Kahjukindlustus

Kahjukindlustus on üks kindlustuse liikidest, mille kohaselt on kindlustusandjal kohustus kindlustuslepingu alusel hüvitada kindlustatud isikule tekkinud (üldistatult) materiaalne kahju. Kahjukindlustuse levinumad alaliigid on näiteks liikluskindlustus, tulekindlustus, krediidikindlustus ja garantiikindlustus. Kahjukindlustuse alla ei kuulu elukindlustus ja edasikindlustus.

Kahjukindlustuse liigitamiseks ei ole ühtseid reegleid või definitsioone ning tihtilugu nimetavad eri firmad samasid kindlustustüüpe erinevalt. Näiteks võib maismaasõiduki kindlustus olla nimetatud nii kaskokindlustuseks kui ka autokindlustuseks. Raamatus „Kahjukindlustuse käsiraamat“ on Aare-Matti Inglist kahjukindlustuse liigitanud järgmiselt: õnnetusjuhtumite kindlustus, haiguskindlustus, maismaasõidukite kindlustus, raudtee veerevkoosseisu kindlustus, õhusõidukite kindlustus, laevade kindlustus, transporditavate kaupade kindlustus, tulekindlustus ja loodusjõudude kindlustus, muu vara kindlustus, mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustus, liikluskindlustus, õhusõiduki valdaja vastutuskindlustus, veesõiduki valdaja vastutuskindlustus, tsiviilvastutuskindlustus, krediidikindlustus, garantiikindlustus, finantskahjude kindlustus, kohtukulude kindlustus ning abistamisteenuste kindlustus.

Järgnevalt on lahti seletatud mõned kahjukindlustuse liikidest.

Vabatahtliku sõidukindlustuse ehk kaskokindlustuse eesmärk on kindlustuslepingu järgi hüvitada sõidukile tekkinud kahju näiteks liiklusõnnetuse korral. Peale liiklusõnnetuses tekkinud kahju võib kaskokindlustus katta kahjud, mille on põhjustanud muud välisjõud, nagu jääpurikate kukkumine auto katusele, ning mis on tekitatud väljaspool teeliiklust, näiteks koduhoovis. Kaskokindlustust on võimalik laiendada, et see kataks ka röövimis-, vandalismi- jms riski. Loomulikult tuleb silmas pidada, et kindlustusmakse suurus sõltub kindlustusega kaetud riskide hulgast. Lisaks tuleb lepingu sõlmimise eel kontrollida, kas kindlustus katab ka sõiduki klaasi- ja salongikahjud. Kindlustusfirmad võivad nõuda sõidukil eri turvaelementide olemasolu, sealhulgas teavet selle kohta, mitme võtmega saab sõiduki avada. Kui on tekkinud kahju ning sõiduki omanik ei suuda kindlustusandjale ette näidata kõiki olemasolevaid võtmeid, siis kahju ei hüvitata.

Varakindlustuse alla kuulub mitmeid väiksemaid kahjumijuhtumite tüüpe, millest läbi ajaloo on kõige populaarsem olnud tulekindlustus. Ettevõtte varakindlustuse tüübid on ka näiteks kindlustus veekahjude, loodusõnnetuste ja murdvarguse vastu. Kuna erinevaid variante varakindlustuseks on palju ning iga kindlustusselts ei pruugi kõiki katta, siis on oluline lepingust jälgida, mis kahjud on kindlustatud ning kuidas nimetatud kahjud on defineeritud. Üldiselt ei kindlustata kahjusid, mille on põhjustanud näiteks sõda, tuumakatastroof või riigipööre. Kindlustuslepingu kehtivuse eelduseks on tihtilugu eri turvaseadmed, sealhulgas signalisatsioon ja suitsuandur.

