Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz

Julie Wilhelmine Emilie Hagen-Schwarz (27. oktoober 1824 Väike-Prangli mõis (Klein-Wrangelshof/Mazbrenguļi), Dikļi kihelkond^[1] – 20. oktoober 1902 Tartu) oli baltisaksa päritolu Eesti maalikunstnik.^[2]

Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz sai esimese kunstialase hariduse enda isalt August Matthias Hagenilt.^[1] Aastal 1848 sõitis ta Dresdenisse, kus õppis Tartu Ülikooli Stefan Villebois' stipendiumi toetusel kolm kuud, tegeledes peamiselt vanade maalide kopeerimisega. Seejärel õppis ta Joseph Bernhardti ja Moritz Rugendase juures Münchenis^[3][4] ning aastatel 1851–1854 suurvürstinna Maria Nikolajevna stipendiumi toel August Riedeli juures Roomas.^[4]

Aastal 1854 pöördus ta tagasi Tartusse. Julie sai kuulsaks portretistina. Aastatel 1855–1858 saatis ta oma abikaasat, hilisemat astronoomiaprofessorit Peter Carl Ludwig Schwarzi uurimisreisidel Siberisse. Ta nimetati aastal 1858 esimese Eestist pärit kunstnikuna Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuks portreemaali alal.^[5]

Julie Hagen sündis 1824. aastal Lätis. Kahe aasta pärast kolis pere Tartusse, kus tema isast August Matthias Hagenist sai joonistusõpetaja kohalikus gümnaasiumis ja tütarlastekoolis. Hiljem sai ta Tartu Ülikooli joonistuskooli juhatajaks.^[2]

Julie sai hariduse erakoolis ning 16-aastaselt sooritas ta koduõpetaja eksami. Hageni õpetas joonistama tema isa, kes ei olnud tavapärase klassikalise õpetuse pooldaja – Julie alustas õpinguid loodusobjektide maalimisest.^[6] Algul spetsialiseeruski noor kunstnik lillemaalile.^[7]

Kuna Julie Hagen oli vaieldamatult andekas, otsustas August Hagen esitada 1843. aastal tütre teosed Villebois' stipendiumile, mis oli mõeldud vähekindlustatud Tartu Ülikooli õpilastele. Juliel vedas – välisõpinguteks saadi 1000 bankorubla.^[7]

1848. aastal sõitis Julie Hagen koos isaga Saksamaale Dresdenisse, kus õppis tundma klassikute ja kaasaegsete teoseid. Tema õpetaja oli tuntud kunstnik Christian Friedrich Gonne. ^[8]

Kui noorel kunstnikul oli aasta lõpuks stipendiumiraha otsas, võtsid emapoolsed sugulased naise mõneks ajaks endaga Münchenisse kaasa. Hoolitseti selle eest, et Julie saaks seal võimalikult hea õpetaja – Joseph Bernardti.^[8] Münchenis liikus Julie fookus kopeerimiselt taas natuurile. Tema teoseid osteti ning ta oli kunstitundjate poolt hinnatud.^[5] Teiseks eeskujuks ja nõuandjaks Münchenis kujunes Lõuna-Ameerikast naasnud Mortiz Rugendas,^[4] kellest naine ka elusuuruses indiaanirõivastes portree maalis^[5] ning sellega Müncheni Kunstiühingus esines.^[4]

Hageni õpetajad soovitasid teda õpilaseks Roomas resideerivale saksa maalikunstnikule August Riedelile. 1851. aastal õnnestus Juliel leida ka toetus Itaalias elamiseks ja õppimiseks. Leuchtenburgi hertsoginna ja tsaari tütar Maria Nikolajevna palus Juliel oma maalid Leuchtenburgi paleesse näitamiseks tuua, misjärel õnnestus tal Juliele Peterburi Akadeemia kaudu kolmeaastane stipendium taotleda.^[4]

Itaalia perioodi võib Hageni elus pidada parimaks – sündisid kaasaja parimad salongimaalide näited, mis olid romantilised ja väga kõrge tehnilise tasemega. Sellest ajast on pärit ka Julie parimad akvarellid.^[5]

