Kalakotkas

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kalakotkas (perekond).

Kalakotkas
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Haukalised Accipitriformes
Sugukond	Kalakotkaslased Pandionidae
Perekond	Kalakotkas Pandion
Liik	Kalakotkas
Binaarne nimetus
Pandion haliaetus Linnaeus (1758)

Kalakotkas (Pandion haliaetus) on kalakotkaslaste sugukonna ainus liik.^[2]

Kalakotkas kuulub Eestis I kaitsekategooriasse.^[3]

Kalakotka rahvapärased nimetused on valgekotkas, sääsk, sääskas, kalasääskas, sääskkull.^[2]

Kalakotkas on teistest kotkastest küllalt selgesti eristatav, lennupildi sarnasuse tõttu võib teda segamini ajada pigem suure kajaka noorlinnuga.^[2]

Keha ülapool on tume, alapool aga hele. Heledama tooniga peal on seljani kulgev tumedam silmatriip. Kuklal on veidi pikemad puhevil suled. Hoo- ja sabasuled on tumedate triipudega, tiivad on tumedad. Neljal ühesuurusel varval on mustad küüned, samuti on must ka nokk. Emas- ja isaslind on üsna sarnased, emased on veidi suuremad ja jässakamad. Noortel lindudel on pea rohkem triibuline.^[4]

Keha pikkus on 50–66 cm, tiibade siruulatus 1,27–1,74 m, saba pikkus 17–24 cm. Isaslindude keha mass on 1,12–1,74, emaslindudel 1,21–2,05 kg.^[5]

Eestis elutsevatest kotkastest on kalakotkas kõige väiksem.^[4]

Kalakotkas on levinud viiel elukõlbulikul mandril (Euraasia, Aafrika, Austraalia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika) ja paljudel väiksematel saarterühmadel. Pesitsusalade hulka ei kuulu vaid Antarktika, Lõuna-Aafrika, Lõuna-Ameerika, India ja Edela-Aasia^[6]. Pesitsusterritooriumi suuruseks on ligi 25 miljonit ruutkilomeetrit. Euroopas võib väiksematel pesitsuseks sobivatel territooriumitel pesitseda kuni 12 paari 50 km² kohta, suurematel aladel aga 1–4 paari 100 km² kohta.^[5]

Maailmas elutseb tänapäeval hinnanguliselt ligi 500 000 kalakotkast.^[7] Kogupopulatsioon on maailmas viimastel aastakümnetel oluliselt kosunud. Inimtegevuse mõjul langes kalakotkaste arvukus drastiliselt 18.–20. sajandini, eriti intensiivselt loomastikule ohtlike pestitsiidide kasutamise tõttu 1950. ja 1960. aastatel. Kaitsemeetmete rakendamise, pestitsiidide keelamise ning tehispesade abiga on Põhja-Ameerikas ja Põhja-Euroopas kalakotkaste arvukus oluliselt kasvanud. Siiski on veel ohustatud paljud väiksemad populatsioonid Atlandi ookeani saartel, Vahemere lääneosas, Punase mere rannikupiirkonnas, Kagu-Aasia sisemaal ja Hiina rannikupiirkonnas.^[5]

Tavaliselt elab kalakotkas üksikuna või paaris, kuid mõningates piirkondades (Põhja-Ameerika, Punase mere rannikualad) elavad nad ka kolooniatena. Saartel pindalaga 700–1200 ha on registreeritud kuni 300 paari.^[5]

Kalakotkas on rändlind, kelle talvitusalade hulka kuuluvad India, Indohiina, Põhja-Ameerika lõunaosa, Aafrika, Vahemere lääneosa jm.^[2] Rändeteekonna pikkus võib olla kuni 12 500 km.^[6]

Kalakotkas suri inimestepoolse tapmise tõttu 1840. aastal Inglismaal ja 1916. aastal Šotimaal välja. Nende asurkond taastus Šotimaal 1950. aastatel ja hiljem levis taas ka mujale Inglismaale. Nüüd pesitseb Inglismaal alla 300 kalakotkapaari, neist kolm Šotimaa maakonnas Scottish Bordersis.^[8]

Eestis pesitseb kalakotkas peamiselt Ida- ja Lõuna-Eestis ning levib järk-järgult järjest rohkem lääne poole. 2005. aasta seisuga pesitseb meil 50–55 paari kalakotkaid ning nende arvukus on viimastel paaril aastakümnel oluliselt kasvanud. Veel 1985. aastal teati meil pesitsevat ainult 5 paari.^[9]

