Eestimaa Kirjanduse Ühing
| Asutatud | 1842 |
|---|---|
| Eesmärk | "kodumaa süvendatud tundmaõppimine tema ajaloo, kunsti, tootmise, tehnoloogia ja looduse uurimise kaudu" |
| Tegevuspiirkond | Eestimaa |
| Ametlikud keeled | saksa keel |
| Allorganisatsioonid | Eestimaa Provintsiaalmuuseum |
Eestimaa Kirjanduse Ühing (lühend EKÜ; saksa keeles E(h)stländische Literärische Gesellschaft) oli baltisaksa teadusühing, mis tegutses Tallinnas aastail 1842–1940.[1]
Võrreldes Õpetatud Eesti Seltsiga, mille asutajate hulgas oli ka eesti päritoluga haritlasi, oli Eestimaa Kirjanduse Ühing kogu oma tegevuse vältel puhtalt baltisakslastest liikmeskonnaga ja baltisaksameelne (samas ka riigitruu) organisatsioon. 1842. aastal kinnitatud põhikiri seadis ühingu eesmärgiks edendada teadust ning Eestimaad, aga ka laiemalt Balti kubermange tundma õppida. Ühingu sektsioonides viljeldi paljusid teadusalasid (ajaloo-, loodusteaduste, eesti keele ja kirjanduse, õigusteaduse, rakendusmatemaatika- ja tehnikasektsioon jm). Liikmeskond koosnes tegev-, au- ja korrespondentliikmetest. Ühingu tööd juhtis direktoorium (president, asepresident, sekretär, sektsioonide direktorid, kassahoidja, raamatukoguhoidja, muuseumi inspektor ja lugemislaua ülem) ja sektsioonide tööd direktor.[2]
Muuseumi asutamine oli kirjas juba ühingu põhikirjas ning vastavalt sellele hakatigi kohe koguma ajaloo, kunsti ja loodusega seonduvat materjali. Kujunevate kogude eest asus esimesena hoolitsema Eestimaa kubermangu prokurör Carl Julius Albert von Paucker (1798–1856).
Alates 1843. aastast paiknes Eestimaa Kirjanduse Ühing koos varadega kubermangugümnaasiumi (praegu Vene 22) taga asunud koolikolleegiumile kuulunud linnamüüri äärses majas, kus ühingu käsutuses oli neli tuba. Neist ühes asus raamatukogu ja teises saalis, kus korraldati ka koosolekuid, muuseum.
Arendama hakati muuseumi õieti alles 1856. aastast, kui soetati kolm suurte klaasustega kappi. 1860. aastate alguseks kujunes ka arheoloogiakogu, kus mainiti 100 leiunumbrit, sealhulgas väga väärtuslikku sõjakirvest, pronksist ja hõbedast ehteid, relvi jne. Kasvavad kogud viisid ühingu liikmed mõttele kujundada senine muuseum omaette üksusena tegutsevaks provintsiaalmuuseumiks, mille tööd juhitakse põhikirja alusel muuseumiseltsi poolt, kuid endiselt EKÜ egiidi all. Senisest suletud institutsioonist pidi saama avalikkusele suunatud üldhariv asutus. Eeskujuks oli muuhulgas 1852. aastal asutatud Saksa Rahvusmuuseum Nürnbergis. Eestimaa Provintsiaalmuuseum loodigi 1864. aastal. Juba samal aastal kolis vastloodud muuseum Kanuti gildi hoone teisele korrusele Pikal tänaval, kus avati ka avalik ekspositsioon.[3]
EKÜ hoolitses ka 1825. aastal rajatud Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukogu eest, mis 1923. aastal ühingu omandisse läks ning sai nime Eestimaa Kirjanduse Ühingu Raamatukogu. Raamatukoguga liideti mitmete asutuste ja eraraamatukogusid, kogud täienesid ka rohkete annetuste teel.[2]
Üheks keskseks tegevusvaldkonnaks kujunes kirjastamine. Ühingu väljaandel ilmus hulk publikatsioone. Ühing avaldas kaht publikatsioonide sarja:[2]
- "Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Curlands" (1842–1895, kokku 23 köidet)
- "Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands" (1868–1938, kokku 21 köidet)
Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939. aastal ühingu tegevus soikus. Ühing suleti ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi vabahariduslike organisatsioonide likvideerimise peakomisjoni 30.12.1940 otsuse alusel. Ühingu varad ja arhiiv jaotati riiklike muuseumide vahel, raamatukogu sai Akadeemilise Raamatukogu Baltica-kogu aluseks.[2] Muuseumi baasil loodi Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum. Osa varadest jaotati teistele muuseumidele sh Eesti Kunstimuuseumile. Loodusteaduslike kogude põhjal loodi iseseisev Eesti NSV Riiklik Loodusmuuseum.[3]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eestimaa Kirjanduse Ühing 150 ja tema raamatukogu : näituse kataloog : Estländische Literärische Gesellschaft 150. Tallinn:Eesti Teaduste Akadeemia, 1992
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ EE 2: 220 (1987).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Ajalooarhiivi fondiloend". www.eha.ee. Vaadatud 22. mail 2024.
- ↑ 3,0 3,1 "Muuseumi ajalugu". Eesti Ajaloomuuseum. Vaadatud 22. mail 2024.