Joseph II

See artikkel räägib Saksa-Rooma keisrist; Konstantinoopoli patriarhi kohta vaata Joseph II (Konstantinoopoli patriarh).

Joseph II (13. märts 1741 Schönbrunni loss, Viin – 20. veebruar 1790, Viin) oli esimene Habsburgi-Lotringi soost Saksa-Rooma keiser ja Austria ertshertsog. Tema vanemad olid Franz I Stephan ja Maria Theresia. Ise sai ta tuntuks kui üks edukamaid valgustatud monarhe.

Pärast oma isa surma sai Josephist järgmine Saksa-Rooma keiser. See tiitel tolleks ajaks küll erilist tähtsust enam ei omanud, kuid samal aastal (1765) sai temast ka Austria asevalitseja koos tema ema Maria Theresiaga. Ta polnud kuigi rahul oma ema tema arvates liialt ettevaatlike ning piiratud reformidega ning nii asus ta Austria tegelikuks valitsejaks saades 1780 teostama ilmselt radikaalseimaid reforme, mida kunagi üks monarhi läbi viinud. Joseph kaotas pärisorjuse, allutas kiriku riigile, deklareeris usuvabadusi ning andis rahvale niivõrd palju kodanikuvabadusi, et see võimaldas tal Prantsuse revolutsiooni algul välja antud Isiku- ja Kodanikuvabaduste Deklaratsiooni nimetada tema seaduste plagiaadiks. Joseph valitses ilmselt tõelise valgustatud monarhi ideaali vääriliselt, kuid enamik toonasest eliidist tema vaimustust valgustusideede osas ei jaganud ning ka lihtrahvas ei mõistnud neid. Tugevalt pahandatud oli ka katoliku kirik. Kuigi juba ta ema ajal oli ametlikuks asjaajamiskeeleks saksa keel, tõid Josephi reformid kaasa tugeva tsentraliseerituse ja saksapärastamise. Joseph deklareeris, et tahab Austriast teha täielikult saksa riigi^[1] ("Ma olen Saksa keiser, kes peab valitsema Saksa riiki!"), mille peale algasid mitmel pool vastuhakud. Lõuna- ehk Austria Madalamaad (hilisem Belgia) kuulutasid end 1790. aasta jaanuaris koguni iseseisvaks. Joseph jõudis veel deklareerida, et Madalmaad on ta tapnud, enne kui ta veebruaris tõepoolest suri.

Joseph austas väga Preisimaa valgustatud monarhi Friedrich Suurt, kuid poliitiline tegelikkus viis nad tihti rivaalidena üksteise vastu. Joseph soovis saada samasuguseks väejuhiks kui Friedrich, kuid tema Türgi-vastane sõjakäik kukkus läbi ning keiser pääses sealt vaevu eluga. Kuid reformide ulatuse osas Josephile valgustatud monarhide seas vastast ei olnud.