Immigratsioon

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

Immigratsioon ehk sisseränne on inimeste ränne riiki, mis ei ole nende kodumaa, sihtriigi seisukohast vaadatuna. Lähteriigi seisukohast vaadatuna on see emigratsioon. Immigratsiooni põhjustajaks võib olla keskkond, poliitika, perekond, looduskatastroofid, vaesus või vabatahtlik soov elukohta muuta.

Aastal 2006 hindas Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) immigrantide arvuks üle maailma umbes 200 miljonit. Suurim immigrantide arv oli Euroopas, mis ulatus aastal 2005 lausa 70 miljonini. Teisel kohal oli Põhja-Ameerika, kus elas 45 miljonit, ning kolmandal Aasia 25 miljoni immigrandiga.^[1] Suurim osa immigrante tuleb Aasiast.^[2]

Aastal 2005 teatas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), et immigrante oli üle maailma kokku umbes 3 protsenti kogu maailma rahvastikust ehk peaaegu 191 miljonit.^[3]

Üheks võimaluseks, saamaks sisserändest paremini aru, on eristada tõmbe- ja tõuketegureid. Tõuketeguri annab inimesele tavaliselt koduriik. Üheks suurimaks mõjuks rändel on majanduslikud põhjused. Näiteks erinevad palgamäärad. Kui kodumaal on need väga madalad ning pere elab vaesuses, hakatakse otsima kohta, kus saaks rohkem palka ning pere ära toita. Seega kolitakse tihti välismaale just töö otsinguil. Vaesed elanikud võivad saavutada sihtriigis palju kõrgema elatustaseme, kui neil oli oma kodumaal. Samuti on ühelt maalt teise jõudmine läinud palju lihtsamaks ja kiiremaks. Seda võib pidada oluliseks tõmbeteguriks. Inimestel on võimalus üsna kiiresti paremasse kohta kolida. Kui alternatiivkulud on madalad, on sisserännet oluliselt rohkem. Põgenemine vaesusest on tõuketegur ning vabad töökohad on tõmbeteguriks. Looduskatastroofid võivad põhjustada vaesusest tuleneva migratsioonivoolu, mis võib sihtriigis põhjustada illegaalset sisserännet.

Suureks tõmbeteguriks on ka haridus, kuigi vahetusõpilasi- ja üliõpilasi ei loeta immigrantideks. Samuti on uueks trendiks pensioniea veetmine mõnes meelepärasema kliimaga riigis. Tihti tähendab see kolimist kõrgema arengutasemega riigist madalamasse.

Mittemajanduslike tõuketegurite alla kuuluvad näiteks tagakiusamine nii usulistel kui ka muudel põhjustel, rõhumine, genotsiid ning ohud tsiviilisikutele sõja ajal. Poliitiliseks motiiviks on tavaliselt põgenemine diktatuuri kütkest. Muidugi toimub immigratsioon ka pere või partneri tõttu, näiteks perekonna taasühinemise või rahvusvahelise abielu tõttu.

Välismaale kolimine ei ole aga alati nii lihtne. Probleemiks ei ole ainult seadused, vaid ka sotsiaalsed ja igapäevased probleemid. Kodumaalt lahkudes jäetakse maha ka kõik tuttav: pere, sõbrad, kultuur ning tugivõrgustik. Samuti jääb maha suur osa inimese varast ning tuleb kanda kolimiskulud. Uues kohas võib tekkida probleeme töö leidmise, uute seaduste, kultuurinormide või keelega. Võimalik on ka rassism ning tõrjuv käitumine sisserännanute vastu. Need probleemid võivad piirata massilist immigratsiooni.

Et immigratsioon võib riikidele tekitada sotsiaalseid, julgeoleku- ja muid probleeme, reguleerivad paljud riigid immigratsiooni^[viide?].

Euroopa Liidus on põhimõtteks, et liikmesriikide vahel on liikumine vaba ning seega ka lubatud töötada teises riigis.^[4] Inimestele, kes ei ole Euroopa Liidust, on sisseränne aga tunduvalt keerukam. Sageli juhtub see, et pärast uute liikmesriikide lisandumist EL-iga, võtavad varasemad liikmed kasutusele meetmed, mis takistavad sisserändajaid nende tööturule sisenemast.

Näiteks Hispaaniasse toimub suur illegaalne immigrantide sissevool Aafrikast. Seda just seetõttu, et Hispaania asub Aafrika mandrile kõige lähemal ning seega on kõige lihtsam ja kiirem sinna rännata. Euroopa Liit väidab, et selles immigrantide sissevoolus on süüdi amnestia andmine sadadele tuhandetele dokumentideta välismaalasele.^[5] Ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa on näinud suurt sisserännet Teise maailmasõja lõpust alates. Alguses toodi linnade taastamiseks võõrtööjõudu sisse, kuid paljud jäidki sinna elama.

