Friuli hertsogkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2015) |
Friuli hertsogkond oli langobardide hertsogkond tänapäeva Friulis, esimene, mis rajati pärast Apenniini poolsaare vallutamist aastal 568.
See oli üks suuremaid domeene Langobardia Maioris ja tähtis puhver Langobardide kuningriigi ning slaavlaste, avaaride ja Bütsantsi vahel. Esialgne peamine linn provintsis oli roomlaste Aquileia, kuid langobardide pealinn Friulis oli Forum Julii, tänapäevane Cividale.
Koos Spoleto, Benevento ja Trento hertsogitega püüdsid Friuli isandad sageli saavutada sõltumatust kuningavõimust Pavias, kuigi tulutult. Pärast Karl Suure langobardidevastast kampaaniat ja kuningas Desideriuse võitmist 774. aastal valitses viimane Friuli hertsog Hrodgaud aastani 776. Pärast tema surma liidendati Friuli margina Karolingide impeeriumiga.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Veneetsia territoorium Forum Iulii ümber, ikka veel Gooti sõjast laastatud, oli esimene endises Italia provintsis, mille Langobardid oma kuninga Alboini juhtimisel aastal 568 vallutasid. Enne sissetungi jätkamist kaugemale Itaalia lõunaossa jättis Alboin suure garnisoni ja pani paika piirkonna valitsuse oma vennapoja ja kaaslase Gisulfi juhtimisel, kes sai tiitli dux ja kes sai valida aadliperekonnad, kellega see maa üheskoos asustada.
Esialgne hertsogkond oli ümbritsetud Karni Alpide ja Julia Alpidega põhjast ja kirdest ning oli nendest suundadest vaevalt ligipääsetav. Lõunast oli see ümbritsetud Bütsantsi Ravenna eksarhaadiga, kus see rannikuni jõudis alles hiljem, ja idast tasandikuga, mis viis Doonau keskjooksule, täiuslikku kohta sissetungijatele, näiteks avaaridele ja hiljem madjaritele. Selle läänepiir oli esialgu määramata, kuni edasiste vallutustega loodi langobardide Ceneda hertsogkond, mis asus Tagliamento jõe taga, Livenza ja Piave jõe vahel.
Gisulf, Paulus Diaconuse kroonika Historia Langobardorum järgi võimekas valitseja, olles Rooma rahvastiku Friulis maha surunud, saavutas langobardide interregnumi ajal pärast kuningas Klefi surma aastal 574 isegi suurema mõju. 610. aasta paiku tungis Friulisse avaaride vägi, rüüstates langobardide asustuse. Kui kuningas Agilulf ei võtnud midagi ette, tapeti hertsog Gisulf II lahingus, kui sissetungijad hõivasid tema residentsi Cividales, kust tema pojad Tasso ja Kakko suutsid napilt põgeneda. Nende ühisvalitsemise ajal ulatus hertsoglik territoorium ajutiselt kuni Matreini tänapäeva Ida-Tiroolis.
615. aastal vallutati Concordia ja 642. aastal Opitergium, kui hertsogid laiendasid oma võimu Ravenna eksarhaadi arvelt lõuna poole. Aastal 663 vallutati Cividale avaaride poolt lühikeseks ajaks, kuid Benevento hertsog Grimoald võttis selle tagasi.
Pärast Pavia piiramist 774. aastal võimaldas Karl Suur Hrodgaudil hertsogkonda säilitada. Kui Hrodgaud mässas ja 776. aastal lahingus tapeti, asendas Karl Suur ta Macariusega. Hertsogkond jätkas frankide võimu all aastani 828, kui see jagati krahvkondadeks ja lagunes. Aastal 846 reformiti see Friuli margiks.