Euroopa lehis
| Euroopa lehis | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Taimed Plantae |
| Hõimkond | Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass | Okaspuud Pinopsida |
| Selts | Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond | Männilised Pinaceae |
| Perekond | Lehis Larix |
| Liik | Euroopa lehis |
| Binaarne nimetus | |
| Larix decidua Mill. (1768) | |
| Sünonüümid | |
| |
Euroopa lehis (Larix decidua) on heitlehine okaspuuliik männiliste sugukonnast lehise perekonnast.
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa lehis kasvab pärismaisena peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopa mägialadel (Alpid, Sudeedid, Tatrad, Ida-Karpaadid), samuti Poolas ja Leedu lõunaosas. Puu eelistab valgusküllaseid kasvukohti ning viljakat parasniisket pinnast.
Eestis euroopa lehis pärismaisena ei kasva, kuid metsakasvatuse ja haljastuse tarbeks on teda juba kaks sajandit siin kultiveeritud. Eestis on esimene euroopa lehis teada aastast 1740 (Suure-Kambja pargis). Eesti võõrpuuliikidest on euroopa lehis üks kõrgemaid (Loodis on lehis kasvanud 44-46 meetri kõrguseks). Soodsates oludes võib lehis Eestis ka looduslikult uueneda: tegu on metsistuva ja naturaliseeruva liigiga.
Euroopa lehis talub külma talve (kuni –34 °C[3]). Puu kasvab kuni 2400 meetri kõrgusel merepinnast, ulatudes sageli metsapiirini, kuid kõige rohkem leidub teda 1000–2000 m kõrgusel. Kõrgemal on valdavad lehisemetsad, madalamal kasvab lehis ka segametsas.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa lehis on vastupidav puu, noorena kiire kasvuga, kuid väga valgusnõudlik ega talu varju. Puu on hõreda võra ja pikkade okstega. Võra on noorelt koonusjas, hiljem ebaühtlane ja laiuv. Euroopa lehise kõrgus on tavaliselt 25–45 meetrit, üksikud isendid võivad kasvada ka üle 50 meetri kõrguseks. Alpides on 19. sajandil leitud 60 m kõrgune puu. Puu on pikaealine (üksikud isendid on elanud kuni 1000 aastat). Puidu juurdekasv ei pidurdu eriti ka kõrges vanuses.
Lehisel on sirge silindriline tüvi, mille läbimõõt on enamasti kuni umbes 1 meeter, üksikutel isenditel kuni 2,5 meetrit. Oksad on tugevad. Ülemised oksad ja võrsed on ülespoole suunduvad, keskmised üldiselt rõhtsad, alumised rippuvad, lühidalt ülespoole suunatud tippudega.
Koor on roosakaspruun, noorelt sile, vanalt paksukorbaline ja lõheline. Võrsed on helekollased ja karvadeta. Tumepruunid läikivad pungad on vaigused.
Nõeljad okkad on pehmed, erkrohelised, sügisel värvuvad kollaseks (oranžiks), varisevad novembris. Okaste pikkus on 20–40 mm ja laius kuni 1 mm. Okkad on kitsaslineaalsed ja kinnituvad lühivõrsetele 30–40-se kimbuna.[4]
Emaskäbid on püstised, 20–60 mm pikkused, algul punased, hiljem pruunid. Isaskäbid on väiksemad ja kollased. Seemned valmivad sügisel, 4–6 kuud pärast tolmlemist. Vanad käbid muutuvad hallikasmustaks ja võivad aastateks kuivanuna puu otsa jääda.
Tänu killustatud levikuareaalile on Euroopa lehisel eristatavad mitu alamliiki, näiteks Alpi lehis, Poola-Karpaadi lehis.
Puit
[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa lehise puit on sirge kiuga ja ühtlase tekstuuriga. Puit on vaigune. Vähemväärtuslik maltspuit on kitsas ja hele, lülipuit oranžikas. Kevad- ja sügispuit moodustavad kontrastsed aastarõngad. Lehise puit on tänu suhteliselt suurele sügispuidu osatähtsusele võrreldes teiste meie kodumaiste okaspuude puiduga suhteliselt kõva ja vastupidav mädanemisele. Lehisepuidu puudus on muu hulgas suhteliselt suur mahukahanemine ja kõmmeldumine kuivamisel. Samuti on ta kuuse- ja männipuidust raskemini töödeldav.
Puidu keskmine tihedus on 590 kg/m³.
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Euroopa lehist kasutatakse haljastuses pargi- ja aiapuuna. Teda saab kasvatada ka pöetava hekina.
Lehiselt saadakse väärtuslikku puitu. Lehise puit on tugev, vastupidav ka niisketes tingimustes ning dekoratiivne. See on hinnatud materjal muu hulgas ehituses, tisleritöös, laevaehituses. Traditsiooniliselt valmistati lehisest kaevanduste tugipuud ja aiapostid.
Mitmele linnuliigile (siisike, ohakalind, rohevint) on lehise seemned oluline toit. Metsised söövad lehiste võrseid ja pungi. Liblika Coleophora sibiricella röövikud toituvad eranditult lehiseokastest.
Euroopa ja jaapani lehise hübriidid ehk eurojaapani lehised (Larix × marschlinsii) kasvavad meil eriti hästi ja on kõige kiirema juurdekasvuga okaspuud Eestis. 2006. aastal Söe arboreetumis mõõdetud 30-aastased eurojaapani lehised olid 21,3–23,3 m kõrgused[5].
Teisendid
[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa lehisel eristatakse kolme teisendit:
- Larix decidua var. carpatica Domin kasvab Karpaatides, Ukraina ja Rumeenia territooriumil;
- Larix decidua var. decidua Mill. ehk tüüpteisend on levinud Kesk-Euroopas (Alpid, Karpaadid);
- Larix decidua var. polonica (Racib. ex Wóycicki) Ostenf. & Syrach ehk poola lehis on teisenditest kõige haruldasem ja kasvab hajutatud populatsioonides Poola territooriumil. Puu kasvab looduslikus levilas kuni 35 m kõrguseks. Poola lehise okkad sarnanevad euroopa lehise okastega, käbid aga rohkem siberi lehise käbidega. Seemned eralduvad käbidest kergemini kui euroopa lehisel. Eestis võrdlemisi haruldast poola lehist kultiveeritakse rohkesti Ukrainas, kus puud on väga kiirekasvulised, ning võivad kasvada kuni 50 m kõrguseks.[6]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Conifer database: "Larix decidua"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 07.10.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Larix decidua. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
- ↑ Jean-Denis Godet, "Puude ja põõsaste määraja", Koolibri, lk 38, 2000
- ↑ "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.
- ↑ Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Lehis – metsa- ja pargipuu / koostaja ja toimetaja Harri Paves. OÜ Vali Press, Tartu. 2004
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Euroopa lehis andmebaasis eElurikkus
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Euroopa lehis |