Gaetano Donizetti

Domenico Gaetano Maria Donizetti (itaalia hääldus: doˈmeːniko ɡaeˈtaːno maˈriːa donidˈdzetti ( kuula); 29. november 1797 Bergamo – 8. aprill 1848 Bergamo) oli Itaalia helilooja, 19. sajandi bel canto koolkonna väljapaistev esindaja.

Ta komponeeris 28 aasta jooksul (1816–1843) 69 ooperit, millest 16 olid varasemate ooperite muudetud versioonid ning kaks jäid lõpetamata, kuid on lavale toodud kellegi teise poolt lõpetatuna. Tema tuntumad teosed on "Armujook", "Lucia di Lammermoor", "Rügemendi tütar" ja "Don Pasquale".

Elulugu

Gaetano Donizetti pärines Bergamo linna pandimaja puruvaese valvuri Andrea Donizetti viielapselisest perekonnast. 1807. aastal üritas Andrea Donizetti muusikat õppima panna nii Gaetanot (tollal üheksa-aastane) ja ka ta vanemat venda Giuseppet (18), kuid vanemat poissi peeti selleks liiga vanaks. Hiljem sai Giuseppe muusikuna tuntuks Konstantinoopolis sultan Mahmud II õukonnas. Giuseppe on ka Ottomani Impeeriumi esimese imperaatorliku hümni "Mahmudiye Marşı" autor.

Gaetano õppis tasuta Bergamos Simon Mayri muusikakoolis ja Bologna Liceo Musicales padre Stanislao Mattei juures. 1817–1821 komponeeris peamiselt vaimulikku, kammer- ja keelpillimuusikat, salongilugusid ja vokaalteoseid (duette) klaveri saatel esitamiseks. Esialgu oli tugevalt Gioachino Rossini mõju all. Pärast seitsmendat ooperit "Zoraida di Granata" (1822) pälvis maineka Napoli impressaario Domenico Barbaia (Barbaja) tähelepanu, kes sõlmis noormehega kümneaastase lepingu. Napoli jäigi talle aastatel 1822–1838 peamiseks, kuid mitte ainsaks tegevuskohaks. Komponeeris selle linna teatritele 30 ooperit ja seda sageli ilma igasuguse lepinguta. 1825–1826 oli ka Palermo Teatro Carolino muusikaline juht.

Varasemast loomingust pälvisid mõningast tähelepanu koomilised ooperid "L’ajo nell'imbarazzo" ja "Olivo e Pasquale", kuid rahvusvaheline läbimurre tuli alles 31. ooperiga "Anna Bolena" (1830). Selle edukas ettekanne Milano Teatro Caracanos avas tee palju soodsamateks lepinguteks. Sentimentaalne komöödia "L'elisir d'amore" ("Armujook", 1832) ja romantiline "Lucrezia Borgia" (1833) olid juba meistriteosed. 1835 valmis Napoli Teatro San Carlole Donizetti tippteoseks peetav, järjekorras 47. ooper "Lucia di Lammermoor". Konkureerimine teise bel canto suurmeistri Vincenzo Belliniga 1830. aastate I poolel inspireeris teda looma 3–4 ooperit aastas. Nii mõnigi kord reageeris ta Bellini uuele ooperile operatiivselt oma vastukäiguga, mis tugevalt vähendas Bellini menu ja viis väga tundliku natuuriga konkurendi sügavasse depressiooni. Pärast Rossini tagasitõmbumist ja Bellini surma 1935 kuni Giuseppe Verdi "Nabucco" esietenduseni (1842) olid Donizetti ooperid Euroopa juhtivates ooperiteatrites suveräänsed ainuvalitsejad ning ta ise ooperikomponistide vennaskonna juhtfiguur.

Kirjutas oopereid vaheldumisi Napoli ja Veneetsia teatritele ning sondeeris Rossini toetusel pinda ka Pariisis. Pariisi Opéra võttis ettekandmisele Napoli tsensuuri keelustatud "Poliuto". Alates 1840. aastast kuni surmani olidki tema loomingu peamiseks ettekandjateks Pariisi ja Viini teatrid. 1840 etendus Pariisi Opéra-Comique'is furoori tekitanud koomiline ooper "La fille du régiment" ("Rügemendi tütar"). Viini Kärntnertortheateris esietendus ülimenukas "Linda di Chamounix" (1842) ning vabalt komponeeritud ja suhteliselt lihtsakoeline "Maria di Rohan" (1843). Donizetti sai samal ajal pidada ka selle maineka Viini teatri muusikajuhi ja Austria kuningliku õukonna kapellmeistri kohta. Rossini valis ta oma "Stabat materi" Itaalia esiettekande dirigendiks Bolognas.

