Julius Erlemann
Robert Julius Erlemann (13. märts 1851 Rõuge kihelkond, Võrumaa – 18. aprill 1898 Tartu) oli eesti õpetaja ja kultuuritegelane.
Haridustee
[muuda | muuda lähteteksti]Alghariduse omandas Erlemann kodus, edasi õppis Kanepi kihelkonnakoolis, Võru kreiskoolis ja aastail 1868–1871 Valga kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminaris (nn Cimze seminar).
Teenistuskäik
[muuda | muuda lähteteksti]Töötas algul Helme kihelkonnakoolis ja aastail 1871–1888 Kanepi kihelkonnakoolis, tegutsedes samal ajal Kanepi kiriku organistina. Aastatel 1888–1891 oli Erlemann Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas asunud Eesti Aleksandrikooli usuõpetuse, eesti ja saksa keele ning laulmise õpetaja. Õpetajana jättis õpilastesse sügava mulje, lõi koolis usaldusliku õhkkonna õpilaste ja õpetajate vahel. Juhatas kooli laulukoori, millega esineti koolipidudel, kohalikus seltsimajas ning 1891. aasta IV üldlaulupeol Tartus.
1891. aastast tegutses Tartus ettevõtjana.
Ühiskondlik tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Oli Kanepi Laulu Seltsi asutaja ning selle koori juht aastail 1869–1888. Kanepi meeskoori ja meeskvartetiga esineti Eesti linnades, Helsingis ja Peterburis ning võideti 1879. aasta II üldlaulupeol 1. auhind. Aleksandrikoolis töötamise ajal juhatas Erlemann Põltsamaa meeskoori, mis koosnes peamiselt Põltsamaa ja Pilistvere kihelkonna kooliõpetajatest.[1]
Erlemann oli 1891. aasta IV üldlaulupeo ühendkooride üldjuht.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vend Andreas Erlemann (1833–1915) oli kihelkonnakooliõpetaja, köster ja rahvusliku liikumise tegelane.