Sama moodi nagu ettevõtte vara, on võimalik eri riskide vastu kindlustada eraisiku elamispind. Kõige populaarsem kodukindlustuse liik on tulekindlustus; valvekeskusega ühendatud signalisatsioon aitab kaitsta ka murdvarguste ja röövlite eest. Seda loomulikult eeldusel, et kindlustuslepingu tingimused on täidetud (näiteks kodu on signalisatsiooni all, kui ühtki elanikku kohapeal ei viibi). Varalisele hüvitamisele lisaks võib kindlustusselts pakkuda kahjujärgset koristamisteenust ning kodu ajutiselt elamiskõlbmatuks muutumise korral katta hotellikulud.

Üldjoontes on reisikindlustuse hüvitatavad riskid seotud reisi ärajäämisega, reisi ajal tekkivate terviseriketega ja pagasi kaotsiminekuga. Tihtilugu ei pea reisikindlustust minema taotlema kindlustusseltsi, vaid seda pakutakse juba reisi soetamisel reisibüroos. Reisikindlustust pakkuvad kindlustusseltsid on kiirema kahjukäsitluse nimel sagedasti seotud mitme rahvusvahelise organisatsiooniga, mis muudab kogu hüvitusprotsessi sujuvamaks.

Erinevalt teistest kahjukindlustuse alaliikidest ei hüvita ärikatkestuskindlustus otseselt materiaalset kahju (mis võib olla tekkinud näiteks tulekahju tõttu), vaid aitab taastada kahjustatu varasemat positsiooni turul. Kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusvõtja määrata ajavahemik, mille jooksul kindlustusselts üritab viia äri optimaalsele tootmismahule ja käibele. Kuigi kindlustusseltsi võimuses pole taastada kindlustusvõtja klientide lojaalsust ning käitumismustreid, suudab see rahaliselt abistada niivõrd, et kindlustusjuhtumit nagu poleks olnudki. Seega on kindlustusobjektiks ka saamata jäänud kasum.

Õnnetusjuhtumikindlustus kindlustab senise elatustaseme säilimise ajutise töövõimetuse või isegi invaliidistumise korral. Lisaks on majanduslikult sõltuvatele pereliikmetele kindlustatud hüvitiste maksmine, kui kindlustatu sureb. Hüvitiseks võib olla ühekordne summa, päevaraha või valuraha. Õnnetusjuhtumikindlustus on mõeldud riskantset ametit pidavatele inimestele, nagu näiteks tuukrid ja kaevurid, kuigi kindlustada võib end igaüks. Peale töökoha võidakse arvestada elustiili ning tervisliku olukorraga. Lepingut ei sõlmita teatud haiguste põdemise korral, sealhulgas AIDS, vähk ja kõrgvererõhktõbi.

Vastutuskindlustuse ülesanne on hüvitada kahjud, mille on põhjustanud tsiviilisiku tegevus (või tegematajätmine). Sinna alla võib kuuluda katuseräästa jääpurikatest puhastamata jätmine, hoone küttesüsteemi valesti projekteerimine, sõiduauto pidurite ebakorrektne remont jne. Ka tavalist liikluskindlustust võib nimetada vastutuskindlustuse eriliigiks. Vastutuskindlustuse võib jagada tootest tulenevaks, tegevuskindlustuseks ning füüsilise isiku vastutuskindlustuseks.

Liikluskindlustus on kohustuslik vastutuskindlustus,^[1] mis süüdlase eest hüvitab kannatanule liiklusõnnetuses tekitatud varalise kahju, milleks võib olla isiku- või varakahju. Isikukahju alla kuuluvad nii ravikulud kui ka ajutisest või alalisest töövõimetusest tulenev kahju. Varakahjuna käsitletakse sõidukile ja muudele materiaalsetele väärtustele (näiteks teele ja teerajatistele) tekitatud kahju. Liikluskindlustus ei hüvita iseendale tekkinud kahju.

Ajalooliselt on see üks kõige varasem rakendust leidnud kahjukindlustuse alaliik, mille alla kuulub ka merekindlustus. Kui muid kindlustusliike võivad kindlustusseltsid mõista üksteisest erinevalt, siis veosekindlustusele kehtivad rahvusvahelised kindlustustingimused Institute Cargo Clauses (ICC), mille looja on Londoni Kindlustusandjate Instituut (ILU).

