Ikonograafia

Ikonograafia (kreeka keele sõnadest εἰκών eikón 'kuju', 'kujutis' ja γράφειν gráphein 'kirjutama') on kunstiteaduse haru, mis tegeleb kujutava kunsti taiestes esinevate motiivide uurimise, eritlemise ja selgitamisega. Uurimisobjektiks on teatud isiku või teema traditsiooniliste motiivide, sümbolite ja atribuutika kujutamise reeglistik kunstis. Eriti põhjalikult on uuritud antiikkunsti ikonograafiat ja kristlikku ikonograafiat.^[1]

Ikonograafia kui teadusharu kujunes välja 19. sajandil, metodoloogiliselt tugines see Hippolyte Taine'i (1828–1893) positivistlikule filosoofiale. Ikonograafia oli esialgu eelkõige kirjeldav teadus, mida esindasid Emile Mâle ("L'Art religieux du XIIIe siècle en France, étude sur l'iconographie du Moyen Âge et sur ses sources d'inspiration.", 1899)^[2], Anton Springer ("Ikonographische Studien", 1860)^[3], Raimond van Marle ja Louis Réau.

Ikonograafia olulisemateks mõjutajateks on peetud Aby Warburgi (1866-1929) ja Erwin Panofskyt (1892-1968). Aby Warburg lähtus oma käsitluses teesist, et iga kunstiteost tuleb tõlgendada tema loomisaja vaimse ja kultuurilise konteksti põhjal. Warburg ei kirjutanud ühtegi metodoloogilist teksti, kuid tema ajaloolised uurimused olid ikonograafiavaldkonnas väga mõjukad.^[4]

Warburgi süsteemi edasi arendades jõudis Erwin Panofsky ikonoloogilisele meetodile, mille eesmärgiks on kunstiteost tõlgendada kunstniku maailmavaatest tulevneva sümbolina. Panofsky ikonoloogilise meetodi näol on tegu kunstianalüüsi meetodiga ja seetõttu eristatakse seda ikonograafiast kui teadusharust.^[4]

• Pildiprogramm
• Atribuut (kunst)
• Kategooria: Kristlik ikonograafia

Büttner, Frank. Gottang, Andrea Sissejuhatus ikonograafiasse. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus 2014

Quentot, Michel Ikoon. Aken kuningriiki. Tallinn: Logos 1998