Kanji

Kanji (漢字 [kandzi]) on üks mitmest Jaapanis kasutatavast kirjasüsteemist. Hiina päritolu tõttu nimetatakse kanji märke tihti ka "hiina märkideks".

Kuna hiina kiri jõudis Jaapanisse Hani ajastu Hiinast, osutabki kirjamärk 漢 (kan = Hani dünastia Hiina) sellele sündmusele. Jaapanis peavad õpilased kooli lõpuks tundma 2136 kanji märki, mida kutsutakse jōyō (loe: dzjoo-joo) kanji'ks (常用漢字) ehk igapäevaselt vajalikeks kanji märkideks.

Jaapani kirjakeele ajalugu

Miks on jaapani keele kirjutamine nii keeruline ja kuidas see sündis? Vaatame siinkohal jaapani keele kirjutamise tekkelugu ja ajaloolist tausta.

Kui jaapanlased hakkasid 5. sajandil üle võtma hiina kirjutamissüsteemi, oli hiina süsteem juba standardiseeritud ning ligikaudu 2 aastatuhandet vana. Vanimad tõendid näitavad, et jaapanlased võtsid hiina süsteemi üle pea ilma mingisuguste muutusteta, kuigi jaapani ja hiina keel on täiesti erinevad ja neil on vähem sarnasust kui näiteks hiina ja eesti keelel. Hiina keel on ühesilbiline ja muutumatu, jaapani keel on mitmesilbiline ja selles on hulganisti järelliiteid nii omadus- kui ka tegusõnadel. Samuti kasutavad hiinlased lauseehitust “alus – öeldis – sihitis” sellal kui jaapanlased kasutavad sõnajärge “alus – sihitis – öeldis”. Jaapanlaste varasemad püüdlused üle võtta Hiina kirjutamissüsteem kohtasid palju tõsiseid raskusi. Näiteks püüti alguses ka hiina keele süntaksit, lauseehitust kasutada.

Üks transkriptsiooni viise oli kirjamärkidele ühtlasi vastava hiinapärase häälduse lisamine. See on jaapani keeles on-yomi 音読み (mis otsetõlkes tähendab 'hääldumise (järgi) lugemine'). Teine viis oli kasutada kanji märgi hiinapärast tähendust ning hääldada seda jaapani oma sõnaga – seda meetodit tuntakse kun-yomi 訓読み (jaapanipärase lugemisviisina, hääldusena).

Varasemas järgus püüti kasutada jaapani keele kirjutamiseks hiina märke, kasutades kanji märkide on-yomi't selleks, et kirjutada jaapani sõnu silp-silbi haaval. Nii püüti saada hiina märkide abiga oma keelele lähedast hääldust. Seda kirjaviisi nimetati man'yōgana'ks. Selle tulemusena said jaapanlased palju nalja, sest paljudel hiina märkidel on sama hääldus, mistõttu võib võtta jaapani sõna ning kirjutada seda erinevatel viisidel, vastavalt hiina märgi hääldusele. Tulemus võis olla naljakas, kui tähendust vaadati, ja mitmeid sajandeid keeldusid jaapanlased standardiseerimast oma enda häälikutest lähtuvat kirjasüsteemi kana't, mille praegune nimi on 50 häälduvat silpi (go-ju on).

Praktilisest seisukohast tunnetati, et midagi peab siiski ette võtma. Iga hiina märk (või kanji) vajas mitmeid kriipse ja ühe sõna kirjutamine nõudis liiga palju vaeva. Üks lahendus oli kanji hiina-häälduse unustamine ning märgi kasutamine jaapani omakeelse sõnaga.

Neid kahte stiili kasutati mõnisada aastat ja tulemuseks on nähtus, et tänapäeval on kanji'del palju eri lugemisviise. Näiteks sõna 'maantee' kasutab kanji märki 道, mille on-yomi (hiinapärane lugemine) on dō ja kun-yomi (jaapanipärane lugemine) on michi.

