Johann (ertshertsog)

Johann Babtist Joseph Fabian Sebastian
Ertshertsog Johann 1828. aastal. Leopold Kupelwieseri maal.
Sünniaeg 20. jaanuar 1782
Firenze
Surmaaeg 11. mai 1859
Graz
Auaste Feldmarssal
Sõjad/lahingud
Autogramm

Johann Babtist Joseph Fabian Sebastian (20. jaanuar 1782, Firenze–11. mai 1859, Graz) oli Austria ertshertsog ja feldmarssal, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades. Ta oli 1848. aasta revolutsioonide käigus tekkinud lühiajalise Saksa keisririigi regent.

Nooruspõlv

[muuda | muuda lähteteksti]
Johann von Müller, ertshertsog Johanni õpetaja

Ertshertsog Johann sündis 20. jaanuaril 1782 Firenzes. Tema isa oli Toscana suurhertsog ning hilisem Püha Rooma Keiser Leopold II ja ema Hispaania Marie Ludovica. Mõlemad vanemad surid aga 1792. aastal ning Johanni võttis enda hoole alla tema vanem vend, keiser Franz II, kes edasipidi tema hariduse eest hoolitses.[1]

Johanni emakeel oli itaalia keel, hiljem õppis ta ära ka prantsuse ja saksa keele. Viieaastaselt määrati Johannile kammerteener, kes õpetas talle veel lisaks geograafiat, ajalugu ja keemiat. Johannis tärkas viimase õppeaine vastu suur huvi, kuna ta isa oli ka keemiahuviline olnud. Noorena käis ta tihti isa keemialaboris.[2] Johannist kujunes välja särav ja tark mees, kes tihti oma vanema venna autoriteeti küsitles. Johanni maailmavaateid mõjutas valgustusaeg, kuna üks tema õpetajatest oli tuntud liberaal Franz Anton von Zeiller.[1]

1790. aastate lõpus sai Johanni õpetajaks ka ajaloolane ja kirjanik Johann von Müller. Müller sisendas Johanni armastust Alpide ning ajaloo vastu. Tema õpetused mõjutasid hiljem ka Johanni enda poliitilisi vaateid.[3][2]

Sõjaväeteenistus

[muuda | muuda lähteteksti]
Ertshertsog Johann 1800. aastal

1795. aastal sai Johann tragunirügemendi nr. 1 inhaberiks. Viis aastat hiljem määrati Johann juhtima Lõuna-Saksamaa Austria armeed. Peale prantslaste üle Ampfingi lahingus saavutatud võitu asus Johann vaenlast agressiivselt jälitama. Tulemuseks oli, et 3. detsembril 1800 põrkasid mõlemad armeed kokku Hohenlindeni ümber, kus Austria vägede isoleerituse ja Prantsuse tugeva vastupanu tõttu jäi kaotajaks Johann, kes oli lahingu ajal Johann Kollowrati kolonnis ning peaaegu vangi langenud. Lahingus hukkus ligi 14 000 meest.[4] Kuigi Johann oli lahingu ajal suurt vaprust üles näidanud, muutis kaotus ta lühiajaliselt tahtejõuetumaks.[1][2]

Lunéville'i rahu järel määrati Johann Wiener Neustadti sõjaväeakadeemia ja inseneerindusakadeemia ülemdirektor. Ametialaselt külastas ta tihti Tirooli, kus tutvus ka Joseph Hormayri ja Friedrich von Gentziga. Johann, tema vanem vend Karl, Hormayr ja Gentz moodustasid Viini õukonnas sõda pooldava partei. Nii sattus Johann konflikti tollase välisminister Ludwig von Cobenzliga, kes ta kohe lahti saamiseks Innsbrucki saatis.[5] Kolmanda koalitsiooni sõja ajal juhatas Johann Tiroolis moodustatud maakaitseväeüksusi, millega kaitses sealseid mägiteid. Ta liitus ertshertsog Karli peaarmeega ning nad koos plaanisid sellega Viini alla minna. Plaan kukkus aga Austria-Vene vägede kaotuse tõttu Austerlitzi lahingus läbi. Johanni autasustati 1806. aasta 22. jaanuaril Maria Theresia militaarordeni komandöriristiga.[5][6]

