Kärevere sild

Kärevere sild on maanteesild Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee 166. kilomeetril, Tartu poolt tulles vahetult enne Käreveret.

Ajalugu

Enne 1923. aastat ületati Kärevere juures Emajõge parvega. Tallinna ja Tartu vaheliseks liiklemiseks oli peamine marsruut Piibe maantee.

Aastatel 1923–1928 kasutati ülesõiduks nn nahksilla tüüpi ujuvsilda, kuid et see takistas laevasõitu, otsustati see asendada püsisillaga.

1928. aastal ehitati Kärevere sild, pikkusega 48 meetrit, kuid tehniliste puuduste tõttu varises see sild sama aasta 14. detsembril kell 21.15 kokku. 1930. aasta märtsis toimunud kohtuprotsessi tulemusena mõisteti Ado Johanson silla projekteerija ja ehitajana süüdi. Kohus mõistis talle ühekuulise aresti ning Tartu maavalitsus nõudis tagasi 64 000 krooni, mis oli kulunud silla projekteerimiseks ja ehitamiseks.^[1] Esimene sild oli ühesildeline raudbetoon-konsooltalasild.

Umbes 1929. aastal ehitati üle Emajõe puitsild.

1936–1937 rajas Soome firma Cyclop raudbetoonist õõnesristlõikega taladega jätkuvtalasilla. Silla pikkus oli 82,4 meetrit. Sild ehitati kuivale maale, hiljem õgvendati jõgi selle alt läbi voolama.

Raudbetoonsild purustati II maailmasõjas 1941. aastal. Vana silla sambavundamendid säilisid. 1945. aastal ehitati sõjas purustatud silla asemel uuesti puitsild (pikkus 73 meetrit).

1941. aastal purustatud silla sambavundamentidele ehitati 1953–1954 uus monoliitraudbetoonist sild. Sild ehitati 3-sildeline (silded 20-27-20m), gerbertalasüsteemis. Silla pikkus oli 66,7 meetrit pluss kaldakonsoolid 8,6 meetrit.

1992. aastal tehtud silla ülevaatus näitas, et silla tehniline olukord jätab soovida, mistõttu telliti Tallinna Tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudi ekspertidelt täpsem hinnang. 1995. aastal valminud hinnangus anti konkreetsed soovitused remondi teostamiseks. Arvestades liikluskoormust jõuti järeldusele, et otstarbekam on ehitada uus sild. 1999. aastal avatigi liikluseks uus raudbetoonsild. 1956. aastal valminud sild jäi alles, kuid suleti liikluseks.