisi funktsioone ning teisest küljest haige suhteid ümbritsevate inimestega. Depressioonil on kalduvus hakata korduma.

Kuigi õiget ravi võib olla keeruline leida, pole depressioon siiski ravimatu haigus.[6]

Vahel nimetatakse depressiooniks ekslikult ka meeleolu lühiajalist kerget langust ning stressitaseme tõusu, kuid sellist määratlust tuleks vältida. Lühiajaline meeleolu langus, kurbus, hirm, ahastus ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid on inimese igapäevase elu osad ning oleks ennatlik neid depressiooniks nimetada

Depressioonil võib olla palju tundemärke, kuid see on väga variatiivne haigus ning kõikidel haigetel ei pruugi kõik sümptomid avalduda. Mõned sümptomid on vanusespetsiifilised (nt käitumisprobleemid tekivad enamasti lastel, luulud on levinumad vanematel inimestel). Järgnevalt on nimetatud levinumad sümptomid, mis sageli esinevad kombinatsioonis ja üheaegselt.[7][8][9]

Sümtomid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kehalised ehk somaatilised sümptomid

[muuda | muuda lähteteksti]

69% depressiooni sümptomitest on kehalised.[7] Need on inimesele endale kergemini märgatavad, mistõttu ei pruugi ta neid esialgu osata depressiooniga seostada. Arstile tuleks füüsiliste kaebuste kõrval kindlasti rääkida ka psüühilise tasakaalu muutustest. Kehalised sümptomid on järgmised:

  • unehäired, sh nii unetus kui ka liigne unisus
  • söömishäired, sh nii isutus kui ka õgimissööstud
  • sõltuvushäired
  • füüsiline ebamugavustunne ja pinge (sageli kaela piirkonnas)
  • tähelepanu ja keskendumisvõime langus
  • energiataseme langus, väsimus ja üldine kurnatus
  • südamepekslemine
  • püsivad (tihti ravile allumatud) valud, sagedamini pea-, selja- ja kõhuvalud
  • iiveldus ja peapööritus
  • seedehäired
  • hingamisraskused ja surumistunne rinnus
  • liigne higistamine
  • libiido langus

Psüühilised sümptomid

[muuda | muuda lähteteksti]

Psüühilised muutused on lähedastele inimestele (sõbrad, pereliikmed, kolleegid) tavaliselt üsna hästi märgatavad, mistõttu probleemid nendega suhtlemisel on kerged tekkima, kui ei osata käitumismuutuste taga näha haigust ning sellega toime tulla. Kuid vahel suudab inimene oma depressiooni teiste eest hästi varjata. Psüühilised sümptomid on järgmised:

  • kurvameelsus, meeleheide, masendus, rusutud meeleolu
  • võimetus tunda rõõmu (anhedoonia)
  • madal enesehinnang, väärtusetuse tunne
  • huvipuudus, apaatsus
  • suhtlemisprobleemid
  • süütunne
  • ärevus
  • negatiivne mõtlemine
  • pessimistlik tulevikunägemus
  • eneseusalduse puudumine
  • kergesti ärrituvus, erutuvus, rahutus
  • kergesti vallanduvad nutuhood
  • luulud
  • enesetapumõtted ja/või -katsed
  • enesevigastamine

Lisaks kõigele muule valdab haiget tihti ka häbitunne oma haiguse pärast ja hirm saada stigmatiseeritud, mistõttu kardetakse sellest rääkida ja abi otsida. Abita jäämine aga süvendab haigust veelgi.

Häbitunde ja hirmu põhjuseks on enamasti ühiskonna vähene teadlikkus haigusest ja levinud uskumus, et tegemist on lihtsalt laiskuse, halva tuju, iseloomunäitamise, otsitud vabanduse või muu sellise tahtlikuga. Tihti ei peeta depressiooni piisavaks põhjuseks, et võtta haigusleht ja end ravida.

Põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringud on näidanud, et depressiooni põhjustavad peamiselt, 60–70% ulatuses, keskkondlikud tegurid ning geenide ja keskkonna koosmõju.[6]

Peamisteks keskkonnast tulenevateks põhjustajateks on suhteprobleemid, rahamured, töökaotus, lähedase kaotus, terviseprobleemid, konfliktid, aga ka harjumuspärasest keskkonnast lahkumine ja kohanematus uutes oludes.[8]

Ka lapsepõlvetraumad ja läbielamised ning ebasobiv kasvukeskkond (turvalise täiskasvanu ja positiivse tagasiside puudumine, hooletussejätmine, halvad suhted vanematega jms[10]) tekitavad ajus muutusi, mis mõjutavad inimese vaimset tervist ja aju funktsioneerimist nii lapse-, nooruki- kui ka täiskasvanueas kuni elu lõpuni. Sama teevad ka täiskasvanueas kogetud tugevad stressorid.[6]

Kuid ka pärilikkust ei saa päris kõrvale jätta. Tervelt 30–40% ulatuses nähakse süüd just halvas geenikombinatsioonis.[6] Riskirühma kuuluvad inimesed, kelle vereliinis on esinenud depressiooni, suitsiidi(katseid), söömishäireid või alkoholismi. Samuti on depressioonile vastuvõtlikumad neurootilised, tundlikud, paindumatud, raskeloomulised ja kohusetundlikud inimesed.[11] Seega on depressioonil mingi pärilikkuse komponent täiesti olemas, kuid muidugi ei tähenda see, et vanema(te)l avaldunud depressioon kindlasti ka lastel vallandub.

On uuritud ka kultuurilisi eelsoodumusi ning leitud, et depressiooni levimus on riigiti erinev. Näiteks Jaapanis saab elu jooksul depressioonidiagnoosi 3% elanikkonnast, samal ajal kui USAs on sama näitaja 16,9%.[8]

Teadusuuringute käigus on täheldatud, et kasvajate ja C-hepatiidi raviks kasutatava tsütokiinidel põhineva immuunteraapia kõrvaltoimena tekivad patsientidel sageli depressioonilaadsed kaebused, mis alluvad antidepressantravile. See on viinud teadlased oletusele, et tsütokiinidel võib olla depressiooni tekkimise juures oluline roll. Paraku on aga uurimistulemused olnud vastuolulised.[12]

Mitmed teadusuuringud on leidnud statistilise korrelatsiooni ka depressiooni ja mõnede põllumajanduslike pestitsiidide kasutamise vahel.[13][14][15][16][17][18]

Mõju füüsilisele tervisele

[muuda | muuda lähteteksti]

On teada, et inimese psüühiline ja füüsiline tervis on teineteisest sõltuvad. Depressiooni võib esile kutsuda mõni raske füüsiline haigus, aga samuti võivad asjad kulgeda vastupidi – depressioon võib olla hoopis mõne füüsilise haiguse põhjustajaks.

Depressiooniga kaasnevate neurohormonaalsete muutuste tõttu langeb immuunsüsteemi vastupanuvõime haigustele. Negatiivsed emotsioonid ja depressioon on seotud varasema suremusega südame- ja veresoonkonnahaigustesse. Immuunsüsteemi, kesknärvisüsteemi ja depressiooni omavahelisi mõjusid ja seoseid on palju uuritud ning enamik uuringutest on näidanud, et negatiivsed emotsioonid nõrgestavad organismi vastupanuvõimet füüsiliste haiguste tekitajatele. On leitud seoseid vähi tekke ja arenguga, HIV, südamehaiguste ja autoimmuunhaigustega.[19] Elu jooksul rasket või korduvat depressiooni põdenud inimestel on ka kaks korda suurem risk jääda vanaduses dementseks ja haigestuda Alzheimeri tõppe.[20][21]

Tüübid

[muuda | muuda lähteteksti]

Depressiooni liigitatakse vastavalt raskusastmele kergeks, mõõdukaks või raskekujuliseks. Sümptomitest ja põhjustest lähtuvalt esineb väga palju erinevaid alajaotusi. Siinkohal on toodud Harvard Medical Schooli kodulehel olev põhiliigitus.[22]

