Diogenes Laertios

Diogenes Laertios
[muuda Wikidatas]

Diogenes Laertios (vanakreeka keeles Διογένης Λαέρτιος, ladina keeles Diogenes Laërtius) oli vanakreeka filosoofide biograaf ja doksograaf.

Ta sai oma lisanime võib-olla Laerte linna järgi Kaarias või Kiliikias või Rooma sugukonna Laërtiuste järgi.

Laerte linna üheski allikas ei mainita, seetõttu pole kindel, kas see olemas oli.

Võib-olla on lisanime näol tegemist hüüdnimega, mis lisati liiga sageli esinevale nimele. Tekib assotsiatsioon Homerose Odysseusega, kelle isa nimi oli Laertes ja keda ennast seetõttu mõnikord kutsutakse Laertiadeseks. Ja mõnikord kasutab Homeros seda nime koos epiteediga diogenēs 'jumalast sündinud, Zeusist sündinud'.

Diogenese elust ei ole midagi teada. Ta pidi elama pärast Sextus Empiricust (umbes 200 pKr), keda ta mainib, ning enne Stephanost Bütsantsist (umbes 500 pKr), kes tsiteeris teda. Ajaliselt viimane filosoof, keda Diogenes mainib, on Sextus Empiricuse õpilane Saturninus, kes tegutses 200. aasta paiku pKr. Diogenes ei maini üldse uusplatoonikuid, kellest esimene, Plotinos, elas 204–270 ning hakkas oma loenguid üles kirjutama pärast 250. aastat. Nähtavasti elas ja tegutses Diogenes 2. sajandi lõpus ja 3. sajandi alguses pKr.

Diogeneselt on säilinud teos "Peri biōn dogmatōn kai apophthegmatōn tōn en philosophia eudokimēsantōn" (Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest; on ka teisi pealkirjavariante; 10 raamatut), mis on kompilatiivne ülevaade vanakreeka filosoofide elust ja vaadetest kuni aastani 200 pKr. Teos on säilinud tervikuna, v.a seitsmenda raamatu lõpp. Selles mainitakse umbes 200 antiikfilosoofi, neist 82-le on pühendatud omaette peatükk. Filosoofid on jaotatud joonia koolkondadeks (I–VII raamat) ja itaalia koolkondadeks (VIII–X raamat).

I raamat sisaldab sissejuhatust ning käsitleb seejärel nn seitset tarka. Eraldi peatükid on pühendatud Thalesele, Solonile, Chilonile (ka Cheilon), Pittakosele, Biasele, Kleobulosele, Periandrosele, Anacharsisele, Mysonile, Epimenidesele ja Pherekydesele.

II raamatu teemaks on Sokrates ning tema eelkäijad ja järgijad. Eraldi peatükkides leiavad käsitlemist Anaximandros, Anaximenes, Anaxagoras, Archelaos, Sokrates,^[1] Xenophon, Aischines Sokratikos, Aristippos, Phaidon, Eukleides, Stilpon, Kriton, Simon, Glaukon, Simmias Teebast, Kebes ja Menedemos.

III raamat on tervikuna pühendatud Platonile.

IV raamatu teemaks on Platoni Akadeemia esindajaid. Eraldi peatükkides leiavad käsitlemist Speusippos, Xenokrates, Polemon, Ateena Krates, Krantor, Arkesilaos, Bion, Lakydes, Karneades ja Kleitomachos.

V raamatu teemaks on peripateetikud. Eraldi peatükid on pühendatud Aristotelesele, Theophrastosele,^[2] Stratonile, Lykonile, Phaleroni Demetriosele ja Pontose Herakleidesele.

VI raamat käsitleb küünikuid. Eraldi peatükid on pühendatud Antisthenesele, Sinope Diogenesele, Monimosele, Onesikritosele, Teeba Kratesele, Metroklesele, tema õele Hipparchiale, Menipposele, Menedemosele.

VII raamat on pühendatud stoikutele. Eraldi peatükkides leiavad käsitlemist Zenon Kitionist, Ariston Chioselt, Herillos, Dionysios Herakleiast, Kleanthes, Sphairos ja Chrysippos.

VIII raamat käsitleb pütagoorlasi. Eraldi peatükid on pühendatud Pythagorasele, Empedoklesele, Epicharmosele, Archytasele, Alkmaionile, Hippasosele, Philolaosele ja Eudoxosele.

IX raamatusse on koondatud erinevad filosoofid, kelle hulka kuuluvad eleaadid, atomismi esindajad, skeptikud jm. Eraldi peatükkidega on esindatud Herakleitos, Xenophanes, Parmenides, Melissos, Zenon Eleast, Leukippos, Demokritos, Protagoras, Diogenes Apolloniast, Anaxarchos, Pyrrhon ja Timon Phleiusist.

X raamat on tervikuna pühendatud Epikurosele.

Diogenese filosoofilised vaated on teadmata. Ta ei kritiseeri ühtegi filosoofi.

Teda on peetud kristlaseks, ja mõned uurijad on teda pidanud epikuurlaseks, sest ta pühendab Epikurose filosoofiale palju ruumi. Ent ta räägib pikalt ka Platonist, stoikutest ja skeptikutest.