Jeesuse kirgastamine

Jeesuse kirgastamine, ka Issanda muutmine (ladina keeles transfiguratio 'vormi muutus'; kreeka keeles μεταμόρφωσις metamόrfosis 'metamorfoos') on lugu Uues Testamendis, kus Jeesus on kõrgel mäel ja saab jüngrite ees kirgastatud. Jeesuse kirkaks saamise lugu on kirjas kolmes Uue Testamendi sünoptilises evangeeliumis (Matteuse 17:1–9, Markuse 9:2–10, Luuka 9:28–36) ja sellele viidatakse Peetruse teises kirjas (2 Pt 1:16–18). Arvatakse, et kirgastamisele vihjatakse ka Johannese evangeeliumi esimeses peatükis (Jh 1:14).^[1]

Uue Testamendi kirjakohtade põhjal läheb Jeesus oma kolme lähedasema jüngriga: Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega mäele palvetama. Seal laskub Jumala kirkus Jeesuse peale ning Jeesus hakkab kiirgavalt särama ja tema riided muutuvad erevalgeks. Siis ilmuvad Jeesuse juurde prohvetid Mooses ja Eelija (Vana Testamendi suurkujud) ja ta räägib nendega jumaliku tarkuse juttu. Peetrusel oli kogu selles pühaduses ja kirkuses niivõrd hea olla, et ta tegi Jeesusele ettepaneku ehitada kolmele prohvetile lehtmajad, et kõik nõnda jääks ja Jeesus ei peaks läbi elama oma kannatusi ja surma (Jumala Poja koht on kõrguses ja kirkuses). Enne, kui Jeesus midagi vastata jõuab, kostub taevane hääl, mis eeldatakse olevat Jumala oma, ja ütleb: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!"^[1][2][3] See oli Jeesuse elu pöördehetk, mille järel läks ta Jeruusalemma vastu oma ohvrisurmale. Ta ei saanud oma jüngritega mäele jääda.

Paljudes kristlikes traditsioonides (õigeusu kirik, katoliku kirik, anglikaani kirik) on selle sündmuse ajel tekkinud kirikupüha. Muutmis- ehk kirgastamispüha on kristlikus kalendris 6. augustil, aga luteri kirikus on seda tähistatud ka 8. pühapäeval pärast nelipüha.^[4]

Kõigis sünoptiliste evangeeliumite lugudes on üldiselt ühesugune tegevusjärjestus:

1. Peetruse tunnistus sellest, et Jeesus Kristus on Messias;
2. Jeesuse nõue sellest mitte teistele kuulutada;
3. Jeesuse ennustus tema enda kannatustest, surmast ja ülestõusmisest;
4. kutse jüngritele järgida teda eneseohverduses;
5. Jeesuse kirgastamine;
6. Jeesus käsib sellest vaikida nii kaua, kuni ta on surnuist üles tõusnud;
7. arutlus (välja arvatud Luukas) prohvet Eelija tulekust;
8. langetõbise poisi tervenemine;
9. teine ettekuulutus Jeesuse surmast ja ülestõusmisest^[5]

Kõigis kolmes loos toimub kirgastamine jutustuse keskel (Mt 17:1–8; Mk 9:2–8; Lk 9:28–36). Tegevustik on küll üldiselt ühine, kuid esineb ka erinevusi. Üheksandas salmis tuleb Matteuse ja Markuse evangeeliumites välja ettekuulutus sellest, et Inimese Poeg peab surnuist üles tõusma. Matteuse 10. salmis väljendavad jüngrid ka oma arusaamatust selles küsimuses, Markuse evangeeliumis see aga puudub. Luuka evangeelium ei puuduta seda teemat üldse. Seejärel 10–13 salmid räägivad Matteuse evangeeliumis ootustest Eelija kohta (on ka lisatud täiendus, et Eelija oli Ristija Johannes), samas kui Markuse evangeeliumis toimub 11.–13. salmis arutelu ootusest, et enne Messia tulekut peab tulema Eelija. Luukas pole selle kohta jällegi mitte midagi kirjutatud. On näha, kuidas eri evangeeliumite autorid on lugudes loonud erinevaid seoseid.^[6]

Kui Jeesus oma jüngritega mäest alla läheb, palub ta neil nähtust vaikida nii kaua, kuniks Jumala Poeg on surnuist tõusnud. Seejärel jüngrid arutlevad, mida Jeesus üldse peab silmas “surnuist ülestõusmise” all.