Jaapanlased mitte ainult ei kasutanud hiina märke mitmesilbiliste jaapani sõnade kirjutamiseks ühesilbiliste hiina märkidega, vaid hakkasid ka üle võtma hiinapäraseid hääldusi oma keele sõnadena. Kuigi see meetod andis jaapanlastele uusi sõnu ja mõtteid, tekitas see ka tõsise probleemi – nimelt hiinlased kasutavad nelja tooni sõnade eristamiseks. Jaapani keeles neid pole olemas ja nii ongi jaapani keeles ehk liigagi palju homonüüme.

Kuigi hiinlastel on palju rohkem märke kui jaapanlastel (mahukaim sõnaraamat sisaldab 50 000 märki), on igal märgil enamasti üks kindel hääldus. Jaapanlastel on palju vähem märke (kuni 10 000 kanji märki), kuid igale märgile vastab mitmeid erinevaid lugemisviise ja mitmed märgikombinatsioonid tuleb lihtsalt sõnadena meelde jätta. Pärast Teist maailmasõda viidi läbi Jaapani kirjutamissüsteemi lihtsustamine ning praeguseks on olemas 2136 ametlikku kanji-märki.

Jaapani hiragana ja katakana tähestike areng

Sōsho (草書), pintsliga kirjutatud rohukirjastiili tundelised, kiiresti voolavad jooned sobisid hästi kirjanduslikku teksti. Nara ajastu lõpus ja Heiani ajastu kestel arendasid kirjaoskajad jaapani naised tähestiku, mis hõlmas kõik 50 jaapani keele silpi ja häälikut. See tähestik põhines hiina kanji märkide sōsho-kirjaviisil, millel on väga naiselik, voolav kuju. Seda stiili nimetati algselt onna'ks (女手 'naiselik käsi'). Selle tänapäevane nimetus on hiragana 平仮名. Hiragana tunneb ära kirja ümara kuju järgi. Näiteks näeb selles kirjaviisis lause "arigatō gozaimashita" ('tänan väga' viisakamas vormis) välja niimoodi: ありがとうございました.

Õige pea pärast naiseliku hiragana loomist arendati välja ka mehelikum tähestik, mis põhines hiina märkide kaisho (楷書) standardsel kirjaviisil. Võeti üksikud, lihtsad osad kanji'st ning kasutati ainult silphäälikuna. Sellist hääldustähestikku kutsutakse katakana'ks (片仮名). Tänapäeval kirjutavad jaapanlased võõrsõnad ja ühtlasi võõrapärased nimed katakana's. Kuna eesti nimed näiteks on tekkinud vastavalt eesti keele loogikale, ei ole võimalik 100% nime edasi anda. Sellistel puhkudel tehakse nimi jaapanipäraseks. Näiteks eesti nimed, mille hääldust ja lugemist saab 100 %-liselt edasi anda : ハンナ (Hanna), レイン (Rein). Töödeldud variantide puhul saab Igorist イゴル (Igoru), Siljast スリヤ (Suriya) jne. Jaapani keeles ei ole L-häälikut ega -tähte. Selle asemel kasutatakse võõrnimedes silpi “ru” või sobivuse korral ka teisi silpe ra-ri-ru-re-ro silpide reast.

Alguses ei kasutatud kanji't ja hiragana't koos. Tänapäeval on jaapani segakiri see, mida kõikjal kasutatakse. Mõlemat silpkirja omakeelsete sõnade kirjutamiseks ning katakana't võõr- ja laensõnade puhul. Nii katakana kui ka hiragana moodustavad kokku “kana” rühma ehk hääldusmärkide rühma.

