Gustav Mootse

Gustav Mootse (15. juulil 1885 Võnnu kihelkond, Tartumaa – 16. november 1957 Viljandi) oli eesti graafik ja kunstiõpetaja.

Gustav õppis lugema kodus ja käis Võnnu külakoolis (1894–1897), seejärel õppis Tartus Jüri kihelkonnakoolis (1897–1899). Õppis veel Tartu reaalkoolis (1899–1903) ja Hugo Treffneri gümnaasiumis (1903–1904).

Jaan Tõnissoni soovitusel ja ainelisel toetusel sõitis Peterburi kunstiharidust omandama. Õppis A. Stieglitzi kunstitööstuskoolis sulejoonistust ja ksülograafiat (1904–1909) ja seejärel Peterburi Teaduste Akadeemia professori V. V. Mathé ateljees (1909–1912) puugravüüri, hiljem täiendas end Leipzigis Graafiliste Kunstide ja Raamatukujunduse Akadeemias (1926–1927). 1928 viibis ta Itaalias, tundes seal erilist huvi antiik- ja renessansskunsti vastu.

Töötas Peterburis joonistusõpetaja ja tehnilise joonestajana ning raamatuillustraatorina. Tegi varjunime (Фома Урванов) all kaastööd Peterburi pildi- ja karikatuuriajakirjadele ning ajalehtedele. Näiteks töötas ta pilkelehe Pugatši karikaturistina.^[1]

Haigestus kopsuhaigusse ja 1918. aastal tuli tagasi Eestisse. Oli joonistusõpetaja Põltsamaa reaalgümnaasiumis (1919–1922), Rakvere Õpetajate Seminaris (1922–1926), Rakveres õpetas ta ka Hando Mugastot ja Romulus Tiitust. Aastast 1928 töötas mitmes Viljandi koolis. Pidas suviti lektoriametit õpetajate kursustel. Tema 50. sünnipäeva juubeliartiklis nimetati Gustav Mootse oma aja Eesti “tüsedamaks” ehk paremaks joonistusõpetajaks. 1947–1952 töötas ta Viljandi muuseumis teadusliku töötajana, kust 1953. aastal läks pensionile. Elas Viljandis Kunderi 9.

Gustav Mootse oli Kunstnike Liidu liige.

Gustav Mootse esimene ilmunud töö oli 1902. aastal Gustav Suitsu toimetamisel ilmunud “Kiired III” kaanejoonistus. Tema illustratsioone avaldati väljaannetes Нива, Весь Мир, Tuuslar, Lasteleht, Linda ja Sädemed, motiivid olid idüllilised maastikud talumajade ja rannavaadetega, rohkesti on südamlikke olustikustseene laste elust.

Gustav Mootse on hästi tuntud pisigraafika, täpsemalt raamatuviitade, viljakaima ja innukaima viljelejana. Kokku on temalt teada üle 250 eksliibrise, millest suurem osa on klišeetrükis ja puulõikes, väiksem osa külmnõeltehnikas.^[2] Eksliibriste loomisel on Mootse palju kasutatud nimesümboolikat – ilmekas on Karin Linnu eksliibris varesepoja ja raamatuga. Vahel on nimesümboolika ja kutseembleemid liitunud – Tõnis Vindi eksliibrises väike laululind ja rätsepatöö embleemid. Rohkesti on ka lugejate kujutistega eksliibriseid. Gustav Mootse eksliibrised olid 1962. aastal Moskvas näitusel.

Mootse maalid, enamasti akvarellid, kujutavad Karksi ja Viljandi ümbruse kauneid vaateid, Viljandi parke ja lossivaremeid. Eriti armastas kunstnik sügisloodust, mida on kujutatud lüürilise tundetooniga. Mootselt pärinevad ka mitmed head lillemaalid. Samuti on kunstnikku huvitanud sümboolika ning muinasjutumaailm näkineidude ja lummusega.^[3]

Ta on avaldanud mitu joonistamisõpikut.

• “Analüütiline ja eksperimentaalpsüholoogilise joonistamise õpetus”. Viljandi 1921
• “Vesivärvide õpetus”. Tartu 1921
• "Perspektiivi õpetus I-II". Tallinn 1921; Viljandi 1921
• “Voolimise õpetus”. Viljandi 1921
• “Värvide kokkukõla õpetus”. Rakvere 1925
• “Esteetika ja kunst”. Rakvere 1925

Tema isa Jaan oli Kristjani-Laane talu peremees. Gustav Mootse ja Gustav Suitsu emad olid õed.

• Vello Paatsi. "Gustav Mootsest ja tema mälestustest". Tuna nr 3, 2003