Fanny Kaplan

Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. (August 2020) Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! (August 2020) Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

Fanny Kaplan ehk Feiga Roitblat (õieti Faina Jefimovna Kaplan, vene Фаина Ефимовна Каплан; 10. veebruar 1890 Volõõnia kubermang, Ukraina – 3. september 1918 Moskva) oli Vene revolutsionäär, kes 30. augustil 1918 tulistas Leninit.

Ta oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liige.

Kaplan sündis seitsmelapselises juudi perekonnas. Tema vanemad olid pedagoogid. 1911. aastal siirdusid vanemad Ameerikasse, jättes ulaka tütre üksinda. Juba 16-aastaselt astus ta esseeride (sotsialistlike-revolutsionääride) parteisse. Ta oli mõistetud juba 1906. aastal eluaegsele sunnitööle, kuna ta üritas pommiga (väidetavalt oma tehtud) tappa Kiievi kuberneri. Ta vabanes sunnitöölt pärast Veebruarirevolutsiooni, ent vangistus oli avaldanud ta tervisele mõju – naisel olid pidevad peavalud ja nägemishäired.^[1]

Kui esseeride ja bolševike partei vahel tekkisid konfliktid, otsustas ta Lenini tappa, kuna ta nägi meest „revolutsiooni reeturina“. 30. augustil 1918 pidas Lenin kõnet Moskva Michelsoni relvatehases. Pärast seda, kui Lenin väljus tehasest, et minna oma autosse, hüüdis teda Kaplan. Kui Lenin tema poole pööras, lasi Kaplan 3 lasku. Üks kuul läbis Lenini mantli, teised kaks tungisid vasakusse õlga ja vasakusse kopsu.

Lenin toimetati kiiresti Moskva Kremlis asuvasse korterisse. Kuna Lenin kartis, et talle soovitakse jätkuvalt teha atentaati ning keeldus haiglasse minemast. Arstid, kes teda ravima tulid, ei suutnud väljaspool raviasutust Lenini kehast kuule eemaldada. Vaatamata tõsistele vigastustele jäi ta elama. Lenin ei paranenud vigastustest täielikult kunagi – arvatakse, et hilisemad rabandused ja osaline halvatus oli otseselt põhjustatud just atentaadist saadud tüsistustest.

Kaplan vahistati ja kuulati üle. Naine kinnitas, et oli juba pikemat aega plaaninud Leninit tulistada. Oma kaasosaliste kohta ta informatsiooni ei jaganud, mistõttu ta lasti Tšekaa poolt ilma kohtuotsuseta maha. Kaplani laskis isiklikult maha Kremli komandant Pavel Malkov, endine madrus ja mereväelaste kõrgema valitava kollektiivi – Balti laevastiku keskkomitee (Tsentrobalti) liige. Pärast hukkamist valas Malkov proletaarluuletaja Demjan Bednõi juuresolekul Kaplani surnukeha bensiiniga üle ja põletas^[2] selle Aleksandri aia raudtünnis, kuhu hiljem jäänused maeti ^[3].