Eskimod

"Eskimo" suunab siia. Eesti jäätiseettevõtte kohta vaata artiklit Eskimo (ettevõte). Jäätise kohta vaata artiklit Eskimo (jäätis).

Eskimod on lähedaste rahvaste ja hõimude rühm, kelle põline asuala on Venemaal Tšuktši poolsaarel ja Põhja-Ameerika põhjaosas Kanadas, Alaskal ning Gröönimaal. Nende asuala laiub idast läände 11 000 km ulatuses.

Eskimod jagatakse kaheks: inuiti keeli kõnelevad inuitid ehk lääneeskimod (sealhulgas gröönlased) ja jupiki keeli kõnelevad jupikid (sealhulgas Aasia eskimod).

Eskimote rahvusvaheline organisatsioon Inuit Circumpolar Council kasutab kõigi eskimote kohta nimetust inuit.

1991. aasta hinnangul oli eskimoid umbes 120 000, sealhulgas 40 000 Alaskal, 31 000 Kanadas, 47 000 Gröönimaal ja 2000 Siberis. Alaska, Kanada ja Taani linnades elas neid umbes 17 000.

2000. aasta hinnangul oli eskimoid Alaskal umbes 50 000, Kanadas 45 000, Gröönimaal 50 000 ja Venemaal 2000.

2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 1738 eskimot, kellest 682 emakeel oli eskimo keel.[1][2]

Eskimod kõnelevad eskimo-aleuudi keelte hulka kuuluvaid inuiti ja jupiki keeli.

Eskimote esivanemad on tulnud Ameerikasse Beringi väina saarte kaudu Aasiast. Ameerika põliselanike seas on eskimod füüsiliste tunnuste, keele ja elulaadi poolest kõige aasialikumad.

Traditsiooniline eluviis ja sotsiaalsed suhted

[muuda | muuda lähteteksti]

Eskimod on elanud Arktika rannikul, püüdes mereimetajaid ning küttides maismaal.

Nad elavad laialipillatult suhteliselt väikeste kogukondadena, mis on muu hulgas erinevate looduslike tingimuste tõttu kultuuriliselt erinevad, kuid paljude ühisjoontega.

Varem elasid eskimod enamasti väikestes eraldatud külades, mille suurus sõltus paiga loodusressurssidest. Tavaliselt elas külas 10–50 inimest, kes olid omavahel suguluses. Alaskal olid külad kohati kuni 200 elanikuga. 19. sajandi alguses oli selliseid rühmi väidetavalt umbes 200. Eri rühmad olid omavahel umbusklikud ja nende suhted olid pingelised, kuigi enamasti tehti teatud koostööd. Tuli ette rüüsteretki üksteise aladele ja omavahelisi sõdu.

Tavaliselt elati suurperedena. Mõnel pool oli ühe suurpere elamu teiste omadega läbikäikude abil ühendatud.

Kanada keskosa eskimod kasutasid talvel lumest onne iglusid, mujal kasutati turbast, kivist ja puust maju. Suvel kasutati nahktelke. Küla elanikud olid suvel tavaliselt hajutatud mitmesse elupaika.

Sotsiaalseid sidemeid moodustati abielu, lapsendamise, partnerluse ja naistevahetuse kujul. Abielu sõlmiti tavaliselt ilma tseremooniata. Jõukatel ja mõjukatel meestel võis olla mitu naist. Meeste vahel tekkis naiste pärast konflikte. Naistevahetus tõi kaasa püsiva ja siduva liignaisepidamise, millest sündinud lapsed olid kaitstud.

Mehed püüdsid suuri loomi, valmistasid tööriistu ning ehitasid maju ja paate. Naised tegid süüa, tegid nahatöid ning tegelesid korilusega.

Sotsiaalne staatus sõltus soost ja vanusest. Eriline positsioon oli šamaanidel. Väljapaistvate isiksuste mõju ulatus väljapoole perekonda; mõnel pool oli neil formaalne võim. Alaska rannikul oli pealikuvõim päritav. Seal võeti ka sõjavange, keda peeti orjadena. Kanada keskosa eskimod olid võrdõiguslikud.