Peale Pressburgi rahu sõlmimist naasis Johann Viini. Rahulepingu järgi anti Tirool Baierimaale. Kirjavahetuse kaudu proovis Johann sealseid elanikke mässule õhutada. Samal ajal proovis ta Viini õukonnas levitada ka natsionalismi.[5] Ta uskus, et Franzi eesmärgiks peaks olema Saksa riigi tagasivallutamine ja maa iseseisvuse taastamine. Johanni ümber kogunes ka teisi saksa patrioote nagu Hormayr ja kindral Nugent. Sellise grupi seas levis ka suur slavo- ja frankofoobia. Johann sidus aga saksa rahvusluse Habsburgidega, proovides näiteks Pressburgi rahu sõlmimise ajal Tiroolis rahvusluse katte all Austria võimu säilitada.[3]

1808. aastaks suurenes Viini õukonnas ja valitsuses soov Prantsusmaaga uut sõda alustada. Seda toetasid ka Johann ja Tirooli rahvuslased Hormayr ning Andreas Hofer, kes rahvast oma kõnedega mässule kutsusid.[7]

1809. aastal, seoses Napoleoni äraolekuga Hispaania sõja tõttu, alustas Austria Prantsusmaa vastu sõjategevust. Ertshertsog Karl juhatas Austria peaarmeed Baierimaal ning Johann Itaalias. Samal ajal algas Tiroolis ka ülestõus, mida juhtis Hofer. Johann oli kuulutanud, et igasugune Baieri ja Prantsuse võimu vastu on täielikult õigustatud.[8]

Ertshertsog Johanni 50 000-meheline armee koosnes kahest korpusest. 9. aprillil saadeti Prantsuse eelpostide juurde sõjakuulutus ning järgmisel päeval alustasid väed pealetungi. 16. aprillil kohtusid Eugène de Beauharnais Itaalia-Prantsuse ja Johanni Austria armee Sacile juures. Toimus lahing, kust austerlased võitjana välja tulid. Eugene taganes Adige jõeni.[9] Mais autasustati Johanni Maria Theresia ordeni suurristiga.[6]

Johann pidi aga taganema, kuuldes Karli ebaedust Baierimaal, kuhu oli lõpuks kohale saabunud ka Napoleon. Eugene alustas selle peale edasitungi, võites 8. mail Piave jõe lahingu. Johann oli selle peale sunnitud Alpideni taganemist jätkama, pidades Eugenega mitmeid taganemislahinguid. Osa armeest saatis ta Triestesse. Karl nõudis, et Johann temaga liituks, seepärast suundus viimane Raabi poole, kust ta saaks Doonaud ületada, et Austria peaarmeega ühineda.[9]

14. juunil põrkasid mõlemad pooled Raabi all kokku. Lahing osutus Johannile taas suureks lüüasaamiseks ning austerlased kaotasid ligi 10 000 meest, Johann taganes Pressburgini. Karli plaani järgi pidi tema noorem vend Wagrami lahingu ajal Prantsuse väge selja tagant ründama, kuid kuna ertshertsog jõudis lahinguväljale liiga hilja, ei tulnud sellest rünnakust midagi välja.[10] Peale lahingut taganes ta Komorni, kus plaanis sõda jätkata, seda aga ei juhtunud.[5]

Schönbrunni rahu järel levisid kuulujutud, et Johann ja Hormayr proovivad Tiroolis iseseisvat riiki, nö. Reetia kuningriiki, luua. Kuigi see tõsi ei olnud, kahjustas see õukonnas tema mainet.[11][12]

Tegevus Steierimaal

[muuda | muuda lähteteksti]

Johann asus peale viienda koalitsiooni sõja lõppu elama Steierimaale. Seal tegeles ta mineraloogia, jahinduse ja mägironimisega. 1815. aastal reisis ta ka Suurbritanniasse, kus sai Edinburgi Ülikoolist aukraadi.[13] Johanni järgi on nime saanud Steierimaa mägedes kasvav käoraamatu liik (Gymnadenia archiducis-joannis).[14]

Ertshertsog Johann 1848. aastal

1811. aastal asutas Johann Grazis muuseumi, kuhu pani näitusele ka osa enda isiklikust kunstikogust. 1817. aastal avati Steieri provintsiaalarhiiv ja 1826. aastal kaevandus- ning rauatöötluskool.[15]

Tegevus 1848. aasta revolutsiooni ajal ja hilisem elu

[muuda | muuda lähteteksti]