  1. Klassikaline depressioon (major depression) on kõige laiemalt levinud depressiooni vorm, mille jooksul inimene tunneb end pidevalt (kaks nädalat või kauem) halvasti. Piltlikult öeldes on inimese emotsioonid heaolu teljel alati miinuspoole peal. Seda nimetatakse ka unipolaarseks depressiooniks.[23][24]
  2. Düstüümia ehk püsiv depressiivne häire (persistent depressive disorder). Kerge kuid püsiv meeleolulangus, mis kestab vähemalt kaks aastat ning mille ajal inimene ei kaota oma teovõimet, tuleb oma igapäevaeluga rahuldavalt toime, kuid tunneb end seejuures siiski enamasti rõõmutu ja kurvameelsena. Sageli kaasnevad ka une- ja toitumishäired, madal enesehinnang ja energiatase ning lootusetusetunne.
  3. Bipolaarne häire (bipolar disorder), varem tuntud ka kui maniakaal-depressiivne häire. Selle häirega inimesel vahelduvad sügavad depressioonihood äärmuslikult suurte energiasööstudega. Emotsioonid käivad seinast seina. Ühel perioodil avalduvad kõige drastilisemad depressiooniilmingud ja teisel perioodil on kõik täpselt vastupidi: grandioossed ideed, ebarealistlikult kõrge enesehinnang, vähenenud unevajadus, üliaktiivsus, suurenenud sugutung ja vajadus naudingute järele, riskialtisus ja laristamine. Maaniahood võivad olla meeldivad, kuid need ei kesta kaua, kuna kutsuvad esile mõtlematut ja enesehävituslikku käitumist, misjärel leiab inimene end taas sügavast depressioonist. Piltlikult öeldes lainetavad inimese emotsioonid heaolu teljel äärmusest äärmusse üles-alla.[23][24]
  4. Sesoonne depressioon (seasonal affective disorder (SAD)), tuntud ka kui talvedepressioon või sügismasendus. See häire esineb tavaliselt sügistalvisel perioodil ja on seotud päeva lühenemise ja valguse vähenemisega. Vähene valgus alandab serotoniini ja melatoniini taset ning viib keha loomuliku rütmi tasakaalust välja. Raviks kasutatakse põhiliselt valgusteraapiat, aga psühhoteraapiast ja antidepressantidest võib samuti abi olla.
  5. Perinataalne depressioon (perinatal depression) esineb vaid naistel raseduse ajal (nn sünnituseelne depressioon, ingl k prenatal depression) ja kuni aasta pärast sünnitust (nn sünnitusjärgne depressioon, ingl k postpartum depression). See esineb igal seitsmendal rasedal või äsjasünnitanud naisel ning sel on laastav mõju nii naisele endale, vastsündinule kui ka kogu perele. Ravitakse tavaliselt nõustamise ja medikamentidega (vt nt zuranoloon).
  6. Premenstruaalse düsfooria häire (premenstrual dysphoric disorder (PMDD)) on premenstruaalse sündroomi raskem vorm. Sümptomid ilmnevad vahetult enne ovulatsiooni ja kaovad menstruatsiooni alates. Võib alluda medikamentoossele ravile.

Diagnoosimine ja ravi

[muuda | muuda lähteteksti]

Depressioon on haigus, mis ei möödu iseenesest ja enamasti ei saa inimene selle ravimisega üksi hakkama. Lähedaste mõistev suhtumine, igakülgne tugi ja abi on paranemisprotsessis väga olulise tähtsusega. Siiski jäävad aga isegi arenenud riikides peaaegu pooled juhtumitest ravimata, mis kergitab raskete ja korduvjuhtumite ning suitsiidide arvu.

Depressioonil on palju erinevaid alavorme ja kulge. Selle eest pole kaitstud ei lapsed, noorukid, täiskasvanud ega vanurid. Sümptomid erinevad arvu, ajalise jaotuse, raskusastme ja püsivuse osas. Sellest tulenevalt on ka ravivajadused erinevad.

Eestis kasutatakse haiguste diagnoosimisel Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versiooni ehk RHK-10. Et arst saaks määrata õige tüübi ja sellele vastava ravi, tuleb talle kõikidest kõrvalekalletest üksikasjalikult rääkida.