Uusi tellimusi laekus paljudelt teatritelt, kuid Donizetti tervis oli siis juba väga kehv. Ta ei saanud palju reisida, et kõiki teatrite tellimusi täita. Raskest haigusest hoolimata sähvatas Donizetti talent veel kord. Sündis koomiliste ooperite üks väljapaistvamaid esindajaid "Don Pasquale" (Pariis, Théâtre-Italien, 1843). Ligi kolm aastakümmet kestnud tormiline loominguajastu lõppes Pariisi Opérale kirjutatud "Dom Sébastien" (1843) läbikukkumisega.

Reisiv elulaad ei lubanud luua püsivat perekonda ega kodu. Nõbu Virginiat on peetud Donizetti abikaasaks, kuid nende suhted piirdusid peamiselt kirjavahetusega. Naised mängisid aga maestro elus väga olulist, lausa määravat ja inspireerivat rolli. Aktiivne sugueluline suhtlemine erinevate naistega tegi Donizetti liiga vara töövõimetuks ja viis ta 51-aastaselt süüfilisega hauda. Õieti oli ta juba 46-aastaselt töö- ja liikumisvõimetu. Elas elu lõpuaastad sünnilinnas Bergamos täielikult halvatuna, olles venna ja sõprade hooldada. Ta maeti Bergamo Valtesse kalmistule. 1875. aastal paigutati tema maised jäänused Bergamo Santa Maria Maggiore katedraali, mille hauamonumendi autor on Vincenzo Vela.

Iseloomustus

Donizetti oli avala loomuga, sõbralik ja abivalmis ning suurepärase huumorimeelega. Teda on iseloomustatud kui kohusetundlikku ja täpset kolleegi, kellele oli tähtis jälgida nii libreto valmimist kui ka osaleda ooperiproovides ja dirigeerida oma oopuste esimesi etendusi. Ta oskas täpselt ja osavalt arvestada publiku maitsega ning uue ooperi tellinud teatri käsutuses olnud lauljate vokaalsete võimetega. Tal ei olnud mingeid probleeme ka lauljate sageli kapriissete nõudmiste täitmisega. Paljud tema rollid sündisid mingit kindlat lauljat ja tema vokaalseid võimeid silmas pidades. Nii mõnegi tema ooperi ettekandmisel võib ette tulla raskusi, kuna nõutava häälematerjaliga lauljat teatris pole. Donizetti ei komponeerinud klaveri abil, vaid kirjutas meloodia laua taga istudes peast noodipaberile. Tema partituurid on suhteliselt räpakad, paljude mahatõmbamiste, ümbertõstmiste ja tindiplekkidega.

Looming

Ooperid (sulgudes esmaettekande aeg ja koht):

