Julius Caesar

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib vanarooma väejuhist ja poliitikust; nime "Julius Caesar" teiste kasutuste kohta vaata lehekülge Julius Caesar (täpsustus); nime "Caesar" teiste kasutuste kohta vaata lehekülge Caesar (täpsustus).

Gaius Julius Caesar
Rooma diktaator
Ametiaeg oktoober 49 – 15. märts 44 eKr
Rooma konsul, ametis koos Marcus Antoniusega
Ametiaeg 1. jaanuar 44 – 15. märts 44 eKr
Eelnev	Gaius Caninius Rebilus ja Gaius Trebonius
Järgnev	Publius Cornelius Dolabella ja Marcus Antonius
Rooma konsul, ametis koos Marcus Aemilius Lepidusega
Ametiaeg 1. jaanuar 46 – september 25 eKr
Eelnev	Quintus Fufius Calenus ja Publius Vatinius
Järgnev	Quintus Fabius Maximus ja Gaius Trebonius
Rooma konsul, ametis koos Publius Servilius Vatia Isauricusega
Ametiaeg 1. jaanuar 48 – 1. jaanuar 47 eKr
Eelnev	Gaius Claudius Marcellus ja Lucius Cornelius Lentulus Crus
Järgnev	Quintus Fufius Calenus ja Publius Vatinius
Rooma konsul, ametis koos Marcus Calpurnius Bibulusega
Ametiaeg 1. jaanuar 59 – 1. jaanuar 58 eKr
Eelnev	Quintus Caecilius Metellus Celer ja Lucius Afranius
Järgnev	Lucius Calpurnius Piso Caesoninus ja Aulus Gabinius
Isikuandmed
Sünninimi	Gaius Julius Caesar
Sünniaeg	13. juuli 100 eKr Rooma, Rooma vabariik (tänapäeva Itaalia)
Surmaaeg	15. märts 44 eKr (55-aastasena) Rooma, Rooma vabariik (tänapäeva Itaalia)
Erakond	Populaarid
Abikaasa	Cinnilla (84-69 eKr; naise surm) Pompeia (67-61 eKr; lahutus) Calpurnia (59-44 eKr; Caesari surm)
Vanemad	Gaius Julius Caesar vanem Aurelia Cotta
Lapsed	Julia (u 76-54 eKr) Caesarion (47-30 eKr) Augustus (lapsendatud; 63 eKr - 14 pKr)
Elukoht	Caesari tempel, Rooma (viimne puhkepaik)

Gaius Julius Caesar [lisanime klassikaline hääldus oli kaisar, hiljem (eesti traditsioonis) tsääsar] (13. juuli 100 eKr – 15. märts 44 eKr) oli Vana-Rooma väejuht, poliitik ja kirjanik.^[1]

Caesar abiellus 84 eKr Lucius Cornelius Cinna tütre Cornelia Cinna nooremaga. Caesar oli sel ajal 18-aastane ja Cornelia 13-aastane. Kui 82 eKr sai Cinna vastane Lucius Cornelius Sulla diktaatoriks, siis käskis ta Caesaril end naisest lahutada. Caesar keeldus ja muutus sellepärast Sulla põlualuseks. Ta pääses ainult eestkoste tõttu.^[1]

Poliitilist tegevust alustas Caesar pärast Sulla surma 78 eKr. Ta astus Sulla pooldajate vastu, keda süüdistati väljapressimises. 74 eKr võitles ta Mithridatesega. 68 eKr oli ta kvestor. ^[1]

Teise abielu sõlmis Caesar Sulla lapselapse Pompeiaga 67 eKr, aasta pärast esimese naise Cornelia surma.

Ta korraldas 65 eKr ediilina luksuslikud vaatemängud ja laskis taastada Mariuse kujud. Niimoodi saavutas ta rahva poolehoiu. 63 eKr sai ta pontifex maximuseks. ^[1]

Kui Lucius Sergius Catilina riigipöördekatse nurjus, kaitses Caesar senatis vandenõulasi.^[1]

62 eKr oli ta praetor urbanus ja järgmisel aastal Lõuna-Hispaania asehaldur.^[1]

Aastal 60 eKr moodustas ta esimese triumviraadi Marcus Licinius Crassuse ja Pompeiusega. Triumviraadi toetusel valiti ta 59 eKr konsuliks. Konsulina saavutas ta senati vastuseisust hoolimata kahe veteranide ja vaeste kodanike huve kaitsva agraarseaduse kehtestamise. ^[1]

Caesar lahutas end Pompeiast ja abiellus kolmandat korda 58 eKr konsul Piso tütre Calpurniaga, oma tütre Julia andis ta naiseks Pompeiusele. ^[1]

Ta pani Egiptuse troonile Kleopatra, kellega tal oli poeg Caesarion, kes sündis 47 eKr.^[1]

Tema nimest on tuletatud sõnad "keiser", "juuli" ja "tsaar".^[1]

Ta oli Vana-Rooma kuulsamaid kõnemehi, kuid suurem osa tema kõnedest ei ole säilinud.