Kanji märkide väljakujunemine

Traditsiooniliselt jaotatakse hiina kanji märgid kuude rühma, mida tuntakse kui rikusho (六書). Nii olid kirjamärgid liigitatud ligi 1900 aastat tagasi klassikalises hiina sõnaraamatus 説文解字 (hiina keeles Shuōwén Jiězì, jaapani keeles Setsumon kaiji, 'seletades lauseid', 'lahates märke'). See liigitus on mänginud keskset osa hiina leksikograafias. Esimesed neli kategooriat põhinevad märgi moodustamise protsessil, viimased kaks põhinevad kasutusel.

Piktograafid (象形文字 shōkei moji, 'piltkiri') on esimesed lihtsad hieroglüüfid, jämedad visandid asjadest, mida nad kujutavad. Näiteks: 山 yama (’mägi’). Samuti ka sõnad 大 dai ('suur') ja 小 shō ('väike').

Lihtsad ideograafid (指事文字 shiji moji, tinglikud fenomenoloogilised, osutavad märgid) tähistavad kujundlikult erinevaid olukordi. Näiteks tasandeid: 上 jō ('üleval'), 中 chū ('keskel') ja 下 ge ('all').

Kombineeritud ideograafid (会意文字 kaii moji, ühendatud tähendustega märgid) koosnevad kahest või enamast elemendist, millest kujuneb terviklik tähendus. Näiteks: 体 tai, karada (‘keha’; 人 ‘inimene’ + 本 ‘põhiline’). Ühe märgiga saab moodustada palju erinevaid, kuid sarnase sisuga märke – seda muutumatut kirjamärgiosa kutsutakse radikaaliks või tüveks.

Foneetilis-ideograafilised märgid (形声文字 keisei moji, kuju ja hääldusega (põimunud) märgid) koosnevad ühest elemendist, mis laias laastus väljendab tähendust (tavaliselt kutsutakse seda juureks, võtmeks või radikaaliks) ning teisest elemendist, mis annab kanji'le häälduse. Näiteks: 茎 kei (‘tüvi, tugi’) koosneb ‘taimest’ (kolm ülemist kriipsu on radikaal 'rohi', kusaganmuri) ja 圣 kei ‘sirge’(?), st taime sirge osa.

Tuletuslikud märgid (転注文字 tenchū moji) on märgid, mida kasutatakse laiendatud, tuletatud või näilikus mõttes. Näiteks: 令 rei muudetuna algupärasest tähendusest ‘käskima’ või ‘isik, kes käsib’ uue tähenduseni ‘valitseja, käskija’.

Foneetilised laenud (仮借文字 kasha moji) on märgid, mis on laenatud sõna häälduse väljendamiseks ilma otsese viiteta algupärasele tähendusele või on tegemist hoopiski vigaselt tõlgitsetud seoste edasikandumisega.

Suurem enamus märkidest on foneetilis-ideograafilised märgid (neljas ülalnimetatud tüüp). Näiteks 民, algupäraselt pilt nõelaga läbistatud silmast, kujutas orja, kes oli põgenemise vältimiseks peremehe poolt pimedaks torgatud, kuid hiljem muudeti ‘ükskõikseteks rahvahulkadeks’ või ‘inimeseks üldiselt’. See kujutab foneetilis-ideograafilise elemendina teiste märkide moodustamises märki hääldusega min ja tähendab põhiliselt ‘pime’ või ‘pimedus’. Näiteks min ‘rahvas’ 民 (lühendatuna 氏) kombineeritud märgiga 日 ‘päike’ annab kokku 昏, mis tähendab ‘pimedust, hämarikku’; 眠 ‘magama’ koosneb silmast (目) pimeduse seisundis (民). Huvitav näide on kon 婚 ‘abielu’, mis koosneb osadest 女 ‘naine’ + 昏 ‘pimedus’. Ühe teooria kohaselt on see tingitud sellest, et laulatus-tseremooniaid peeti öisel ajal. Sellisel viisil annab 民 oma panuse teiste märkide moodustamisel nii kuju, häälduse kui lugemisviisi järgi.

