Eesti maalikunst (1991–tänapäev)

See artikkel annab ülevaate Eesti maalikunsti arengust alates Eesti taasiseseisvumisest.

1980. aastatel sai lääne kunstimaailmas hoogu juurde debatt maali surma üle, mis jätkus lainetena 21. sajandi algusaastateni, kaotades seejärel olulisuse. Maalikunsti surm jõudis Eesti maalikunstnike teadvusse ja Eesti kunsti kajastavate kriitikute sõnavarasse kümmekonnaaastase hilinemisega 1990. aastatel.

Kui veel 1970. aastate keskel "sai maalikunsti põhjal otsustada kogu Eesti kunsti potentsiaali üle"^[1], siis taoline kunstisisene hierarhia püsis 1980. aastate lõpuni. Jätkus ülevaatenäituste tava, maalikunst säilitas oma juhtpositsiooni – see erines sügavalt maailma kunstielus parasjagu toimuvast.

Olulist rolli Eesti uue lääneliku kunstimudeli kujunemisel mängis Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (SKKE) loomine Avatud Eesti Fondi juures 1992. aastal. Selle eesmärk oli luua võimalused suhtluseks rahvusvahelise kunstieluga ning materiaalselt toetada projekte, mis on eeskätt seotud uute tehnoloogiate ja nende kunstis kasutamisega.^[viide?]

Eesti maalikunstnikele mõjus šokina, et maalikunsti hakati ühtäkki käsitlema stagnaaja kunstina, maalikunst "omandas imago kui kõige vanameelse, konservatiivse ja aegunu käsitlus".^[2] Maalikunstnike Liidu aastapreemianäituse (Eesti Rahvusraamatukogu, 1994) arutelul kõlas kriitikutest žüriiliikmete arvamus, et maalikunst "peab väga intensiivselt otsima õigustamise teid"^[1] ja "ta peab kindlasti ennast tõestama"^[3].

1994. aasta kevadel Maalikunstnike Liidu tollase esimehe Paul Alliku kokku kutsutud kriitikute ja kunstnike kõnekoosolekul Eesti Kunstimuuseumis esitas maalikunstnik Lembit Sarapuu oma legendaarse küsimuse "kas ma võin edasi maalida või ei?".^[viide?]

Maalikunsti meediumina tõestamise nõue pingestas Eesti kunstiväljal õhustikku, seda enam, et ressursid kunsti arengu jaoks olid piiratud. Maalikunstnik ja kirjanik Toomas Vint osales 1995. aastal SKKE 3. aastanäitusel "Biotoopia" projektiga, kus ta esitas mittekunsti kunsti pähe ning suutis sellega kuraatorid ära petta. See interdistsiplinaarne projekt oli installatsioon "Vaikelu"^[4], mis koosnes aiapäkapikust ja arvutist, mis kuvas teksti manipuleeritavast kunstnikust Toomas Vindist. Hiljem avaldas Vint Kultuurilehes artikli "(Kunsti)teose sünd ja (lühi)elu(lugu)", kus selgitas oma töö tagamaid ning esitamise põhjuseid. Vint väitis, et hea maal põlati näituselt ära, kuid vastu võeti näiliste kaasaegse kunsti omadustega töö – "selleks, et osaleda kunstielus, peab ümber rõivastuma, panema endale selga sobimatud riidehilbud".^[5] See on üks näide, kuidas maalikunstnikud end uues situatsioonis tundsid.^[viide?]

1994. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse Eesti Kultuurkapitali taastamise kohta. Kultuurkapitali küllaltki tasakaalustatud tegevus rahastas kunstiprojekte seinast seina, meediume eelistamata. Maalikunstnike olukord stabiliseerus, sest nad vajasid tegutsemiseks mingitki garantiid.^[viide?]

1996. aastaks kujunenud maalikunsti seisu võtab kunstikriitik Ants Juske kokku sõnadega: "Tänaseks võib öelda, et Eesti kunsti mudeli uuenemine on jõudnud lõpule: nõukogudeaegne kunstiliikide hierarhia (maal, graafika, skulptuur, tarbekunst jne) on kadunud, rahvakunstniku nomenklatuur pjedestaalilt tõugatud ning uued institutsioonid paigas".^[6] Oma graafilises skeemis "Eesti kunst kui kihiline tort" paigutas Ants Juske maalikunsti madalaimale kihile.^[viide?]

Kui kunstikriitiku Eha Komissarovi sõnul "kunstnikud võitlevad maalikunsti nimel kõigi oma vahenditega"^[3], siis järgnenud aastad seda ka tõestasid.

1990. aastate lõpu poole toimusid suured maalinäitused, millega maalikunst ennast uues kunstisituatsioonis määratlema asus. Selline maalikunsti tugev esitlemine oli tollasel kunstimaastikul tasakaalu saavutamiseks vajalik. Maalinäitusi organiseerinud Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse taktika oli näitusi kureerima kutsuda kriitikud, sundides neid seeläbi uues kunstisituatsioonis maalikunstiga suhestuma – maali aastanäituseid kureerisid Ants Juske, Eha Komissarov, Johannes Saar, Harry Liivrand ja Heie Treier.^[viide?]