1854. aastal siirdus Julie Hagen tagasi kodumaale ning abiellus Tartu Ülikooli astronoomiprofessori Peter Carl Ludwig Schwarziga. Schwarz oli Julie surnud õe abikaasa, ent nendevaheline läbisaamine oli ka õe eluajal väga hea, lisaks peeti tihedat kirjavahetust. Seetõttu ei saa abielu pidada lihtsalt perekondliku kohustuse täitmiseks, tegu oli teadliku valikuga.^[5]

Õige pea pärast pulmi läks noorpaar Ida-Siberisse uurimisretkele. Siberis sündisid ka paari esimesed lapsed. 1858. aastal otsustati tagasi Tartusse pöörduda. Aprillis eksponeeris Julie Hagen-Schwarz oma nelja teost Peterburi Kunstide Akadeemia näitusel, mille eest ta samal aastal portreemaalialal akadeemiku tiitli sai. Sellest ajast alates võis tema teoste alt leida signatuuri "Julie Hagen-Schwarz".^[5]

Julie Hagen-Schwarzi Tartu perioodist palju materjali säilinud ei ole. Teatakse, et suurem osa selle perioodi teostest olid fotograafilised portreed. Lisaks osales Hagen-Schwarz tihti ka näitustel.^[3]

Abielust Ludwig Schwarziga, kes töötas ülikoolis õppejõu ja tähetorni direktorina, sündis kaks poega ja tütar.^[3] On teada, et Juliele meeldis tegeleda siidimaali ja majoolikaga. Lisaks andis ta joonistamis- ja maalitunde. Üks tema õpilasi oli kunstnik Sally von Kügelgen.^[3]

Kunstniku pojapoeg professor Egbert Schwarz on hiljem sõnanud, et Julie Hagen-Schwarz oskas kogu oma elu jooksul hiilgavalt ühendada koduperenaise ja ema rolli valitud elukutsega.^[3]

Septembris 2024 ilmus Mart Sanderi romaan "Värvide sosinad," mille üks peategelasi on Julie Hagen-Schwarz. Romaan oli kolm nädalat Apollo Raamatud edetabelis esimesel kohal.

 Pikemalt artiklis Julie Wilhelmine Hagen-Schwarzi teoste loend

• 
  "Itaallanna tamburiiniga"
• 
  "Naise portree"
• 
  "Villa d'Este"
• 
  "Kaev faunidega"
• 
  "Kõrts Nemis"
• 
  "Itaalia maastik eesliga"
• 
  "Kunstnik Aleksander Hageni portree", 1862
• 
  "Blauberg Wolmari lähedal", 1868
• 
  "Mets"
• 
  "Kunstnik August Hageni portree", 1873
• 
  "Professor Leo Meyeri portree"
• 
  "Daami portree. Marisa V. Wolf", 1884
• 
  "Tütarlapse portree", 1887

• "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon". Mart-Ivo Eller (peatoimetaja). Tallinn 1996.
• St. Lucas Galerii. "Tee Revalisse. Eesti XIX sajandi maalikunst erakogudest." St. Lucas Gallery OÜ, 2010.
• Merili-Triin Eiskop. "Julie Hagen-Schwarz: Eesti esimene naiskunstnik". Tallinn: Printon, 2018. ISBN 978-9949-722-53-2
• Epp Preem, Mart Sander. "Julie Hagen-Schwarz 1824-1902." Tallinn: LiteRarity, 2009.
• Mart Sander. "Värvide sosinad." Romaan.Tallinn: LiteRarity, 2024

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz

• "Tunnustatuim naiskunstnik meie maal – tartlanna Julie von Hagen-Schwarzi kunstile ja armastusele pühendatud elu" Postimees, 8. august 2017.
• Eesti lugu: EESTI LUGU 415. Naised Siberis., Aadu Must ja Piret Kriivan, ERR digitaalkogu, 27. juuni 2015.