Kirgastamise lugu on üks Jeesuse imedest läbi evangeeliumite. See ime on eriline sellepoolest, et see juhtub Jeesuse endaga. Dominiiklasest Itaalia munk ja katoliku preester Aquino Thomas peab kirgastamist suurimaks imeks, sest see täiendas ristimist ja näitas taevase elu täiuslikkust. Kirgastamine on üks viiest evangeelsest verstapostist Jeesuse elus. Teised on ristimine, ristilöömine, ülestõusmine surnuist ja ülesminek taevasse oma isa paremale käele.^[7] Apostel Pauluse kirjas filiplastele (Fl 2:5–11) tuuakse välja kirgastamise olulisus kui võimas demonstratsioon Jeesuse jumalikust olemusest ja hiilguse ilmingust, mis Jeesusel oli enne inimesena maa peale tulekut.^[8]

Nagu eespool mainitud, on kristlikus õpetuses Jeesuse kirgastamine tema elu pöördepunkt. Kirgastamismägi sümboliseerib kohta, kus inimese loomus kohtub Jumalaga: ajaliku ja igavikulise kohtumispaik. Jeesust kujutatakse kui silda maa ja taeva vahel. Ühtlasi arvestavad kristlased kirgastamise loos juhtunut ka kui Vana Testamendi messiaanliku ennustuse täitumist, et prohvet Eelijas naaseb uuesti pärast ülestõusmist.^[7]

Kirgastamise lugu ei toeta mitte ainult väidet, et Jeesus on Jumala poeg, vaid identifitseerib teda ka kui Jumala sõnumitoojat ja eestkõnelejat (“…, teda kuulake!”).^[7]

Sellest loost kajab läbi ka Jeesuse õpetus, et Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal (Mt 22:32). Kuigi Mooses oli surnud ja Eelija oli sajandeid tagasi läinud taevasse, siis nüüd olid nad tagasi tulnud Jumala Poja juurde, vihjates, et seesama igavene elu ootab neid, kellel on surmaga kohtudes olemas ka usk.

Ükski Uue Testamendi kirjakoht ei ütle otseselt, millise kõrge mäega on kirgastamise loos tegemist. Kaua arvati, et see koht võiks olla Tabori mägi. Kuna aga see ei ole piisavalt isoleeritud keskkonnas ja kuna see on väga kaugel Caesarea Philippist, kus tegevus pidi aset leidma, siis jäeti see võimalik asukoht kõrvale. Veel on pakutud kirgastamismäe asupaigaks Hermoni mäge, kuid ka see variant ei jäänud lõplikuks, sest see on liiga kõrge (2813 meetrit) ja asub Galileast liiga kaugel ("Ja kui nad sealt lahkusid, rändasid nad läbi Galilea." Mk 9:30).^[5]

Leidub aga mägi, mis on rohkem isoleeritud kui Tabori mägi ja paremini ligipääsetav kui Hermoni mägi. See on Meroni mägi, mis on Galileast umbes kaheksa miili kaugusel ja Galilea merest loodes. Need ei pruugi olla küll veenvad tõendid, aga need on geograafiliste nõuete kohaselt piisavalt usutavad, et määrata Kirgastamismäe asukohta. Meronist sai hiljem juudi müstitsimi keskus ja levisid lood sellest, kuidas kunagi tulevikus tuleb sinna Messias koos Eelijaga tagasi.^[5]