Eesti rahvalaul

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Nimetus "rahvalaul" (saksa keeles Volkslied) pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt.

Eesti rahvalaul jaguneb vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.

 Pikemalt artiklis Regilaul

Vanem rahvalaul ehk regivärsiline ehk regilaul tekkis kolmandal aastatuhandel eKr läänemeresoomlaste ja algbaltlaste rahvalaulu vastastikustel mõjutustel..

Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus.

Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, mistõttu on seda nimetatud ka neljajalaliseks trohheuseks ("veere, veere, päevakene").

Regilaulu viis on lühike ja väikese ulatusega. Viis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust. Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon).

Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. Regilaulud levisid suuliselt põlvest põlve ja olid kollektiivne looming.

viisid on tavaliselt lihtsad (3-6 astet)

• Lüroeepilised laulud – tundelised, jutustava sisuga, fantaasiateemalised, muistenditele toetuvad (Loomise laul)
• Töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud jt)
• Kommetega seonduvad tavandilaulud (pulmalaulud, mardi- ja kadrilaulud jt)
• Perekonnaelust ja ühiskonnasuhteist kõnelevad laulud (vaeslapselaulud, orjalaulud jt)
• Kiige-, mängu- ja tantsulaulud

19. sajandil hakkas eesti rahvalaul muutuma. Valdavaks said lõppriimilised stroofilised rahvalaulud. Need laulud on välja kujunenud Euroopa muusika (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome, läti ja slaavi muusika) mõjutustel. Väga tugev mõjutaja oli populaarsust koguv akordilise saatega tantsumuusika. Üheks üleminekuvormiks vana ja uue rahvalaulu vahel olid nekrutilaulud (itkud poja sõjaväkke minekul).

Uuem rahvalaul on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisem ja neid on esitatud ka pillisaatega.

Uuema rahvalaulu teksti põhitunnused on lõppriim ja salmid ehk stroofid. Sellise ülesehituse põhjuseks oli saksa tõlkekirjanduse mõju. Hulgaliselt leidub siirdevormilisi, mõlemate vormitunnustega laule. Tekst on jutustava sisuga. Võrreldes vanema rahvalauluga muutusid teemad, kuna ka mehed hakkasid rohkem laulma. Vanamoodne keel asendus uuega. Uuemat rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus – laulikud ja salmikud.

Uuema rahvalaulu viisid muutusid pikemaks ja keerukamaks, rütmipilt mitmekesistus. Oli kahte sorti meloodiaid: saksa laenviisid (tundeküllased, lüürilised) ja tantsuviisid (polka, valss jt).

Uuemat rahvalaulu esitati üksi, harvem mitmekesi viiuli, lõõts- või torupilli saatel. Uuema rahvalaulu ülesanne erines regilaulu omast, uuemat laulu esitati ajaviiteks puhkeajal. Uuema rahvalaulu autor on teada või tema isik on tuvastatav.

• Meestelaulud:
  • Mõisa ja peremeeste vastast ühiskondlikku protesti väljendavad laulud
  • Sõjalaulud
  • Meremehelaulud
  • Jahimehelaulud
  • Kõrtsi- nalja- ja pilkelaulud
• Naistelaulud:
  • Külakroonikad
  • Armastuslaulud
• Ringmängu- ja tantsulaulud

• Eesti rahvalaulude antoloogia
• Taive Särg, Koidu Ilmjärv: Eesti rahvamuusika, folklore.ee, 2009