Jevgeni Onegin

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2022) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib kirjandusteosest; filmi kohta vaata Onegin (film); ooperi kohta vaata artiklit Jevgeni Onegin (ooper)

"Jevgeni Onegin" on Vene luuletaja Aleksandr Puškini värssromaan (1825–1832), mis sai nime peategelase järgi. Maailma kirjandusklassikasse kuuluv teos on sisu kõrval tähelepanuväärne ka vormiliselt, sellest pärineb klassikaline värsivorm Onegini stroof.

Betti Alveri tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks. Alver tõlkis seda 1955. aastast, tervikuna ilmus tõlge 1964. aastal.

1820. aastatel on Jevgeni Onegin igavlev Peterburi dändi, kelle elu koosneb ballidest, kontsertidest, pidudest ja millestki muust. Rikka onu surma järel pärib ta märkimisväärse varanduse ja mõisa. Kui ta kolib maale, sõlmib ta sõpruse oma naabri, noore, tähesilmse luuletaja Vladimir Lenskiga. Lenski viib Onegini õhtusöögile oma kihlatu, seltskondliku, kuid üsna mõtlematu Olga Larina perekonna juurde. Sellel kohtumisel näeb ta ka Olga õde Tatjana. Tatjana on vaikne, varajane romantik ja Olga täielik vastand, kuid Tatjana hakkab Oneginisse tugevamalt kiinduma. Varsti pärast seda paljastab ta Oneginile oma hinge kirjas, milles tunnistab oma armastust. Vastupidi tema ootustele ei kirjuta Onegin talle vastu. Kui nad kohtuvad isiklikult, lükkab mees tema lähenemised viisakalt, kuid tõrjuvalt ja alandavalt tagasi. Seda kuulsat kõnet nimetatakse sageli Onegini jutluseks: ta tunnistab, et kiri oli liigutav, kuid ütleb, et ta tüdineb kiiresti abielust ja saab Tatjanale pakkuda ainult sõprust; ta soovitab külma südamega tulevikus rohkem emotsionaalset kontrolli, et mõni teine mees ei kasutaks ära Tatjana süütust.

Hiljem kutsub Lenski Oneginit pahatahtlikult Tatjana nimepäevale, lubades väikest koosviibimist, kus on ainult Tatjana, Olga ja nende vanemad. Kui Onegin kohale jõuab, leiab ta selle asemel hoopis ägeda maaballi, maaelu paroodia ja kontrasti Peterburi seltskonnaballidele, millest ta on tüdinenud. Onegin on ärritunud külaliste üle, kes tema ja Tatjana kohta klatši ajavad, ning Lenski üle, kes teda siia meelitas. Ta otsustab ennast kätte maksta, tantsides ja flirtides Olgaga. Olga on oma kihlatu suhtes tundetu ja ilmselt Oneginisse kiindunud. Tõsine ja kogenematu Lenski on sügavalt haavatud ja kutsub Oneginit duellile; Onegin nõustub vastumeelselt, tundes, et teda sunnivad ühiskondlikud konventsioonid. Duelli käigus tapab Onegin tahtmatult Lenski. Pärast seda lahkub ta oma mõisast ja reisib välismaale, et kahetsustundeid summutada.

Tatjana külastab Onegini mõisa, kus ta vaatab läbi tema raamatuid ja märkmeid marginaalides ning hakkab kahtlema, kas Onegini tegelane on vaid erinevate kirjanduskangelaste kollaaž ja kas tegelikult ei olegi olemas "tõelist Oneginit". Tatjana, kes on Onegini kaotuse tõttu ikka veel murtud südamega, laseb oma vanematel veenda oma tädi juurde Moskvasse elama, et leida endale kosilane.

Möödub mitu aastat ja sündmustik nihkub Peterburi. Onegin on jõudnud käia kõige tähtsamatel ballidel ja suhelda vana vene ühiskonna juhtidega. Ta näeb kõige kaunimat naist, kes köidab kõigi tähelepanu ja on ühiskonna keerises kesksel kohal, ning mõistab, et see on seesama Tatjana, kelle armastuse ta kunagi tagasi lükkas. Nüüd on ta abielus eaka vürsti (kindrali) abikaasaga. Tatjanat uuesti nähes muutub ta kinnisideeks, et võita tema kiindumust, hoolimata sellest, et ta on abielus. Tema katsed lükatakse tagasi. Ta kirjutab Tatjanale mitu kirja, kuid ei saa vastust. Lõpuks õnnestub Oneginil näha Tatjanat ja pakub talle võimalust lõpuks põgeneda, kui nad on uuesti kokku saanud. Ta meenutab päevi, mil nad võisid olla õnnelikud, kuid jõuab järeldusele, et see aeg on möödas. Onegin kordab oma armastust tema vastu. Hetkeks kõhklevalt tunnistab naine, et armastab teda ikka veel, kuid ei lase tal end hävitada ja teatab, et on otsustanud jääda oma abikaasale truuks. Ta jätab mehe kahetsema oma kibedat saatust.