Kalakotkaste elupaigad on seotud magedate või soolaste veekogudega, mis peavad olema küllaltki puhta ja rahuliku, varjulise või aeglaselt liikuva veega, kus elavad veepinna lähedal ujuvad kalad. Elupaikade hulka kuuluvad troopilise või lähistroopilise kliimavöötme saared, varjuliste lahtedega rannikualad, jõesuudmed, mangroovid, riimveega rannikulaguunid, järved, jõed, veehoidlad, lahtise veega ja puudega soopiirkonnad, harvem ka väiksemad jõed ja tiigid. Pesad on tavaliselt lähedal veekogule, kuid mõnikord võib see olla mitme kilomeetri kaugusel veekogust. Pesapaik on tavaliselt 0–1000, harva kuni 3300 m kõrgusel merepinnast. Rändel võib kalakotkas tõusta ka kuni 4100 m kõrgusele.^[5]

Eestis on kalakotka elupaigaks soostunud metsad. Küllaltki lai pesa rajatakse peaaegu alati männi latva.^[10]

Kalakotkad hakkavad pesitsema kolme aasta vanuselt^[6]. Holarktises pesitsevad kalakotkad mai lõpust kuni septembri alguseni, põhjapoolkera lõunaosas märtsist juunini, Punase mere ääres alates detsembrist ning Roheneemesaartel alates detsembrist-jaanuarist, Austraalia põhjaosas juulist novembrini, lõunaosas detsembrist veebruarini.^[5]

Pesa läbimõõt ulatub kuni 1,2–1,5 m, sügavus 0,5–2,0 m. Pesamaterjaliks on väiksemad oksad ja võrsed, vetikad, kõrkjad, rohttaimed, suled ja isegi kondid. Pesa asub lagedamal alal üksikpuudel või metsas kasvaval puul, tavaliselt 5–30 m kõrgusel maapinnast. Puude asemel on kasutusel ka kaljunukid, suured kivid, kõrgepingemastid, suured poid või hoonete varemed. Kohati on pesa tehtud põõsale, laidudel ka otse maapinnale. Mõnes piirkonnas kasutatakse aktiivselt kunstpesi.^[5] Sobivas ja mittehäiritavas kohas olevat pesa kasutatakse aastaid.^[6]

Kurnas on tavaliselt 2–3 muna, harva 1 või 4 muna. Haudeperiood kestab 34–43 ööpäeva, pojad saavad lennuvõimeliseks 44–59 ööpäeva möödudes. Pärast lennuvõimeliseks saamist jäävad pojad veel 30–60 päevaks vanematest sõltuvaks.^[5]

Eestisse saabuvad kalakotkad talvitusaladelt tagasi aprillis (sageli veel enne veekogude jääkatte sulamist) ning lahkuvad siit tavaliselt septembris. Emaslinnud ja mittepesitsevad linnud lahkuvad 2–3 nädalat varem. Emaslinnud teevad enne rännu algust vahepeatuse jõuvarude täiendamiseks.^[6]

Kalakotkad toituvad peaaegu täielikult elupaiga lähedal oleva soolase või mageveega veekogu pinna lähedal ujuvatest kaladest. Saagiks langevate kalade pikkus on üldjuhul 7–57 cm, mass aga 100–300 g (registreeritud 50 g kuni 2 kg). Harva toitub kalakotkas surevatest või surnud kaladest. Veel harvem aga muudest saakloomadest, kui põhitoidust ei piisa või kui teisi saakloomi on suuremal hulgal saadaval. Sel juhul püüab võib kalakotka saakloomade hulgas olla väikeimetajad, haiged või vigastatud linnud, roomajad, konnad ja koorikloomad. Kalakotkas tavaliselt teistelt lindudelt saakloomi ei näppa, kuid temalt võivad saaki varastada teised kotkad või isegi haigrud. Saaki võib kotkas varitseda varitsuspaigast, kuid sagedamini peab ta jahti õhust, veepinnast 10–30 (5–75) m kõrguselt.^[5]

Eestis lendab kalakotkas toituma sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või kaugemalegi. Meie kalakotkaste saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga nad võivad püüda ka kuni kahekiloseid hauge. Kalatoidu vähesuse korral toitub kalakotkas konnadest või hiirtest.^[10]

• Kirss, M., Väli, Ü. (2018). Kalakotka toitumisbiotoobid Eestis juhuvaatluste analüüsi põhjal. Hirundo, 31, 39−51.

• Kalakotkas andmebaasis eElurikkus
• Kalakotkakaamera

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kalakotkas