Neurootilist, reaktiivset ja kerget depressiooni ravitakse peamiselt psühhoteraapiaga, somaatilist ja psühhootilist depressiooni medikamentoosselt antidepressantidega. Sageli vajab patsient aga mõlemat. Luululist depressiooni põdevad inimesed vajavad peaaegu alati statsionaarset psühhiaatrilist haiglaravi[24] ning eriti rasketel juhtudel, kui inimene on potentsiaalselt ohtlik iseendale või teistele, kasutatakse ka elekterkrampravi.[25]

WHO ei soovita antidepressante lastele ega täiskasvanutele kerge depressiooni raviks, samuti mitte eritähelepanu vajavatele täiskasvanutele.[9]

Epidemioloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Depressiooni epidemioloogia

WHO andmetel on depressioon kogu maailmas vaimse tervise haigustest esikohal. Igal aastal kannatab üle 300 miljoni inimese depressiooni all ja peaaegu 800 000 neist teeb seetõttu enesetapu. 15–29aastaste inimeste seas on suitsiid surma põhjustest teisel kohal.[9]

Enamikus maades on 8–12% elanikkonnast elu kestel vähemalt korra depressiooni põdenud.[8]

Umbes 10–15%-l maailma täiskasvanuist on diagnoositud kerge depressioon, 5% kannatab sügava depressiooni all. WHO andmetel oli depressiooni levimus Euroopas 2017. aastal keskmiselt 5,0%, Eestis 5,9%[26], kuid spetsialistide hinnangul on depressioon Eestis aladiagnoositud.[27]

Kuigi viimasel ajal tehakse hoolega teavitustööd ja ennetuskampaaniaid ning on märgatud edusammegi, näitab statistika siiski veel depressiooni sagenemist. Prognoositakse, et 2030. aastaks on depressioonist saanud üldse kõige sagedamini diagnoositud haigus maailmas.[28]

Juba praegu on raske depressioon naiste seas kõige enam levinud haigus. 2010. aastal olid globaalsed näitajad naiste ja meeste depressiooni haigestumuse osas vastavalt 5,5% ja 3,2%. Kõige ohustatumad on noored naised vanuses 14–25 aastat.[29]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Depressiooni ajalugu

Kuigi depressiooni peetakse tihti moodsa aja haiguseks, diagnoositi seda juba antiikajal. Hippokrates tegi oma kirjutistes vahet lihtsalt kurbusel ja depressiivsel häirel. Kurvameelsust peeti loomulikuks reaktsiooniks kaotusele, häirele viidati aga siis, kui meeleolulanguse põhjust ei õnnestunud välja selgitada, kui see oli ebaproportsionaalselt tugev või kestis ebanormaalselt kaua.[30]

Esimest korda püüti depressiooni alamliike kategoriseerida 17. sajandil.[30]

