Friedrich von Pernstein
Friedrich von Pernstein (umbes 1270 – 1341) oli Riia peapiiskop aastatel 1304–1341.
Friedrich von Pernstein pärines Määrimaalt (Moraaviast, Moravast) ning tema suguvõsa oli tšehhi juurtega. Suguvõsa nimeks oli esialgu olnud Medlow, kuid just 14. sajandil hakati neid kutsuma rohkem nende pealinnuse Pernsteini järgi.[1]
Tema varasema elu kohta vähe teateid, näiteks tema sünniaasta (umbes 1270) põhineb vaid oletustel. Võimalik, et teda saab seostada 1290. aastal Bologna ülikoolis õppima asunud Fredericus de Boemiaga.
Millalgi 13. sajandi lõpus sai Friedrichist ka minoriitide ehk frantsisklaste ordu liige. Võimalik, et juba sama sajandi lõpus oli ta ka juba paavst Bonifacius VIII kaaskonnas, kuigi sellegi kohta täpsemad teated puuduvad. Alles tema järglase Benedictus IX ajal, algas tema nähtav karjäär kirikus: kõigepealt sai temast paavsti pönitentsiaar (patukahetsusega tegelev ametnik) ja 21. märtsil 1304 juba Riia peapiiskop.[2]
Pernstein valiti peapiiskopiks ajal, mil käis Riia linna ja Liivi ordu vaheline kodusõda. Pernstein püüdis peapiiskopiks saamise järel linna ja ordu vahelist tüli siduda, rääkides läbi toona veel Veneetsias resideeriva Saksa ordu kõrgmeistriga. Seejärel, ilmselt 1305. aasta algul, saabus ta Liivimaale.[2] 1304. aasta veebruaris oli ordu koos Saare-Lääne ja Tartu piiskopiga ning Riia peapiiskopkonna vasallidega sõlminud Riia linna vastase liidu,[3] millega ühinema oodati ka Pernsteini. Too loobus aga sellega liitumast, kui ordu omandas 1305. aastal Dünamünde kloostri ja sulges nii vaba läbipääsu Riiast merele. Peagi loobusid liidust ka teised ordu senised liitlased.
Peapiiskop Pernstein hakkas toetama hoopis linna, isegi siis, kui too kutsus endale appi paganlikud leedulased. Kasutades ära oma kontakte paavsti juures, väitis Pernstein, et leedulased soovivad katoliiklasteks hakata, kuid seda takistavat konflikt orduga. Ordu väitis jällegi, et peapiiskop on teinud ebapüha liidu paganatega. Asja lahendamiseks saabus Liivimaale 1312. aastal paavsti inkvisiitor Franciscus de Moliano, kes langetas otsuse peapiiskopi kasuks.[4] Ordu sellega muidugi rahule ei jäänud ja sisekonflikt kestis edasi. Peapiiskop viibis konflikti üldiselt Liivimaast eemal paavstikuuria juures Avignonis, püüdes koondada orduvastaseid jõude. 1324. aastal tuli ta Riiga, kuid pidi sealt juba järgmisel aastal lahkuma; oma ametiajal oligi ta vaid kolmel korral Liivimaal: aastatel 1305–1307, 1312–1313 ja 1324–1325.[5] Pernstein pani ordu kirikuvande alla, kuid see teda suuremat ei aidanud. Pernstein pidi kuni oma surmani eksiili jääma. Ka kolm tema järglast peapiiskopitoolil: Engelbert von Dolen, Fromhold von Vyshusen ja Siegfried von Blomberg, veetsid enamiku oma võimuloleku ajast paavsti juures.[6] Riia linn langes aga pärast pikka võitlust 1330. aastal ordu võimu alla.
Pernsteini üheks peamiseks eesmärgiks oli Leedu katoliku usku pööramine. Tema tegevusega on seostatud ka suurvürst Gediminase kirjade afääri, mis tekkis 1323. aastal. Võimalik, et tegu oli Riias sündinud võltsingutega, kus suurvürst teatas oma soovist katoliku usku astuda. Tundub, et Pernstein jäi seda aga uskuma ning asus Avignonist Leedu poole teele. Tõenäoliselt lootis ta saada Gediminase ristijaks ja Leedu esimeseks kirikupeaks. Pealegi oleks Leedu toel saanud edukalt võidelda ka ordu ülemvõimuplaanide vastu Liivimaal, võttes samas sellelt ka põhjenduse Leedu ründamiseks. Kuid kui ta Riiga jõudis, selgus, et Gediminas paganlust maha jätta siiski ei soovi. Ainus, mille Pernstein saavutas, oli see, et frantsisklased võisid Leedus vabalt tegutseda.[7]
Eksiilis tegeles Pernstein ennekõike raamatute kogumisega. Tema raamatukogus leidus mitmesuguseid teoseid: enamik neist puudutas kirikuajalugu, aga oli ka Rooma klassikute, nagu Titus Livius, Sallustiuse, Seneca ja Boethiuse kirjutisi. Pernstein ise kirjutas ilmselt Püha Franciscuse eluloo.[8] Seega oligi tema puhul tegu ilmselt pigem õpetlase kui osava poliitikuga, kes oleks võinud ordule Liivimaal edukalt vastu astuda. Ka Avignonis ei tõusnud ta kuigi kõrgetele positsioonidele, kardinalikübar jäi tal saamata. Pernsteini majanduslik seis oli üpris hea: Liivimaalt laekusid talle üpris suured sissetulekud, nii et tema surma ajaks oli Pernsteinil nii Firenze pankades kui ka Riias deponeeritud tuhandeid kuldnaid. Kogu see varandus langes järgnevalt paavstile.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kurt Forstreuter, Erzbischof Friedrich von Riga (1304-1341). Ein Beitrag zur seiner Charakteristik [Forschungsbericht], in: Zeitschrift für Ostforschung 19, 1970, S. 652–665.
- ↑ 2,0 2,1 Forstreuter, S. 657.
- ↑ Sellest lähemalt: Priit Raudkivi, Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Tallinn: Argo, 2007, lk-d 44-50.
- ↑ Sellest lähemalt: August Seraphim. Das Zeugenverhör des Franciscus de Moliano (1312): Quellen zur Geschichte des Deutschen Ordens. Königsberg, 1912.
- ↑ Forstreuter, S. 658.
- ↑ Forstreuter, S. 659
- ↑ Forstreuter, S. 660-661.
- ↑ Forstreuter, S. 661-662.
- ↑ Forstreuter, S. 662-664.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]| Eelnev Jens Grand | Riia peapiiskop 1304–1341 | Järgnev Engelbert von Dolen |