Alpi kaljukits

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib loomaliigist; sodiaagimärgi kohta vaata artiklit Kaljukits (märk); astronoomilise tähtkuju kohta vaata artiklit Kaljukits (tähtkuju).

Alpi kaljukits (Capra ibex)^[1] on veislaste sugukonda kuuluv sõraline, kes elab Alpide ja teiste Kesk-Euroopa mägede kõige eraldatumates piirkondades, metsa ja liustike vahelisel piiril, 2000–3000 meetri kõrgusel merepinnast. Nagu teisedki mägedes elavad sõralised, on alpi kaljukitsed suurepärased mägironijad ja ronivad kartmatult ja meisterlikult kaljudel.^[2][3][4]

Liik on olnud väljasuremisohus.^[3]

Kaljukitsedel on pikad, tahapoole kaarduvad kumerad sarved. Isasloomadel on need märksa pikemad ning raskemad kui emasloomadel (sarvede pikkus võib olla kuni 1 meeter), emasloomade sarved on lühemad ja veidi kõveramad. Sarvedel on ristivallidena asetsevad köbrud. Karvastik on hallikaspruuni värvusega, kohati esineb musti laike. Isaslooma karvkate on suviti tumepruun, emasloomal punakas kuldne. Talvel on kõigi kaljukitsede karv hallikaspruuni värvi. Pea on piklik, tahaulatuva laubaga, kõrvad on väikesed, ninasõõrmed paiknevad viltu ja kurgu all on habe. Saba on lühike ja lame, selle alapool karvatu, sabatüvikul paiknevad haisunäärmed. Turi on 65–105 cm kõrgusel, kehapikkus 115–170 cm, isasloom kaalub 75–120 kg, emasloom 50–65 kg. Kaljukitse sõrad on järskudel nõlvadel ronimiseks hästi kohastunud ja igal jalal on kaks tangidega sarnanevat varvast. Elab 10–20 aastat.^[2][3][4]

Talviti elavad kaljukitsed tavaliselt madalamatel aladel, kuid suvel lähevad nad toidu otsimiseks Alpi niitudele. Emased ja isased alpi kaljukitsed elavad suurem osa aastast eraldi karjades, mis koosnevad kas täiskasvanud sokkudest või poegadega emasloomadest. Väga vanad sokud võivad elada erakuna. Emas- ja isasloomad kohtuvad innaaja jooksul, tavaliselt moodustab domineeriv isasloom emasloomadest haaremi. Alpi kaljukits on päevase eluviisiga loom, kes toitub hommikuti, ronides mööda kaljunõlvu ja alpiniite kõrgemal asetsevate aladeni. Ta viibib umbes 2000-3000 meetri kõrgusel merepinnast. Alpi kaljukitsel on terav nägemine, kuulmine ja haistmine. Tema looduslikud vaenlased on hundid, karud, ilvesed ja rebased.^[2][3][4]

Alpi kaljukitsed toituvad mitmesugustest taimedest. Nende põhitoiduks on madalakasvulised rohttaimed (näiteks aruhein), samblad ja samblikud. Lisaks niidutaimedest toitumisele söövad alpi kaljukitsed puude ning põõsaste oksi, tõustes selleks vajadusel tagumistele jalgadele. Kaljukitsedel on suur soolavajadus, seetõttu käivad nad 15-20 km pikkuseid vahemaid, et enda soolavajadust kontrolli all hoida.^[2][3]

Alpi kaljukitsede jooksuaeg on detsembris ja jaanuari alguses ning kestab ligi 10 päeva – sokud on sel ajal väga agressiivsed. Nad võitlevad üksteisega juba varem, võitja moodustab seejärel emasloomadest haaremi. Vanematel sokkudel on kõige suuremad haaremid, haaremi juures võib elada ka paar sigimisvõimetut vana sokku. 165–170 päeva pärast paaritumist sünnitab emasloom (tavaliselt juunis) ühe või kaks talle, keda ta toidab ja kelle eest hoolitseb peaaegu aasta. Suguküpsus saavutatakse esimesel või teisel eluaastal.^[3]

Juba iidsetest aegadest saati on inimesed kaljukitsesid jahtinud, just nimelt isaslooma sarvede pärast. Kaljukits on väga ettevaatlik loom, mistõttu on tema leidmine loodusest üpris keeruline.

Rõivaste ja kingade valmistamiseks kasutati kaljukitse nahka.

Kaljukitse liha on väga maitsev ja kergesti seeditav. Looma rasva kasutati toiduvalmistamisel. Looma maost läbi käinud seedimata villa kasutati meditsiinilisel eesmärgil.

Loomade head ja kasulikud omadused viisid nende kodustamiseni. Praegu on maailmas tohutul hulgal erinevaid kodukitse liike. Kaljukitsi võib leida ka erinevatest loomaaedadest. Kaljukitsed aretuvad üsna hõlpsasti.^[2]

• kits
• metskits