Il Pigmalione ("Pygmalion", 1816 esitamata; 13.10.1960 Teatro Donizetti, Bergamo)
Enrico di Borgogna (14.11.1818 Teatro San Luca, Veneetsia)
Una follia ("Hullus (ooper)", 17.12.1818 Teatro San Luca, Veneetsia)
Il falegname di Livonia, ossia Pietro il grande ("Liivimaa puusepp ehk Peeter Suur", 26.12.1819 Teatro San Samuele, Veneetsia)
Le nozze in villa ("Pulmad villas", 1819? Teatro Vecchio, Mantova)
Zoraida di Granata (28.1.1822 Teatro Argentina, Rooma)
La zingara ("Mustlastüdruk", 12.5.1822 Teatro Nuovo, Napoli)
La lettera anonima ("Anonüümkiri (ooper)", 29.6.1822 Teatro del Fondo, Napoli)
Chiara e Serafina, ossia I pirati ("Chiara ja Serafina, ehk piraadid", 26.10.1822 Teatro alla Scala, Milano)
Alfredo il Grande ("Alfred Suur (ooper)", 2.7.1823 Teatro San Carlo, Napoli)
Il fortunato inganno ("Õnnelik petmine", 3.9.1823 Teatro Nuovo, Napoli)
Zoraida di Granata (muudetud versioon, 7.1.1824 Teatro Argentina, Rooma)
L'ajo nell'imbarazzo ("Õpetaja piinlikkuses", 4.2.1824 Teatro Valle, Rooma)
Emilia di Liverpool (28.7.1824 Teatro Nuovo, Napoli)
Alahor in Granata ("Alahor Granadas", 7.1.1826 Teatro Carolino, Palermo)
Don Gregorio ("Õpetaja piinlikkuses" muudetud versioon, 11.6.1826 Teatro Nuovo, Napoli)
Elvida (6.7.1826 Teatro San Carlo, Napoli)
Gabriella di Vergy (1826; 29.11.1869 Teatro San Carlo, Napoli)
Olivo e Pasquale ("Olivo ja Pasquale", 7.1.1827 Teatro Valle, Rooma)
Otto mesi in due ore ("Kaheksa kuud kahe tunniga", 13.5.1827 Teatro Nuovo, Napoli)
Il borgomastro di Saardam ("Saardami linnapea", 19.8.1827 Teatro del Fondo, Napoli)
Olivo e Pasquale (muudetud versioon, 1.9.1827 Teatro Nuovo, Napoli)
Le convenienze teatrali ("Teatri mugavused", 21.11.1827 Teatro Nuovo, Napoli)
L'esule di Roma, ossia Il proscritto ("Rooma pagendus, ehk keelatud", 1.1.1828 Teatro San Carlo, Napoli)
Emilia di Liverpool (muudetud versioon, 8.3.1828 Teatro Nuovo, Napoli)
Alina ("Alina, regina di Golconda", 12.5.1828 Teatro Carlo Felice, Genova)
Gianni di Calais ("Gianni Calais'st", 2.8.1828 Teatro del Fondo, Napoli)
Il paria ("Paaria", 12.1.1829 Teatro San Carlo, Napoli)
Il giovedì grasso ("Karnevali neljapäeval", 26.2.1829? Teatro del Fondo, Napoli)
Elisabetta al castello di Kenilworth ("Elisabeth Kenilworthi lossis", 6.7.1829 Teatro San Carlo, Napoli)
Alina, regina di Golconda (muudetud versioon, 10.10.1829 Teatro Valle, Rooma)
I pazzi per progetto ("Olemuselt hull", 6.2.1830 Teatro San Carlo, Napoli)
Il diluvio universale ("Suur veeuputus (ooper)", 28.2.1830 Teatro San Carlo, Napoli)
Imelda de' Lambertazzi (23.8.1830 Teatro San Carlo, Napoli)
Anna Bolena (26.12.1830 Teatro Carcano, Milano)
Le convenienze ed inconvenienze teatrali ("Teatri mugavused ja ebamugavused", "Le convenienze teatrali" muudetud versioon, 20.4.1831 Teatro Canobbiana, Milano)
Gianni di Parigi ("Gianni Pariisist", 1831; 10.9.1839 Teatro alla Scala Milano)
Francesca di Foix (30.5.1831 Teatro San Carlo, Napoli)
La romanziera e l'uomo nero ("Romaanikirjanik ja mees mustas", 18.6.1831 Teatro del Fondo, Napoli)
Fausta (12.1.1832 Teatro San Carlo, Napoli)
Ugo, Conte di Parigi ("Ugo, Pariisi krahv", 13.3.1832 Teatro alla Scala, Milano)
L'elisir d'amore ("Armujook", 12.5.1832 Teatro Canobbiana, Milano)
Sancia di Castiglia ("Kastiilia Sancia", 4.11.1832 Teatro San Carlo, Napoli)
Il furioso all'isola di San Domingo ("Raevukad San Domingo saarel", 2.1.1833 Teatro Valle, Rooma)
Otto mesi in due ore (muudetud versioon, 1833, Livorno)
Parisina d'Este (17.3.1833 Teatro della Pergola, Firenze)