Paljudel juhtudel moodustub liitsõna kahest sama tähendusega sõnast, kus osade järjekorra vahetamise korral jääb tähendus samaks. Näiteks on samaväärsed 回転 kaiten ja tenkai 転回, mis mõlemad tähendavad pööret. Samas on ka palju liitsõnu, milles märkide äravahetamisel tähendus ja hääldus muutuvad, näiteks: 日月 jitsugetsu – päike ja kuu, vastupidises järjekorras 月日aga tsukihi tähendab 'aega'.

Kanji märkide kirjutamine, shodo, on ka Hiinas ja Jaapanis vägagi rafineeritud kunst, mida on vaja kaua ja hoolega õppida. Nii nagu eesti koolilapsed õpivad trüki- ja kirjatähti kirjutama, õpivad jaapani koolilapsed hiina märke kirjutama. Loomulikult alustatakse lihtsamates märkidest ning minnakse edasi keerulisematega. Märgi keerukuse määrab enamasti ära joonte arv. Näiteks mõned kanji märgid lihtsamatest keerulisemateni:

一卜川尚無髪優厵

Kõige lihtsamal kanji märgil on vaid 1 joon ning keerukamatel koguni kuni 28 joont. Oluline on seejuures, kuidas joont tõmmatakse – kas alt üles, vasakult paremale, millises järjekorras jne. Näiteks termini karate 空手 kanji märkide kara 空 ja te 手 kirjutamiseks tuleb kara jaoks teha 8 joont ning te jaoks 4 joont.

Eelmainitud tsuki märk 突 on väga sarnane tühjust tähistava märgiga 空. Mõlemal kanji märgil on näha ülemises osas sama 116. radikaali ana kanmuri (de:Radikal 116).

Kanji ülesanded

Üks kõige tähtsamaid hiina märkide omadusi on nende võime tähendust edasi kanda. See, kuidas nad seda teevad, on teemaks paljudele vastandlikele teooriatele. Hiina märke on kirjeldatud niisuguste keeruliste terminitega, nagu logograafia (sõnade sümbolid), ideograafia (ideede sümbolid) ja morfograafia (morfeemide sümbolid). Uurijad ei ole kokkuleppele jõudnud märkide täpse terminoloogia ja funktsioonide osas.

Ühe äärmusliku seisukoha järgi kannavad märgid tähendust edasi vaid foneetiliselt ning nende ideograafiline iseloom on üksnes müüt. Teise seisukoha järgi saavad märgid mõtet otseselt edasi anda – sõltumata nende hääldusest. Alfabeetilised sümbolid on teisest küljest justkui samm allpool võrreldes sellega, mida on maksimaalselt võimalik väljendada. Need märgivad tavaliselt üksnes kõne hääldust, mida omakorda seostatakse tähendusega. Muud teooriad on nende kahe vahepeal. Kogu see küsimus on väga vaieldav, kuid üldiselt on lepitud sellega, et ükskõik mis tahes lingvistilisele ühikule märgid ka ei vastaks, on nende olemuslikuks ülesandeks anda edasi nii pilti, tähendust kui ka hääldust ehk kirjutaja mõtet.

Üks olulisi hiina märkide omadusi on nende suur tootlikkus. Mõne tuhande märgi kombineerimisel saadakse lugematu arv liitsõnu. Näiteks 戦 sen (‘sõda’) kombineerituna teiste märkidega annab hulgaliselt sõjaga seotud sõnu – 戦友 sen'yū, ‘sõjakaaslane, võitluskaaslane‘. Hiina märgid toimivad jaapani keeles paljuski nii nagu ladina tähtedega kirjutatud sõnade tüved Euroopa keeltes. Igal märgil on üks või enam eristatavat tähendust ning tihti on nad väga tootlikuks sõnamoodustamise elemendiks.

