Ivan Konev

Ivan Stepanovitš Konev
Sünniaeg	28. detsember 1897 Vene Keisririik, Vitšuga
Surmaaeg	21. mai 1973 NSV Liit, Moskva
Teenistus	Vene Keisririik 1915–1917, NSV Liit 1917–1962
Auaste	Nõukogude Liidu marssal
Juhtinud	1. Ukraina rinne
Autasud

Ivan Stepanovitš Konev (vene Иван Степанович Конев; 28. detsember 1897 – 21. mai 1973) oli Vene Keisririigi ja NSV Liidu sõjaväelane.

Ivan Stepanovitš Konev sündis Vene Keisririigis Vologda kubermangus (tänapäeval Kirovi oblast) Lodeino külas. 1912. aastal lõpetas ta kodu lähistel asunud Šetkino kirikukooli. 15-aastaselt tuli tal töötada metsalangetajana Arhangelskis ja Podosinovtses.

1914. aastal alanud maailmasõda tähendas halvenenud rindeolude ja 19-aastaseks saanud Konevile 1916. aastal mobilisatsiooni. Kõigepealt tuli tal läbida õppused, pärast seda sai ta allohvitseri auastme ning saadeti edelarindele. 1918. aastal ta demobiliseeriti. Samal aastal astus ta bolševike parteisse.

Vene kodusõjas võitles ta Koltšaki ja teiste valgekaartlaste vastu Kaug-Idas.

Pärast Vene kodusõja lõppemist oli Konev 17. rügemendi komissar, augustist 1924 aga Nižni Novgorodi 17. jalaväediviisi politruk. Samal ajal õppis ta ka Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias. 1934. aasta detsembrist oli ta 37. jalaväediviisi komandör, märtsist 1937 juhtis ta aga 2. jalaväediviisi. 1935. aastal ülendati ta diviisikomandöriks. 1938. aastal nimetati ta Mongoolia Rahvavabariigi erivägede komandöriks. Juunist 1940 olid tema alluvuses Taga-Baikali sõjaväeringkond, 1941. aasta jaanuarist aga Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond.

 Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)

Kui Saksa Riik alustas 22. juunil 1941 sõda NSV Liidu vastu, siis määrati Ivan Konev juhtima 19. armeed Valgevene NSV-s Vitebskis, mis tekkinud katastroofilise olukorra tõttu oli edelarindelt üle viidud läänerindele. 19. armee piirati ümber, millest tulenevalt kandis tohutuid kaotusi. Juulist septembrini peeti lahinguid Smolenskis. Olles sattunud ajutisse soosingusse, andis Stalin talle 12. septembril 1941 kindralpolkovniku auastme.

Mõni päev hiljem algas Kiievis maailma ajaloo seni suurim vägede ümberpiiramine: sakslased võtsid septembri lõpus vangi üle 600 000 NSV Liidu sõjaväelase. Ka Konevi juhitud läänerinne kandis seetõttu suuri kaotusi. Umbes pool miljonit meest olid surnud või langenud sõjavangi. Konevi suured kaotused tulid arutluse alla ka NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitees. Arvatavasti päästis Konevi kohtust või koguni mahalaskmisest Georgi Žukovi otsustav sõna, kes pidas paremaks Konev lihtsalt komandöri positsioonilt maha võtta, hiljem soovitas Žukov Konevi Kalinini rinnet juhtima. Seda üksust juhtis ta oktoobrist 1941 kuni augustini 1942, võttes osa lahingutes Moskva ning hiljem Rževi ja Vjazma lähistel. Augustist 1942 kuni veebruarini 1943 sai Konev ülesandeks juhtida läänerinnet. Koos Georgi Žukoviga peab ta sakslastega maha lahingud ...

1943. aasta veebruaris eemaldatakse Konev läänerinde ülema positsioonilt ning tema käsutusse antakse vähetähtis looderinne. 1943. aasta juulis määratakse Konev juhtima Stepi rinnet. Tal õnnestub edukalt võidelda Kurski kaarel all ning lahingutes Harkivi ja Dnepri pärast. 1943. aasta oktoobris muudeti Stepi rinne 2. Ukraina rindeks.