Torquato Tasso (Donizetti) (9.9.1833 Teatro Valle, Rooma)
Lucrezia Borgia (26.12.1833 Teatro alla Scala, Milano)
Il diluvio universale (muudetud versioon, 17.1.1834 Teatro Carlo Felice, Genova)
Rosmonda d'Inghilterra ("Inglismaa Rosmonda", 27.2.1834 Teatro della Pergola, Firenze)
Maria Stuarda (muudetud versioon kui "Buondelmonte", 18.10.1834 Teatro San Carlo, Napoli)
Gemma di Vergy (26.12.1834 Teatro alla Scala, Milano)
Marino Faliero (12.3.1835 Théâtre-Italien, Pariis)
Lucia di Lammermoor (26.9.1835 Teatro San Carlo, Napoli)
Maria Stuarda (30.12.1835 Teatro alla Scala, Milano)
Belisario (4.2.1836 Teatro La Fenice, Venezia)
Il campanello ("Väike öökell",1.6.1836 Teatro Nuovo, Napoli)
Betly, o La capanna svizzera ("Betly, ehk Šveitsi onn", 21.8.1836 Teatro Nuovo, Napoli)
L'assedio di Calais ("Calais´ piiramine", 19.11.1836 Teatro San Carlo, Napoli)
Pia de' Tolomei (18.2.1837 Teatro Apollo, Veneetsia)
Pia de' Tolomei (muudetud versioon, 31.7.1837, Sinigaglia)
Betly (muudetud versioon, 29.9.1837 Teatro del Fondo, Napoli)
Roberto Devereux (28.10.1837 Teatro San Carlo, Napoli)
Maria de Rudenz (30.1.1838 Teatro La Fenice, Veneetsia)
Gabriella di Vergy (1838 esitamata; 1978 London)
Poliuto (1838 esitamata; 30.11.1848 Teatro San Carlo, Napoli)
Pia de' Tolomei (teine muudetud versioon, 30.9.1838 Teatro San Carlo, Napoli)
Lucie de Lammermoor (prantsuskeelne versioon, 6.8.1839 Théâtre de la Renaissance, Pariis)
Le duc d'Albe ("Alba hertsog", 1839, lõpetamata; 22.3.1882 Teatro Apollo Rooma)
L'ange de Nisida ("Nisida ingel", 1839, lõpetamata; 18.7.2018 Royal Opera House, London)
Lucrezia Borgia (muudetud versioon, 11.1.1840 Teatro alla Scala, Milano)
La Fille du régiment ("Rügemendi tütar", 11.2.1840 Opéra-Comique, Pariis)
Poliuto (muudetud versioon kui "Märtrid", 10.4.1840 Théâtre de l'Opéra, Pariis)
Lucrezia Borgia (prantsuskeelne muudetud versioon, 31.10.1840 Théâtre-Italien, Pariis)
La Favorite ("Favoriit", "Nisida ingli" prantsuskeelne versioon, 2.12.1840 Théâtre de l'Opéra, Pariis)
Adelia (11.2.1841 Teatro Apollo, Rooma)
Rita, ou Le mari battu ("Rita, ehk pekslevad mered", 1841, esitamata; 7.5.1860 Opéra-Comique, Pariis kui " Kaks meest ja üks naine")
Maria Padilla (26.12.1841 Teatro alla Scala, Milano)
Linda di Chamounix (19.5.1842 Theater am Kärntnertor, Viin)
Linda di Chamounix (prantsuskeelne muudetud versioon, 17.11.1842 Théâtre-Italien, Pariis)
Don Pasquale (3.1.1843 Théâtre-Italien, Parigi)
Maria di Rohan (5.6.1843 Kärntnertortheater, Viin)
Dom Sébastien (13.11.1843 Théâtre de l'Opéra, Pariis)
Caterina Cornaro (18.1.1844 Teatro San Carlo, Napoli)
Dom Sébastien (muudetud versioon, 6.2.1845 Kärntnertortheater, Viin)

Eestis on alates 1916. aastast esitatud kuus Donizetti ooperit 19 lavastuses: "Armujook" (Töölisteater 1928, Vanemuine 1974, Estonia 1989, 2014), "Favoriit" (Vanemuine 1925), "Don Pasquale" (Estonia 1938, 1947, 1974, Estonia Talveaed 1992; Van 1943, 1957, 1987, 1992), "Lucia di Lammermoor" (Estonia 1970, 1984; Van 1999), "Rügemendi tütar" (Estonia 1916, 1979), "Poliuto" (Vanemuine, 2009, kontsertetendus), "Linda di Chamounix" (Vanemuine, 2021).

Mälestuse jäädvustamine

Bergamos asutati temanimeline muusikakool (Istitutio Musicale G. Donizetti). 1897. aastast kannab Bergamo ooperiteater Donizetti nime Teatro Gaetano Donizetti. Sünnikodu Bergamo Via Borgo Canale tänaval on rahvuslik muinsusväärtus. Alates 1980. aastast korraldatakse Bergamos Donizetti festivali, kus esitatakse peamiselt tema vähem tuntud või kaua unustuses olnud teoseid.

Välislingid