Näiteks kanji märki 空, mis tähendab 'tühja', 'taevast' ja 'õhku', võib lugeda erinevatel viisidel: kū, sora, aki, muna. Jaapani keeles on olemas vaid kuju 空, kuigi tal on erinevaid foneetilisi variante. Niiviisi annab kanji visuaalse seose, mis ületab kõik hääldusvariandid. Seda kanji võimet väljendada tähendust sõltumata hääldusest loetakse üheks iseloomulikemaks jaapani kirja omaduseks.

Arusaadavam hiina märgisüsteemi omadus on nende semantiline läbipaistvus. Kuna iga märk tähendab liitsõnas konkreetset tähendust, on sõna kokku lugejale läbinähtav. Näiteks 'meditatsioon' mokusō 黙想 tuleb osadest moku 黙 ’vaikne’ ja sō 想 ‘mõtlema, vaatlema’. Kui sõna komponentide tähendus on selge, ei ole tarvis palju vaeva, et mõista kogu sõna, ehk siis 'vaiksest vaatlusest' saamegi 'meditatsiooni'. Samuti tuleb sõna 'vabadus' jiyū 自由 sõnadest 自 ji, mis tähendab 'iseennast', 'iset' ning 由 yū, mis tähendab 'põhjust'. Ehk siis kombineerides tähendused “ise” + “põhjus” = “vabadus”.

Lisaks on veel jaapani keeles tohutult palju homonüüme – sõnu, mis kõlavad samamoodi, kuid kirjutatakse erinevalt. Kōki ja kikō näiteks tähendavad umbes tosinat tavakasutuses olevat sõna ning veel hulgaliselt vähemkasutatavaid. Kuna igal märgil on oma kindel kuju (ja tähendus), on kanji’' märkide ülesanne eristada niisuguseid sõnu üksteisest. Nii on 拳 ken, ‘rusikas’ kergesti eristatav sõnast 剣 ken ‘mõõk, tera’. Mõningaid näiteid:

tsuki 突 ‘sööst, löök-piste’; tsuki 月 ‘kuu’;

uchi 打 ‘löök’; uchi 家 ‘kodu’; uchi 内 ‘seesmine’;

shi 士 ‘sõdur’; shi 四 ‘neli’; shi 師 ‘õpetaja’;

kai 会 ‘liit’; ka`i 下位 ‘madal aste’; ka`i 甲斐 ‘tulemus’.

Kodansha sõnaraamatu andmetel on kõige rohkem homonüüme sõnadel ka, kei, ken – üle 30; kan, ki, sei, sen, shi – üle 40; shō ja kō koguni üle 70.

Kanjide süstematiseerimine

Nii nagu ka Hiinas kasutatakse Jaapanis tohutu hulga erinevate kirjamärkide süstematiseerimiseks radikaale ehk võtmeid (jp. k. Bushu). Need on märkides kõige sagedamini esinevad iseloomulikud osad, mille järgi ka kanjisid sõnastikku paigutatakse. Radikaale on traditsiooniliselt 214 tükki. Sama radikaali all olevad kanjid jaotatakse vastavalt märgi ülejäänud osa joonte arvu järele suurenevas järjekorras. Näite leiad ingl. k. lehekyljelt: http://en.wikipedia.org/wiki/Radical_116 Radikaalidele on antud omad lisanimetused ja nende uurimine tundub küll tüütu, lootusetu ja raske, aga hõlbustab siiski oluliselt jaapani ja hiina keele (eriti muidugi kirjakeele) mõistmist.

Vaata ka

Kirjandus

Elli Feldberg, Akiko Masaki-Kadarik, Kalju Kruusa, Jaapani keele grammatika, Ilo, 2009, ISBN 978-9-94-917059-3
W.Hadamitzky, M.Spahn , Guide to Writing Kanji & Kana, Book 1: A Self-Study Workbook for Learning Japanese Characters, 1991, Tuttle Publishing, ISBN 0-8048-1685-9