1944. aasta veebruaris suutis Konev Korsun-Tšerkassõ lahingus piirata ümber kolossaalse Saksa väegrupi, misjärel viimane hävitati. 20. veebruaril 1944 anti Ivan Konevile lahinguliste teenete eest Nõukogude Liidu marssali auaste. Konevi edu jätkus märtsis-aprillis, kui ta oma vägedega piiras ümber ning likvideeris ühe Saksa diviisi teise järel. 26. märtsil 1944 ületasid Konevi väed esimesena NSV Liidu 1941. aasta juuni riigipiiri, seda Rumeenias. 1944. aasta maist kuni sõja lõpuni juhtis Ivan Konev 1. Ukraina rinnet. Juulis-augustis purustasid tema väed Põhja-Ukraina armee. 29. juulil 1944 anti talle Nõukogude Liidu kangelase aunimetus koos Lenini ordeniga.

1945. aasta jaanuaris õnnestus tal päästa Poola tehased vaenlase hävitustööst. Lahinguid käisid nüüd esmalt Alam-Sileesias ja seejärel Ülem-Sileesias.

Aprillis 1945 võitles Konev ja Žukov Berliini vallutamisel. Kuigi Konevi väed sisenesid Berliini eeslinna esimesena, andis Stalin käsu viimasel minna edasi edela suunas ning lasta Žukovi vägedel vallutada Berliin ning heista Nõukogude lipp Riigipäevahoone katusel.

1. juunil 1945 anti Ivan Konevile järjekordne Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.

Pärast sõja lõppu juhtis Nõukogude okupatsioonivägesid Ida-Saksamaal ning oli liitlasvägede okupatsioonikomisjoni liige Austria küsimuses. 1946. aastal sai temast NSV Liidu maavägede ülemjuhataja ja NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitja, seda kuni 1950. aastani, mil paljud endised nimekad kindralid suurest sõjast sattusid Stalini ebasoosingusse. Ta määrati Kartpaatide sõjaväeringkonna ülemaks. Sel positsioonil püsis ta 1955. aastani. 1953. aastal oli ta NSV Liidu Ülemkohtu juures asuva Erikohtu liige. Näiteks otsustas see organ surma mõista Lavrenti Beria.

Ka määrati ta uuesti NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitjaks, kus ta töötas kuni 1956. aastani, mil Konev nimetati Varssavi pakti vägede relvajõudude ülemjuhatajaks. Vahetult pärast sellesse ametisse astumist tuli tal maha suruda Nõukogude vastane ülestõus Ungaris. 1960. aastal otsustas Ivan Konev minna pensionile. 1961. aastal puhkenud Berliini kriisi ajaks kutsuti ta erust tagasi.

Ivan Stepanovitš Konev suri 21. mail 1973 ning on maetud Punasele väljakule Kremli müüri äärde.

Ta oli kaks korda abielus.

• Nõukogude Liidu kangelane, kahekordne aunimetuse saaja (29. juuli 1944, 1. juuni 1945)
• Võidu orden (nr 5, 3. märts 1945)
• Lenini orden, seitsmekordne kavaler (29. juuli 1944, 21. veebruar 1945, 27. detsember 1947, 18. detsember 1956, 27. detsember 1957, 27. detsember 1967, 28. detsember 1972)
• Oktoobrirevolutsiooni orden (22. veebruar 1968)
• Punalipu orden, kolmekordne kavaler (22. veebruar 1938, 3. november 1944, 20. juuni 1949)
• Suvorovi orden, 1. klass, kahekordne kavaler (27. august 1943, 17. mai 1944)
• Kutuzovi orden, 1. klass, kahekordne kavaler (9. aprill 1943, 28. juuli 1943)
• Punatähe orden (16. august 1936)
• juubelimedal "20 aastat Töölis-Talupoegade Punaarmeed" (22. veebruar 1938)
• medal "Moskva kaitsmise eest" (1. mai 1944)
• medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945" (1945)
• medal "Berliini vallutamise eest" (9. juuni 1945)
• medal "Praha vabastamise eest" (9. juuni 1945)
• medal "Moskva 800. aastapäev" (21. september 1947)
• juubelimedal "30 aastat NSV Liidu relvajõude" (22. veebruar 1948)
• juubelimedal "40 aastat NSV Liidu relvajõude" (17. veebruar 1958)
• juubelimedal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945" (1965)
• juubelimedal "50 aastat NSV Liidu relvajõude" (1968)

• 1980-2020 oli Prahas Ivan Konevi mälestussammas. Sammas teisaldati 2020. aastal ning plaanitakse viia muuseumi.

• Praha võimud viisid minema vastuolulise punamarssali skulptuuri, ERR, 3. aprill 2020