Hommikumaa targad
Hommikumaa targad, tuntud ka kui "idamaa targad", "kolm maagi" või kolm kuningat, olid Piibli Uue testamendi järgi ida poolt, eeldatavasti Pärsia aladelt saabunud astroloogid, kes tulid Petlemma äsja sündinud Jeesuslast austama. Kolmekuningapäev on 6. jaanuaril ja kirikukalendris on see kuupäev, mil idamaa targad (kuningad) Jeesuslapse leidsid.[1][2]
Uus testament ei täpsusta ning ka ühestki teisest allikast ei ole teada, kas tegemist oli kuningatega või kas neid tarku mehi oli kolm või rohkem. Piiblis mainitud kinkide arvu järgi oletatakse, et neid oli kolm. Vaieldav on ka milline tark mida kinkis. Kunstis nimetatakse seda süžeed "kuningate kummardamiseks".
Piiblilegendi järgi hommikumaa targad nägid taevas eredat kaheksaharulist tähte, mis näitas neile teed Petlemma. Nad mõistsid, et messias on sündinud ning tulid "juutide kuningale" austust avaldama. Hommikumaa targad tõid Jeesuslapsele kingituseks kulda, viirukit ja mürri.
Kuulnud võistleja sünnist püüdis kuningas Herodes Jeesust tappa. Ta lasi tappa kõik juudi soost väiksed poisslapsed Petlemma ümbruses. Joosepit, Maarja abikaasat, aga hoiatati unenäos Herodese plaanidest. Püha perekond põgenes Egiptusse. Herodes palus tarkadel Jeruusalemma tulla, et teada saada sündinud kuninga asupaik ja sündinu surmata. Jumal hoiatas hommikumaa tarku unes, et nad ei läheks Jeruusalemmast läbi. Targad kuuletusid ning läksid koju teist teed pidi.
Kolme tarka on hiljem mõnikord käsitletud ka kui Jeesuse eluajal tuntud Vana Maailma kolme osa (Euroopa, Aasia ja Aafrika) ehk kolme "rassi" sümboolseid esindajaid. Vana valgenahaline Melchior kingib Kristusele kui lunastajale mürri (Euroopa). Keskmises vanuses kollase nahavärviga Balthasar kingib Kristusele kui jumalale viirukit (Aasia). Noor mustanahaline Caspar kingib Kristusele kui maisele valitsejale kulda (Aafrika).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas (BERTA) (vaadatud 16.07.2013)
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 93