Helikandja

Helikandja on andmekandja, millele on võimalik salvestada helisid, täpsemalt neile vastavaid signaale – audiosignaale. Peamiselt salvestatakse helikandjatele muusikat ja kõnet, kuid ka muid helisid (näiteks linnulaulu ja muid loodushelisid).

Muusikaproduktsioonis kasutatakse helikandjaid muusikafonogrammide tootmiseks.

Helikandjad koos helisalvestusega tulid kasutusele 19. sajandi viimasel veerandil. Teadaolev esimene helikandja on olnud optilise salvestise kandja 19. sajandi keskpaigast.

Esimeseks helikandjaks oli fonograafi vahatrummel. Seejärel võeti laialdaselt kasutusele grammofonid ja nende jaoks sai põhiliseks helikandjaks šellakplaat (Ø 10 tolli, 78 p/min), mis tuli müügile aastal 1904. Šellakplaadid jäid põhiliseks mehaanilise helisalvestuse helikandjaks rohkem kui pooleks sajandiks.

Kauamängivad ehk mikrosalvestusega heliplaadid võeti laialdaselt kasutusele kohe pärast II maailmasõda (LP Long Play Ø 12 tolli, 33 ¹⁄₃ p/min, 1948, EP Extended Play Ø 10 tolli, 33 ¹⁄₃, p/min ja 45 rpm Single). Põhiliseks plaadi materjaliks sai polüvinüülkloriid, mistõttu selliseid plaate nimetatakse vinüülplaatideks. Stereofooniliste heliplaatidena 45/45-süsteemis on neid tehtud alates aastast 1953, masstoodanguna alates 1958. aastast.

Peamiseks optiliseks helikandjaks sai helifilmi ajastul filmilint. Sellele lisati optiline helirada (või mitu rada). Kuni II maailmasõjani oli optiline helisalvestus ja helikandja kõige kõrgema kvaliteediga heli taasesitust andev lahendus.

Magnetsalvestise kandjana võeti alguses (1898) kasutusele traat, kuid peatselt ka lint. Mittemetalsele alusele kantud magnetilise töökihiga magnetlint võeti kasutusele 1930. aastatel (patent 1928. aastast). Sellist linti kasutati magnetofonides lindiketaste kujul kerituna lahtistele või külgedega lindipoolidele umbes alates aastast 1935, seejärel aga püüti lindipoole paigutada kassettidesse (RCA Cartridge 1958, mitmesugused kinnise ringlindiga cartridge'id, Philipsi Compact Cassette 1963, Olympuse mikrokassett jt). Eriti laia leviku sai nendest kompaktkassett.

Sellele analoogsignaali kandjate ajajärgule järgnenud digiajastul olid helisalvestise kandjateks esialgu arvuti kõvaketas ja arvutustehnikas laialdaselt kasutusel olnud magnetlint. Hiljem võeti kasutusele ka spetsiaalselt helisalvestuse jaoks kohandatud lahendused (DAT-magnetofoni kassetid).

Seejärel tulid kasutusele optilised andmekandjad CD-plaat (1982), SACD ja DVD-Audio, samuti magnetoptiline ketas.

Digitaalsetele kandjatele on helisignaal tavaliselt salvestatud kompresseerituna (näiteks MP3-vormingus).

Tänapäeval kannab (heli)salvestist peamiselt välkmälukiip (mälupulgas, mälukaardis, SSD-kõvakettas).

• Glen Pilvre ja Daniel Leevik. "Kas vinüül on parim salvestatud helikandja? Lühike vastus ja pikk vastus" Geenius, 16. aprill 2016