1848. aasta revolutsiooni algusega kutsuti Johann Viini, kus loodeti, et ta Austria ja Saksamaa konföderatsiooni vahelisi lahkhelisid lahendada aitab. Selleks määras keiser Ferdinand I ta 16. juunil enda valitsuse pealinnas esindajaks. Sellesse ametisse astus ta 25 juunil. Tal oli rahva suur toetus oma varasema tegevuse ning kantsler Metternichi ebapopulaarsuse tõttu.[2]

Ertshertsog Johann koos oma perekonnaga.
 Pikemalt artiklis 1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides

29. mail kuulutati Johann Püha Pauli kirikus Frankfurdi parlamendi poolt Saksamaal kuni valitseja leidmiseni regendiks (Reichsverweser). Selleni aga ei jõutud, kuna parlamendis käiv võimuvõitlus revolutsionääride ja konservatiivide vahel oli liiga suur, nii et Johannil suurt võimu ei olnud.[16]

Johann läks 1. jaanuaril 1850 erru ning lahkus linnast. Regendikoht jäi Johanni viimaseks poliitiliseks ametiks ning peale seda naasis ta Steierimaale, kus elas ülejäänud elu. Seal arendas ta metsandust ja põllumajandust.[2] 23. juulil valiti ta Stainzi linnapeaks, olles selles ametis kuni 1858. aastani.[17]

Johann suri 11. mail 1859 Grazis. Ta keha viidi hiljem perekonnakrüpti Schennas.[2]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

1819. aastal, kui Johann oli 37-aastane, alustas ta suhet postimehe tütre, Anna Plöchliga, kes oli ise vaid viieteistaastane. Õukonnas arvati, et nende suhe jääbki vaid affääriks, kuid Johann proovis enda venda, keiser Franzi veenda, et ta nende suhte legitiimseks mõistaks. Seda ei juhtunud, kuid Johann avaldas avalikult soovi temaga abielluda. See tuli õukonnale suureks üllatuseks ning ka Franz oli kindlalt selle vastu, mistõttu pidi Anna Johanni juures majapidajana elama. 1829. aastal andis Franz abieluks siiski loa. Johanni ja Anna pulmad osutusid tagasihoidlikuks ning Anna oli ka edaspidi õukonnas üpris madalal kohal.[18]

Abielust sündis vaid üks laps, Franz Ludwig, kes tuli ilmale 1839. aastal ning sai endale Merani krahvitiitli.[18]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "Archduke Johann – a maverick in the Habsburg family". Vaadatud 16.07.2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Lk 281-305 (Schlosser, 1881)
  3. ↑ 3,0 3,1 Lk 295-296 (Vann, 1974)
  4. ↑ "Battle of Hohenlinden". Vaadatud 17.07.2023.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 "HABSBURG, JOHANN-BAPTIST-JOSEPH-SEBASTIAN, ERZHERZOG OF AUSTRIA". Vaadatud 17.07.2023.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Österreich, Johann Baptist Joseph Erzherzog von". Vaadatud 17.07.2023.
  7. ↑ Lk 304 (Vann, 1974)
  8. ↑ "WAR OF THE FIFTH COALITION". Originaali arhiivikoopia seisuga 17.07.2023. Vaadatud 17.07.2023.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Franco-Austrian War of 1809 (War of the Fifth Coalition)". Italy and Hungary. Vaadatud 17.07.2023.
  10. ↑ "Battle of Wagram". Vaadatud 17.07.2023.
  11. ↑ "The British and Foreign Review". Lk 437. Vaadatud 17.07.2023.
  12. ↑ Treitschke, Heinrich von (1879). Deutsche Geschichte im neunzehnten Jahrhundert. Lk 508.
  13. ↑ Schlossar, Anton (1878). Erzherzog Johann von Österreich und sein Einfluß auf das Culturleben der Steiermark. Lk 319.
  14. ↑ "Gymnadenia archiducis-joannis". Vaadatud 17.07.2023.
  15. ↑ "Archduke Johann of Austria". Vaadatud 17.07.2023.
  16. ↑ "The 'Reich's idle rotter': Archduke Johann". Vaadatud 18.07.2023.
  17. ↑ Wilfinger, Hans (1959). Erzherzog Johann und Stainz. Verlag der Marktgemeinde Stainz. Lk 13, 50.
  18. ↑ 18,0 18,1 "The archduke and the postmaster's daughter". Vaadatud 18.07.2023.

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Johann_(ertshertsog)&oldid=6712371"