Mõned riigid, nagu Jaapan, on kasumlikkuse suurendamiseks kasutanud tehnoloogia arendamist. Näiteks toimub suur automatiseerimine ning ei vajata enam palju tööjõudu. Ka seadused on ümber kujundatud nii, et sisseränne oleks võimalikult raske ning riiki jäämine põhimõtteliselt võimatu.^[6] Tahetakse säilitada üks rahvus, tsivilisatsioon, keel, kultuur ning rass.^[7]

Sisserännanute kohtlemine vastuvõtva riigi valitsuse, tööandjate ning elanike poolt on olnud pidevalt aruteluteemaks ning pälvinud hulgaliselt kriitikat, sest palju on esinenud väärkohtlemist ning sisserännanute õiguste rikkumist. ÜRO Rahvusvaheline konventsioon kõikide võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta on ratifitseeritud 2013. aasta seisuga 47 riigi poolt. Enamik selle konventsiooni vastu võtnud riigid on immigrantide koduriigid^[viide?]. Sellega tagab riik oma kodanike kaitse välisriigis. Samas ei ole paljud tähtsad sihtriigid nii Lääne-Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas konventsiooni vastu võtnud, samuti ei ole seda teinud Austraalia ning India. Inimõiguste ülddeklaratsioon ja Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline paktis on sätestatud, et igal inimesel on liikumisvabadus, kuid riikidevaheline liikumisvabadus on tegelikult oluliselt piiratud^[viide?].

Seal, kus sisseränne on lubatud, on see tavaliselt valikuline. Perekonna taasühinemine moodustab ligikaudu kaks kolmandikku lubatud sisserändest Ameerika Ühendriikides igal aastal.^[8] Eelistatakse siiski kõrgelt haritud, oskustega ja jõukaid inimesi^[viide?]. Seega ei saa suur hulk vähem arenenud riikide elanikke legaalselt sisse rännata. Seda ebavõrdsust on kritiseeritud kui vastuolu demokraatlike riikide pakutava võrdsete võimalustega kõigile. Legaalse sisserände piiramine rajab tee illegaalsele immigratsioonile^[viide?].

Immigratsioonipoliitika, mis annab valikuliselt liikumisvabaduse vaid kindlale sihtrühmale, võib luua vastuvõtvas riigis majanduskasvu. Samas toimub ajude väljavool vaestest vähem arenenud riikidest. Nii jõutakse olukorda, kus on tekitatud veel suurem ebavõrdsus kui see, mis juba algselt oli migratsiooni põhjustajaks. Üheks heaks näiteks kvalifitseeritud tööjõu immigratsiooni kohta on tervishoiutöötajate värbamine madalama arengutasemega riikidest kõrgema tasemega riikidesse.^[viide?]

Sisseränne põhjustab nii negatiivseid kui ka positiivseid mõjusid riikidele, kuhu sisserändajad suunduvad. Vastuvõtvaks riigiks on tavaliselt tööstuslikult hästi arenenud maa Lääne-Euroopas või Ameerika Ühendriigid^[viide?]. Nendele riikidele on immigrantide poolt positiivseks mõjuks järgnev:

• sisserännanu võib teha tööd, mida riigi enda elanikud ei taha või ei saa teha;
• immigrant on nõus tegema pikemaid tööpäevi väiksema palga eest;
• immigrant saab lisada ühiskonnale mitmekesisust, mis aitab arendada tolerantsi ja arusaamu;
• hea hariduse saanud sisserändajad arendavad ka uue elukoha majandust.

Kuid alati esineb ka negatiivseid mõjusid:

• sisserännanuid hakatakse ära kasutama odava tööjõu tõttu;
• arenevad riigid võivad sattuda olukorda, kus tööjõudu otsitakse sisserännanute seast ning oma riigi haritud inimesed jäävad tööta;
• immigratsiooniga kaasnevad tihti kriminaalsed probleemid. Näiteks narkootikumide sissevedu või immigrantide suure hulga tõttu röövide sagenemine;
• kui sisserännanu saab rohkem erinevaid toetusi kui oma riigi vaesed, tõuseb vaenulikkus ja pinged;
• probleemid illegaalsete immigrantidega võivad üle kanduda ka seadusekuulekatele ning majandusele kasu toovatele sisserännanutele;^[9]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Immigratsioon