Tänapäeva eskimod

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva eskimod kultiveerivad järjest enam oma kultuurilist eripära. Neil on eriõigused maa, loodusressursside ja keele suhtes.

Alaska eskimod said 1971 Alaska Native Claims Settlement Act maad ja raha, loobudes aga muudest nõudmistest. Samalaadne otsus tehti 1975 Kanadas. Eskimotel on seal oma ala Nunavut, kus nad on enamuses. Gröönimaa sai 1979 autonoomia (Hjemmestyre) ja 2009 laiendatud autonoomia (Selvstyre).

Eskimotel on rahvusvaheline organisatsioon Inuit Circumpolar Council. Nad osalevad Arktika talimängudel.

Haridus, tervishoid, õigussüsteem ja ajakirjandus on järjest enam kohandatud eskimote vajadustega ja läinud kohaliku kontrolli alla.

Eskimotel on puudus kvalifitseeritud tööjõust ja neil on olnud raske rajada isetasuvat majandust tänapäeva ühiskonnas.

Eskimote tarbeesemed on olnud kunstiliselt kujundatud. Peale selle on välja kaevatud otseseid kunstiesemeid, peamiselt luu-, hamba- ja puunikerdusi. Mõnd peetakse maagiliseks, teised on detailsed ümarate vormidega loomade ja inimeste kujutised.

Dorseti kultuurist on säilinud ornamendid ja nikerdused. Beringi väina ümbruses arenesid 1. aastatuhande esimesel poolel kultuurid, kelle kalmudest on leitud nikerdusi ja morsahambaid. Kaunistatud tarbeesemed, maskid ja šamaanivarustus on saanud mõjutusi Siberist ja Hiinast.

1. ja 2. aastatuhande vahetusel levis Alaskalt Gröönimaale Thule kultuur, mis tõi kaasa tarbeesemete üksluisema iseloomu ning kaunistuste ja nikerduste vähesuse. Kõige esteetilisemad olid nahkrõivad, mis esindasid ka kohalikku identiteeti. Need on näha näiteks Qilakitsoqi muumiatel.

20. sajandil hakati müügiks laialdaselt tootma nn eskimo rahvakunsti. Kanadas oli selle õitseaeg 1950. aastatel. Eriti populaarsed olid talkskulptuurid ja graafika. Tegu oli valdavalt uusloominguga, millel sageli oli ka kunstiline väärtus.

Eskimote muusikal on ühisjooni.

Valdav on vokaalmuusika. Traditsiooniliselt lauldakse paatide vettelaskmisel, jahil, kingituste vahetamisel ja šamanistlikel riitustel. Kasutatakse eeslauljat.

Levinuim rahvapill on ühe nahaga raamtrumm qilaat või qilaut, millega laulu saadetakse. Ida-Gröönimaal on raam on peaaegu täiesti ringjoonekujuline, puust, läbimõõduga 35–45 cm, membraan on sageli hülge- või koeranahast, käepide ja kepp puust. Thule piirkonnas on raam ovaalne, mõõtmetega umbes 20×30 cm (uuemal ajal sageli suurem). Vanasti koosnes raam sageli kokkuõmmeldud poolitatud morsaribidest, käepide ja kepp luust või sarvest. Trummi lüüakse viltu altpoolt.

Trummirütmis vaheldub tavaliselt kolm lööki pausiga, Ida-Gröönimaal on rohkem rütme.

Meloodiad on sageli pentatoonilised. Hääl on intensiivne ja ilma vibraatota. Palju kasutatakse sujuvaid üleminekuid ühelt toonilt teisele, vokaliise, röhitisesarnaseid tõukeid, karjeid ja sosinaid.

Uuemal ajal on linnas kasutusele võetud lõõtspill ja kitarr. Nüüd on üle võetud ka popmuusika.

Sageli kaasneb lauluga tants. Tants on mitmekesine. Eriti nõtke on Ida-Gröönimaa naiste tants.

Gröönimaal eeslaulja mängib ka trummi ja tantsib. Seda nimetatakse trummilauluks ja trummitantsuks (inngerutit).

  1. "Venemaa statistikaamet". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2012. Vaadatud 14. novembril 2012.
  2. "Venemaa statistikaamet" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. juuli 2013. Vaadatud 14. novembril 2012.