Kirjanduse seisukohast on tema teostest tähtsaimad "Märkmeid Gallia sõjast" (Commentarii de bello Gallico, 7 raamatut, millele Hirtius lisas 8.) ja "Märkmeid kodusõjast" (Commentarii de bello civili, 3 raamatut). Mõlemad teosed on kirjutatud selges ja lihtsas keeles ning õigustavad Caesari tegevust.^[1]

Ta uuendas kalendrit, võttes kasutusele Juliuse kalendri.

Kui Caesari ametiaeg konsulina hakkas läbi saama, määrati ta Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalia) ja Illüürikumi provintsi (Lääne-Balkan) kuberneriks, hiljem ka Gallia Transalpina ehk Gallia Narbonensis (Lõuna-Prantsusmaa) kuberneriks. Caesari juhtimise all oli neli leegioni. Gallia oli ebastabiilne, roomlaste liitlased keltidest aeduid olid Gallia keltide ja germaanlastest sueebide poolt võidetud, sueebid asusid elama vallutatud aeduide maale.

Alpi mägedest põhja pool asunud helveetide hõim valmistus samuti massiliseks migratsiooniks, Caesar võitis esmalt 58. aastal eKr helveete ja seejärel sueebe Ariovistusega, jättes seejärel oma armee talvituma sequanide territooriumile. 57. aastal eKr võitis Caesar belgid Axona lahingus ja seejärel alistas Kirde-Gallias asuvad Belgia hõimud ükshaaval ning Reini jõest lõunas asuvad Madalmaade territooriumid kuulusid järgnevalt Rooma Impeeriumi Gallia Belgica provintsi koosseisu. Caesari ja Pompeiusega koos esimese triumviraadi moodustanud Marcus Licinius Crassus Divesi poja Publiuse juhtimise all alustas üks leegion Armorica ja Bretagne'i poolsaare vallutamist. 56. aastal eKr viidi lõpule Armorica vallutus, võiduga veneetide üle merelahingus, samal ajal vallutas Publius Licinius Crassus edelas asuvad akvitaanid. Järgnevalt ulatus Rooma provints Akvitaania (Gallia Aquitania) Püreneedest Garonne'i jõeni.

55. aastal eKr lõi Caesar tagasi Galliasse tunginud germaani hõimud, ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega Germaania territooriumile. 55. aastal eKr suvel seilas Caesar pärast Madalmaade rannikul asunud morinide ja menapiide alistamist Britanniasse, uskudes, et bretoonid olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Kuigi Caesaril õnnestus randuda Kentis, ei suutnud ta sügavamale võõrale territooriumile sisse tungida ning naasis talveks Galliasse.

54. aastal eKr suundus Caesar Britanniasse tagasi, ta tungis sisemaale, tõstes oma liitlase Mandubraciuse trinovantese hõimust nende kuningaks ja ning alistas tolle rivaali, Cassivellaunuse. Samal ajal viis kehv viljasaak Gallias laialdase ülestõusuni, mida juhtis hõimupealik Ambiorix. Caesar oli sunnitud tema vastu kogu talve ja ka järgmise aasta alguse sõdima. 52. aastal eKr vallandus Gallias teine suur ülestõus, mida juhtis arverni hõimupealik Vercingetorix, kel õnnestus Gallia hõimud oma juhtimise alla ühendada. Vercingetorix võitis Caesarit mitmes kokkupõrkes, kaasa arvatud Gergovia lahingus, kuid Caesar sundis lõpuks hõimud alistuma ning Gallia oli otsustavalt võidetud.

 Pikemalt artiklis Caesari kodusõda

Caesar alustas 10. jaanuaril 49 eKr Rubicot ületades kodusõda, mille ta võitis ja kuulutas ennast eluaegseks Rooma diktaatoriks. Caesari kodusõda (49–45 eKr), peeti Julius Caesari ja senati optimaatide fraktsiooni, mida esialgu juhtis Gnaeus Pompeius Magnus, vahel ja lõppes Caesari võiduga. Rahulolematud senaatorid mõrvasid Caesari märtsi iidide ajal 44 eKr.

• „Märkmeid Gallia sõjast“, 6.11–20, „Märkmeid kodusõjast“, 2.29–33, tõlkinud Richard Kleis – Rooma kirjanduse antoloogia, 1971, lk 219–225.
• „Märkmeid Gallia sõjast“, 2.16–28, 6.21–26, tõlkinud Kaarina Rein – Rooma kirjanduse antoloogia, Tallinn, 2009, lk 182–190; eessõna Kaspar Kolk (lk 179–182).

• Rubico ületamine

Tsitaadid Vikitsitaatides: Julius Caesar