Näitus "Konfrontatsioonid/kokkulepped" Tallinnas (1997; üldkoordinaator Jaan Elken, Eesti Maalikunstnike Liidu tollane juht) toimus korraga kõigis Tallinna tähtsamates näitusesaalides: Tallinna Kunstihoones, Rotermanni soolalaos, Kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis ja Raatuse galeriis. Sellest kujunes Eesti uue maalikunsti suurim väljapanek, mis näitas eesti maali eri hoiakuid ja suundi. Harry Liivrand nimetas sündmust maalipalavikuks^[7] ja Mari Sobolev "kuumalaineks maalikunstis"^[8]. Näitusega kaasnes teooriakonverents, kus käsitleti Eesti maalikunsti aktuaalseid probleeme. Näitusega samal ajal ilmus Eesti Maalikunstnike Liidu kataloog "101. Eesti Maalikunstnike Liit 1997".^[9]

Näitustekobara "Maal'98" põhiekspositsioon "Maali sõna" oli koondatud Eesti Kunstimuuseumi Rotermanni soolalao näitusesaali (kontseptsioon Harry Liivrand, koostaja Heie Treier). Soolalao keldrisaalis esitas oma koostatud valiku kunstnik Tiina Tammetalu lipukirja all "Maalikunstnik – püha lobiseja, räägime meestest", mis pakkus soolist vaatenurka maalikunstile. Vaal Galeriis oli "Maal'98" alaprojektina väljas kunstnik Kaido Ole koostatud ja kujundatud "Maalitud reaalsus – aktuaalne anakronism", mis analüüsis maali kui jutustust uute meediumite – foto, televisiooni ja video – ajastul. Raatuse galeriisse oli kunstiteadlane Mai Levin koondanud traditsioonidele ja endale kindlaks jäänud kunstnike viimase aja tööd nimetuse all "Traditsionalistid Eesti maalikunstis". Selline kontseptuaalne lähenemine kogu näitusteketi lõikes aitas avada Eesti maalikunsti uusi vaatenurki.^[viide?]

Kolmas maali suurnäitus "Maal'99" toimus Tallinna Kunstihoones ja Eesti Kunstimuuseumi Rotermanni soolalao näitusesaalis. Eha Komissarovi kureeritud "Maal'99" põhiekspositsioon Tallinna Kunstihoones lähtus märksõnadest "identiteet" ja "uued identiteedid", mis tõi esile sel ajal valitsevaid mõjutusi ja jõugruppe maalikunstis. Ants Juske "Uus ja vana narratsioon" toimus Eesti Kunstimuuseumi Rotermanni soolalao näitusesaalis. Näitus püüdis ühendada maalilisust, figuratiivsust ja narratiivsust eri kunstiliikides.^[viide?]

2000. aastal korraldas Eesti Kunstnike Liit aastanäituse, millega taastati vahepeal katkenud ülevaatenäituste tava. Suurnäitus "Eesti kunst. Eesti võimalused" toimus Tallinna ja Tartu näitusepaikades: "Dé jà vu" Tallinna Kunstihoones (kuraator 1990. aastate maalipoleemikas osalenud Toomas Vint), "Naturalism" Kunstihoone galeriis (kuraator Peeter Allik) ja "Aids kultuuris. Immuniteedi kadumine kunstis" Eesti Kunstimuuseumi Rotermanni soolalao näitusesaalis (kuraator Johannes Saar). Tartu Kunstimajas ja sealses Monumentaalgaleriis toimus näitus "Eneseksjäämine. Väiksed rollimängud XXI sajandiks" (kuraator Reet Varblane). Nii 2000. aasta näituse, aga ka järgnevate Eesti Kunstnike Liidu üldnäituste ekspositsioonid olid valdavalt maalikesksed.^[viide?]

Uuel aastatuhandel jätkas Eesti Maalikunstnike Liit üldnäituste korraldamist. Kuigi maalikunsti meediumina kehtestamine oli mõneti kaotanud oma päevakohasuse, jätkus ka arutelu maalikunsti üle.^[viide?]

2004. aastal toimus Tallinna Kunstihoones Eesti Maalikunstnike Liidu korraldatud aktsioon/näitus "Ich bin ein Maler" (kuraator Jaan Elken), mille käigus näitusest osavõtjad nelja päeva vältel tahvelmaali formaadis pildid otse seinale maalisid – kunstihoone seinu kattis eelnevalt põrandast laeni, otse seinale kleebitud ja seinavärviga üle värvitud kleepkile. Osales 32 kunstnikku 34 taiesega. Näituse lõppedes puhastati galerii seinad kunstist, see tähendab ajaliselt justkui piiramatu säilivusega maalikunstile olid simulaakrumi läbi loodud ajaliselt piiratud kunstivormi tunnused. Näitus uuris eelkõige maalikunsti vastuvõtu ja hindamise küsimust. Sündmust dokumenteeris kataloog^[10] ja Rein Raamatu videodokumentatsioon maalimise protsessist^[11], mida esitleti näituse visiitkaardina.

2015. aastal toimus Tallinna Kunstihoones rahvusvaheline maalinäitus "Maalimine keelatud. No Painting" (kuraator Anders Härm). Näituse eesmärk oli "leida erinevaid maalipõhiseid autoripositsioone kaasaegse kunsti väljal, mitte aga teha maalinäitust".^[12]

Jaan Elken on kirjeldanud, et 21. sajandi eesti kaasaegne stilistiliste reegliteta maalikunst on muutunud oma väljendustes vabaks, kasutades ja interpreteerides eelneva kogemust mänguliselt ja kompleksivabalt.^[viide?]

• Eesti maalikunst