Kuigi oletatavaid kindlustuslepinguid võib leida varasemastki ajast, peetakse esimeseks säilinud kindlustuslepinguks 1347. aastal sõlmitud merekindlustuslepingut. Sel perioodil toimus kaubanduslik revolutsioon, kus eurooplased seadsid rikkuse saamiseks tihtilugu suuna Aasiasse või Ameerikasse. Meresõiduga kaasnesid riskid, mille hajutamiseks kindlustati laeva tagasipöördumine reisilt. Koos säärase kindlustusega muutus päevakohaseks ka (kindlustus)aktsiaseltsi idee, mille osakuid müüdi jõukamatele.^[2]

Puit kui populaarne ehitusmaterjal tõi kaasa tulekindlustuse populariseerimise, mille üks ajend oli kindlasti Londoni 1666. aasta suur tulekahju. Lisaks pakkusid tulekindlustusseltsid ja -ühingud tulekustutusteenuseid.

Esimene kindlustusfirma, Lloyds, loodi 1686. aastal, selle põhiline tegevusvaldkond oli merekindlustus. See organisatsioon on säilinud tänapäevani, kusjuures hüvitisi maksavad peale korporatsioonide ka eraisikud.^[3]

Kahjukindlustuse esimesi märke Eestis võib leida Tallinnast aastal 1864, mil Vene Kindlustusselts Tuleõnnetuste Vastu sai litsentsi Baltimaades tegutsemiseks.

Koos Eesti iseseisvumisega aastatel 1918–1940 tuli turule hulgaliselt kindlustusfirmasid ning välismaiste kindlustusseltside tegevus üldjoontes lõpetati. 1940. aastal võis Eestis kokku lugeda 19 kindlustusseltsi ning üle 300 ühistegeliku kindlustuskassa, suuremad neist olid näiteks Esimene Eesti Kindlustuse Selts, Eesti Kindlustuse Selts, Eesti Lloyds. Nende põhiline tegevusvaldkond oli hoonekindlustus.

Nõukogude võimu saabumisega natsionaliseeriti kindlustusseltsid ning 1970. aastateks oli Nõukogude Riiklik Kindlustus saavutanud väga hea taseme, sel ajal koguti vabatahtliku kindlustuse liikidelt makseid 15,4 miljardi rubla väärtuses. Põhiline kahjukindlustuse alaliik oli jätkuvalt eluasemekindlustus, levinumad olid ka liikluskindlustus ja maapiirkondades loomade kindlustamine.^[4]

Taasiseseisvunud Eestis võeti eeskuju läänemaailmast ning loodi mitmeid uusi kindlustusseltse, mille tegevus määratleti konkreetsemalt 1992. aastal jõustunud kindlustusseaduse alusel. 1990. aastatel seati sisse ka esimesed kohustuslikud kindlustused, mis suure pettuste arvu tõttu jäid kasumi asemel kahjumisse. Tänu majanduskasvule tekkis rohkem vara, mida kindlustada. 1990. aastate lõpuks oli kindlustamine saanud pigem reegliks.

Ei kulunud palju aega, kui kindlustustest saadud (ajutine) tulu seoti tihedalt börsiga. Kuid kui panganduses algas keeruline aeg, peegeldus see ka kindlustuses. Varem Eesti turul märkimisväärsed kindlustusseltsid, nagu Ühiskindlustuse AS ja Polaris AS, läksid pankrotti. Olukorra päästmiseks tõsteti omavastutusmäära mõnesajalt kroonilt mõnele tuhandele kroonile, mille tulemusena mitte ainult ei säästnud kindlustuspakkujad oma kulusid, vaid inimesed hakkasid oma varaga ka hoolikamalt ringi käima.

• Inglist, Aare-Matti (2001). Kahjukindlustuse käsiraamat. Äripäeva Kirjastuse AS.