Depressiooni on rahvasuus nimetatud ka järgmiste nimetustega: kurvameelsus, masendus, meeleolu langus, nukrus koos tusameelsusega, melanhoolia, spliin.[8]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "NIMH >> Depression" (inglise keeles). National Institute of Mental Health. Vaadatud 9. septembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. ↑ Richards & O'Hara 2014, lk 254.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 American Psychiatric Association (2013), Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (5th ed.), Arlington: American Psychiatric Publishing, lk 160–168, ISBN 978-0-89042-555-8, originaali arhiivikoopia seisuga 31.07.2016, vaadatud 22.07.2016
  4. ↑ Kessler RC, Bromet EJ (2013). "The epidemiology of depression across cultures". Annual Review of Public Health. 34: 119–38. DOI:10.1146/annurev-publhealth-031912-114409. ISSN 0163-7525. PMC 4100461. PMID 23514317.
  5. ↑ GBD 2015 Disease and Injury Incidence and Prevalence Collaborators (oktoober 2016). "Global, regional, and national incidence, prevalence, and years lived with disability for 310 diseases and injuries, 1990–2015: a systematic analysis for the Global Burden of Disease Study 2015". Lancet. 388 (10053): 1545–1602. DOI:10.1016/S0140-6736(16)31678-6. PMC 5055577. PMID 27733282. {{cite journal}}: parameetris |author= on üldnimi (juhend)
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Kelli Lehto (5.12.2017). "EPLi liikme dr Kelli Lehto tutvustus". Eesti Psühholoogide Liidu blogi. Vaadatud 28.04.2018.
  7. ↑ 7,0 7,1 "Mis on depressiooni tunnused ja sümptomid?". I Fight Depression. Vaadatud 28.04.2018.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Anti Liiv. "Depressioon". Kliinik.ee. Tervise ABC. Vaadatud 28.04.2018.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 "Depression". World Health Organization. 22.03.2018. Vaadatud 29.04.2018.
  10. ↑ Barbara Maughan, Stephan Collishaw, Argyris Stringaris (2013 Feb; 22(1): 35–40). "Depression in Childhood and Adolescence". J Can Acad Child Adolesc Psychiatry. Vaadatud 29.04.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ RajaaJourdy, Jean-MichelPetot (Volume 82, Issue 4, October–December 2017, Pages e27-e37). "Relationships between personality traits and depression in the light of the "Big Five" and their different facets". L'Évolution Psychiatrique. Vaadatud 29.04.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  12. ↑ Triin Eller, Eduard Maron, Veiko Vasar (2010; 89(12):825−832, lk 825.). "Depressioon, antidepressantravi ja tsütokiinid". Eesti Arst. Vaadatud 29.04.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ Psychiatric disorders among Egyptian pesticide applicators and formulators. By Amr MM, Halim ZS, Moussa SS. In Environ Res. 1997;73(1-2):193-9. PMID 9311547
  14. ↑ Depression and pesticide exposures among private pesticide applicators enrolled in the Agricultural Health Study. By Beseler CL, Stallones L, Hoppin JA, Alavanja MC, Blair A, Keefe T, Kamel F. In: Environ Health Perspect. 2008 Dec; 116(12):1713-9.PMID 19079725
  15. ↑ A cohort study of pesticide poisoning and depression in Colorado farm residents. By Beseler CL, Stallones L. In Ann Epidemiol. 2008 Oct; 18(10):768-74.PMID 18693039
  16. ↑ Mood disorders hospitalizations, suicide attempts, and suicide mortality among agricultural workers and residents in an area with intensive use of pesticides in Brazil. By Meyer A, Koifman S, Koifman RJ, Moreira JC, de Rezende Chrisman J, Abreu-Villaca Y. In J Toxicol Environ Health A. 2010; 73(13-14):866-77. PMID 20563920
  17. ↑ Suicide and potential occupational exposure to pesticides, Colorado 1990-1999 , By Stallones L. In J Agromedicine. 2006; 11(3-4):107-12. PMID 19274902
  18. ↑ Increased risk of suicide with exposure to pesticides in an intensive agricultural area. A 12-year retrospective study. Di Parrón T, Hernández AF, Villanueva E. In Forensic Sci Int. 1996 May 17; 79(1):53-63.PMID 8635774
  19. ↑ Ülla Linnamägi, Heldi Ainjärv (2007; 86 (1): 31–34, lk 32.). "Õnnetunne ja immuunsüsteem". Eesti Arst. Vaadatud 29.04.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  20. ↑ Joe Herbert (25.04.2016). "Depression Is a Risk for Alzheimer's: We Need to Know Why". Psychology Today. Vaadatud 29.04.2018.
  21. ↑ "Steadily increasing depression linked to higher dementia risk in over 55s". Alzheimer's Research UK. 29.04.2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 30.04.2018. Vaadatud 29.04.2018.
  22. ↑ Beverly Merz (jaanuar 2017). "Six common depression types". Vaadatud 29.04.2018.
  23. ↑ 23,0 23,1 "What is the difference between bipolar depression and depression?". Originaali arhiivikoopia seisuga 30.04.2018. Vaadatud 29.04.2018.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 "Milliseid depressiooni vorme esineb?". I Fight Depression. Vaadatud 29.04.2018.
  25. ↑ Black Dog Institute. "Electroconvulsive Therapy" (PDF). Vaadatud 29.04.2018.
  26. ↑ "Infographic – Depression in Estonia (2017)". World Health Organization. Aprill 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.11.2018. Vaadatud 29.04.2018.
  27. ↑ "Depressioon". Eesti Psühhoanalüütiline Selts. Vaadatud 01.05.2018.
  28. ↑ Deborah Wan (10.10.2012). "Foreword" (PDF). DEPRESSION: A Global Crisis World Mental Health Day, October 10 2012. Vaadatud 01.05.2018.
  29. ↑ Paul R. Albert (2015 Jul; 40(4): 219–221). "Why is depression more prevalent in women?". J Psychiatry Neurosci. Vaadatud 29.04.2018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  30. ↑ 30,0 30,1 Allan V. Horwitz, Jerome C. Wakefield, Lorenzo Lorenzo-Luaces (aprill 2016). "History of Depression". The Oxford Handbook of Mood Disorders. Vaadatud 29.04.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Depressioon&oldid=6691784"